Mis ta’st saab kui ma teda ei koolita?

Vahel saan kõnesid, kus inimene küsib koolitust. Selgitab, et ega ta näitusekoera ei taha. Tahab vaid koera, kes tuleks juurde, kui kutsutakse, istuks, kui öeldakse ja lamaks, kui öeldakse. Lisaks peaks ta püsima õuel, kui värav on lahti, sest “Vaadake, me elame maal.” Ja kanu ei tohiks ka taga ajada, sest meil on kanad.

Ma tahaksin väga teada, kas see kõlab ainult mulle nii või on teisigi, kellele selline jutt kõlab nagu “Teate, ma sain teleka, seal kastis on. Aga ma ei saa aru, see ei tööta! Ega ma sellelt masinalt mingeid imevigureid ei oota! Tahaksin vaid, et kui ma nupule vajutan, siis vahetaks kanaleid ja punasele nupule vajutades lülituks välja. Ja kindlasti on vaja, et hääletugevust saaks reguleerida, sest mõned filmid on tänapäeval NII lärmakad! Pole ju palju tahetud.”

Miks koer ei kuula?

No telekalt polegi ju palju tahetud… aga noorelt loomalt? Lülitu palun sisse siis, kui ma olen valmis sinuga tegelema ja kui ma olen sinuga mänginud, siis palun lülitu välja! No miks ometi ta välja ei lülitu?!

Eks meil kõigil tuleb vahel selline küsimus üle huulte, küsimus on selles, kui sageli see juhtub. Ka kõige osavamad treenerid peavad vahel ära kannatama oma koera puberteedi. Nad ei oota, et miski iseenesest korda läheb. Ei, neil on plaan ees, mida on vaja treenida, kus on noorel koeral rohkem abi vaja. Aga tulemusi näeb sageli alles siis, kui hormoonid lubavad… Ehk siis, kui teismeiga lõppema hakkab, koer täiskasvanuks küpsema hakkab.

Kas koer saab sinust aru?

Vihje on see, mida koer peab tähelepanuväärseks. Piltlikult öeldes – ma võin arvata, et koer reageerib “siia” sõna peale. Aga kui ma iga kord seda öeldes ka taskust maiuse võtan, siis on tõenäoline, et kui ütled “siia” aga maiuse jätad võtmata, siis ta ei tule. Miks? Kas seepärast, et ta on põikpäine ja pommib maiuseid? Või seepärast, et maiustega treenimine rikubki koera ära? Ei, ei, ei. See liigutus – käsi taskusse on alati ennustanud seda, et kui koer juurde tuleb, siis saab ta maiust. Samas, kui “siia” ei kõla sageli ilma vastava liigutuseta ning KUI see kõlab, siis ei tule kunagi midagi head. Millal siis tasub tulla? Kas siis, kui palk on ootel või mitte?

Selline mõttekäik võib tunduda labane. Minu koer küll nii omakasupüüdlik pole! Tema küll tuleb lihtsalt kutsumise peale! Esmalt – minu siiras tunnustus sulle, kui su koer tuleb! Järelikult oled kinnistajaid õigesti kasutanud ning koer mõistab sinu antud vihjet samamoodi nagu sinagi. Omakasupüüdlikkuse kohta – igal koeral on omad eelistused. Kui ta tuleb rõõmsalt sinu juurde, siis oled leidnud tema jaoks õige asja, millega kinnistada.

Kui nüüd aga veidi veel urgitseda selle kallal, miks vahel “siia” vihje töötab ja vahel mitte, siis on oluline ka, et koer teaks, kus ta peaks sinu juurde tulema. Ja kes veel ligiduses olla võivad, et sinu juurde tulek oleks tema jaoks kasudega üritus. Ja kas see, et sa rihma karabiinist kinni võtad, et teda kohe tuleku järel rihma panna, on tugevam vihje, mis ütleb “ära tule, head asjad lõppevad” kui “siia”, mis ütleb “jookse inimese juurde, sest sealt tuleb kübeke süüa”? Siin siis teema vihjete hierarhias.

Ja kuidas harjutada ennast puhtalt vihjeid andma? Ma näen oma koolitustel palju seda, et inimene pole teadlikki sellest, mida ta veel teeb, kui sõnalise vihje annab. Seega on ümberõppimist palju. Selle harjutamiseks on pilk väljaspoolt asendamatu.

Küsida võiks endalt ka seda, kus ma võin oma noore koera rihmast lahti? Kus “siia” töötab võrdlemisi kindlalt ja kus ta kindlasti ei tööta?

Kuidas üle elada teismeiga? Kuidas muuta käitumist endale sobivaks?

Mis võiks aidata seda iga üle elada, on teadmine. Teadmine, et see teismeiga on hädavajalik etapp koera elus. Samuti oskused suunata koera käitumist. Teismelise koeraga elades kipub vahel kannatus katkema. Eriti siis, kui sul on 1011 kohustust peale koera veel. Siis on vaja häid inimesi su ümber, kes aitaksid sul meeles pidada, et ta on SINU KOER, kellele sa soovisid pakkuda head kodu ja head elu. See, et su koera keha täidavad erinevad hormoonid, on looduse poolt seatud. Mida aga sina teed ja kuidas teda sel perioodil kasvatad, määrab teie suhteid edaspidigi. Psühholoogiline tugi neil rasketel aegadel on ülioluline! Mõni grupp satub tõesti olema teismeliste koerte inimeste tugigrupp, kui inimesed omavahel klapivad. Aga sõltumata sellest, kes klientideks on ja kui palju hingehoiupotentsiaali igaühes on, saab iga koerainimene tuge, kes tunneb, et raske on.

Tere tulemast meie (noorte) koerte inimeste tugigruppi!

Kas koer sobib sinu lemmikuks?

Käesolev on kokkuvõte 7.06 peetud loengust Eesti Loomakaitseseltsi Facebooki lehel.

Sellele küsimusele vastamiseks on tohutult võimalusi. Käesolevas loengus rääkisin palju koerte vajadustest ning sellest, mida see inimese jaoks tähendab. Koerte vajadustest rääkides lähtusin Linda Michaels’i Koerte vajaduste hierarhia skeemist, (mis põhineb Abraham Maslow skeemil) mille Laura Kiiroja ja Maarja Tali on tõlkinud eesti keelde.

Millele pöörata tähelepanu, kui tekib mõte “Äkki võtaks koera?!”

  1. Kas näed koera vajaduste rahuldamist kui hädavajalikku komponenti koeraga koos olemisel?
  2. Kas näed seda pigem nagu rasket kohustust või võimalust õppida tundma seda intelligentset, seltskondlikku looma? Võimalust looma temaga sügavat ja usaldavat suhet?
  3. Kas sa oled valmis tegema oma ajakavasse muutusi, et su koer saaks piisavalt treeningut, suhtlust sinuga ning liikumist erinevates keskkondades?
  4. Kas sul on rahalisi ressursse koera ravimiseks, vaktsineerimiseks?
  5. Kas sul on ressursse, et võimaldada oma koerale head ja koerasõbralikku koolitust?
  6. Kas sul on ajalist ressurssi ning vaimset ressurssi, et õppida koerte käitumise, õpetamise kohta, et saada päriselt aru, kuidas looma käitumised kujunevad ning kuidas neid mõjutada? Kas oled valmis muutma vajadusel oma varasemaid arusaamu, et tagada koera heaolu?
  7. Kas oled valmis oma kodus ajutisteks või püsivateks ümberkorraldusteks, et tagada kutsika kasvamisel turvalisus ja vältida probleemkäitumiste tekkimist? Näiteks paned kingad koridoripõrandalt ära, katad elektrijuhtmed jne või kindlustad aia, ehitad selle kõrgemaks jne.
  8. Kui sul on kodus lapsed, siis kas sul jätkub jaksu, kannatlikku meelt ja oskust, et õpetada oma lapsi koeraga kannatlikult, austavalt ja sõbralikult suhtlema? Kas sul jätkub jaksu ja kannatlikku meelt ning oskusi, et õpetada koera laste juures rahulikult ja sõbralikult käituma?
  9. Kas tunned, et koerata elamine on muutunud sinu jaoks talumatuks?

Iga koera vajadused vajavad rahuldamist. Siin välja toodud mõned

Iga koer on unikaalne. Nii nagu lapse sünnil – sa ei tea, kes temast kasvab. Nii ei tea sa täpselt ka seda, kelle saad, kui kutsika endale koju võtad. Sa pead olema valmis selleks, et see koer, kes sinu ellu tuleb, erineb oluliselt sinu unistustes kujutletud koerast. Ta võib olla lõputult hakkaja ja julge, lõppematu energiaga alati valmis midagi uut välja mõtlema, alati valmis midagi uut korraldama. Oled sa selleks valmis? Ta võib olla aga ka erakordselt tundliku natuuriga, kes vajab palju aega harjumiseks ning palju kannatlikkust, et luua usaldus maailma ja inimeste suhtes. Kas oled selleks valmis? Ja ta võib olla väga hästi tasakaalus – valmis midagi ette võtma, kui olete koos õue minemas, ent on rahulik siis, kui te kodus unelete. Kas võtad aega, et oma kutsikale neid oskusi õpetada?

Iga koer on intelligentne. Iga koer vajab võimalust oma ajusid kasutada, õppida erinevaid käitumisi, probleeme lahendada. Kui inimene neile tööd ei anna, siis leiavad nad sageli ise erinevaid võimalusi oma liigse energia kasutamiseks. Näiteks võivad nad kaevata maast üles lillesibulaid ja peenraid või avada külmkapiuksi ning süüa öösel külmkapp pooltühjaks. Kas oled valmis koerale koolituse näol ajutööd pakkuma? Kas oled valmis temaga koos aega veetma?

Iga koer vajab seltskonda. Sõltumata sellest, kui pingelised su päevad on ja kui väsinud sina töölt tulles oled, su koer ootab sind ning on terve päeva puhanud, et sinuga koos toredaid asju ette võtta. Koer ei saanud valida, kas kolida sinu juurde. Sina valisid koera enda koju võtta. Seega, sina vastutad, et koer saaks liikuda, sinuga suhelda, mõnede teiste koertega suhelda.

Iga koer vajab turvatunnet. Sina oled oma koera jaoks olulisim isik. Sa oled ainus, kellele koer saab loota, kui juhtub miski, mis tema turvatunde kõikuma lööb. Ükskõik, kas kutsikaeas või täiskasvanueas. Kas kaitsed teda? Kas ta saab sinu peale loota?

Iga koer vajab liikumisvõimalust, uudsust ja võimalust suhelda oma liigikaaslaste ja teistest liikidest olenditega. Koerad vajavad vastavalt oma tõule ja tüübile piisavalt liikumist ja võimalusi uudseid olukordi ning kohti uurida. Keskkonna rikastamine kuulub vältimatult koera hea hooldamise juurde.

Sinu vastutus koera ees

Vali kasvatajat hoolikalt! Uuri sind huvitava tõu tervise kohta, uuri, kas kasvataja on teinud terviseuuringud, uuri, mida kasvataja tõu ja selle pesakonna juures oluliseks peab? Uuri ka elu kohta, mida kutsikate ema tiinuse ajal elas, kas seal oli stressirohkeid sündmusi – see jätab ka kutsikatele jälje. Vaatle kutsikate ema käitumist. Uuri samuti seda, milliseid kogemusi pakub kasvataja kutsikatele enne loovutamist.
Kui kutsikat tahetakse “maha parseldada” enne 7. elunädalat, siis see peaks olema tõsine ohumärk! Selles vanuses kutsikad peaksid olema oma pesakonnaga.

Varjupaigast koera võttes räägi varjupaiga töötajatega, külasta koera mitmeid kordi, vii teda jalutama, mängi, tegele. Nii saad temaga tuttavaks, saad teada, kas te vastaestikju üksteisele meelditte. Arvesta, et osadel varjupaigakoertel on selja taga traumaatiline minevik, mis võib mõjutada tema käitumist.

Igasuguse suhtluse ja treenimise baasiks on usaldus. Usalduse esimene aste on teadmine, et mina ei tee sulle haiget ja sina ei tee mulle haiget. See on oluline nii treenimismeetodite valikul kui igapäevases suhtluses. Edasi, tugevam usaldus võib aga olla nagu turvavõrk, mis kannab ka siis, kui asjad ongi ebakindlad. Oleme alati raskustest läbi tulnud, tuleme ka sel korral.

Usaldus hõlmab ka treenimismeetodite ja treenimisvahendite valimist. Tänapäeval on laialt kättesaadav info positiivsel kinnistusel põhineva koolituse suhtes. Hari ennast ise! Ära oota, et treener ütleks sulle iga sammu ette. Suurema osa oma ajast veedad sa koeraga kahekesi. Oma otsused pead ise tegema.

Osad treenerid ei tunne hästi õppimisteooriat. Sinu koer ei peaks seetõttu kannatama. See on ka sinu vastutus! Ära kasuta treenimisvahendeid ja -võtteid, mis teevad koerale haiget või hirmutavad teda.

Humaanne treening on võimalik nii mõrtsukvaalade, elevantide kui lõvidega. Kas tõesti tundub tõsiseltvõetav väide, et iga koeraga ei saa positiivsel kinnistusel põhineva treeninguga tulemust? Need, kes väidavad, et mõnd koera(tõugu) tuleb karistada, ei valda tänapäevast infot õppimisteooria kohta ega tänapäevaseid treenimisstrateegiaid, samuti on küsimus eetilistes põhimõtetes. Ja sõltumata sellest, kui teadlik on su koolitaja, vastutad lõppeks ikkagi sina oma koera ees ja sina elad temaga järgmised 12-15 aastat koos, mitte su koolitaja. Kellel on rohkem kaalul?

Kas sul on koera VAJA?

Kui suur auk on sinu hinges, ajas, ruumis, mis täitmist vajab? Kas see on koerakujuline SUUR auk? Või on see väike igavuse auk, mida on lihtne täita filmide, raamatute, kokkamise või muuga?

Võta koer ainult siis, kui koerata elu väljakannatamatu tundub.

Nina õnn

Eriolukorras ei saa koera koolitamata jätta!

Kevad on alati olnud hea aeg kutsika võtmiseks. Tavaliselt. Ilmad on ilusad, päike paistab. Õues on elu. Kutsikas näeb igal jalutuskäigul midagi uut ja põnevat. Ja siis tuleb suvi ja saab perega maale minna. Või loodusesse aega veetma. Idüll!

Kujutluses on läbi kuuselatvade paistvad soojad päikesekiired, linnulaul, roheline muru. Ja kutsikas! Kutsikas, kellega käid kutsikakoolis, tänu millele oskad kutsikale erinevaid eluks vajalikke oskusi õpetada. Sellele rõõmsale väiksele kutsikale, kes tunneb huvi kõigi mööda lendavate liblikate, tuules liikuvate lilleõite ja maale laskuvate lindude suhtes.

Praegu, eriolukorra ajal võetakse endiselt kutsikaid. Aga ma olen ka juba lugenud mitmetest kirjadest huvi “reaalis” algavate kutsikakoolide suhtes. Justkui virtuaalis toimuv kutsikakool ei täidaks eesmärki.

Ilmselt tahad, et su kutsikas oleks rõõmus ja rahul ning ei muudaks oma aktiivse tegutsemisega su kodu tohuvabohuks. Esialgu sellest piisab. Inimesele. Aga kutsikale mitte. Kutsikale on vaja õpetada oskusi eluks.

Koerakoolituse eesmärk

Kui sa plaanid minna koerakooli, siis tasub teha eeltööd. Uuri oma tuttavatelt koolitaja ja koolituse kohta! Uuri arvustusi! Kas koolitaja oli sõbralik, toetav, kompetentne? Kas koer õppis seda, mida öeldi, et ta õpib? Kas koer nautis õppimisprotsessi? Aga koeraomanik? Kui põhjalikult on koolitaja koolitusprogrammi üles ehitanud? Millistest põhimõtetest lähtub? Lihtne on valida koolitust hinna järgi. Kõige soodsam sobib… Aga kas tegelikult sobib?

Kui mõistlik on maksta 10-20 eurot tunnist selle eest, et kutsikale tund aega teisi kutsikaid näidata ja neil mängida lasta ilma mingit pikaajalist olulist lisaväärtust saamata? (NB! Hooletult ja läbimõtlemata läbiviidud mängutundides võib ette tulla intsidente, mille tagajärjed võivad olla väga kurvad ja mille tagajärgi pead kogu kutsika edasise elu lappima.

Hind

Hind on kahtlemata oluline kriteerium. Väiksem number tundub parem. Kasulikum. Aga enne, kui vajutad nuppu “Maksan”, tasub mõelda, mille eest sa maksad? Kui palju on teadmisi ja oskusi, mis sind kogu koera elu jooksul edasi kannavad? Kui palju on SISU?

Mõned sõnad müüvad rohkem – “lõbus”, “trikid”, “kerge” jne. Kes ei tahaks lihtsamalt läbi saada. Aga koera koolitamine, talle eluks vajalike oskuste õpetamine ei pruugi olla kerge. Ja treenimisoskuste omandamine ei pruugi ka olla kerge. Kuigi üsna lihtsasti mõistetav võib olla see, mida teha vaja.

Mõnel kursusel saad juhiseid “pane koer istuma, selleks tee nii…”. Aga kõigile elusolenditele ei sobi ühtmoodi lähenemine. Iga õppija on ainulaadne!

Mõnedel teistel (sh minu) koolitustel saad aga tööriistad. Erinevad võimalused, kuidas koerale käitumisi ja vihjeid õpetada. Kuidas kutsikat inimeste maailmas leiduvaga harjutada. Samu põhimõtteid on vaja sageli ka täiskasvanud koerte puhul kasutada.

Ma olen oma kursusel osalejatele nö kaasteeliseks. On kursused, kus on kirjalikud materjalid, on videod. Samuti on Zoomi kohtumised. Ja siis iga tunni järel teevad koeraomanikud kodus videoid oma treeningutest, millele mina annan tagasisidet. Kirjalikult. Lisaks ka suuliselt Zoomi kaudu. Zoomis tekivad meil aga sageli väga huvitavad vestlused erinevatel koeratreenimist puudutavatel (teoreetilistel) teemadel. Need teemad on eranditult osalejate poolt tõstatatud. Sügavust on veebikoolitustel palju rohkem!

Kutsika areng ei oota

Me ei saa panna kutsika ja noore koera arengut ja õppimist pausi peale, kuni eriolukord lõppeb. Seetõttu julgustan Sind tulema kutsikaga kooli – kas Kutsikate eelkooli või Kodukoera põhikoolitusse kohe. Kutsikate eelkool ja Kodukoera põhikoolitus algavad 4. mai õhtul.

Ka edasijõudnute koolitused algavad järgmisel nädalal. Kodukoera põhikoolituse 3. moodul algab 6. mail kl 9.00 ja Kodukoera põhikoolituse 2. moodul 6. mail kl 17.00 Zoomi tunniga.

Liitu meiega! Siin leiad võimaluse kursusele tulla ning siin on ka lähem info: virtual.heakoer.com

Ära pane koera ootele! Just nüüd, eriolukorra ajal vajab ta sihipärast mõttetööd, mida Hea Koera koolitustelt saad!

Kevad

Unistused ja inimesed

On hingedeaeg ja huvitaval kombel mängis elu mulle eelmise nädala lõpul kätte võimaluse mõelda tagasi neile inimestele, kel minu unistuste täitumises oluline roll.

Mis tapab unistusi? Mis hoiab neid elus? Mis aitab erinevatel unistustel kokku sulada üheks tervikuks?

Oma hobu

Hiljuti sattusin jutustama oma ülikooliaegsete õpingukaaslastega. Jutuks tulid lapsed ja nende unistused. Ei muutu miskit selles vallas ka aastakümnete möödudes – ikka on lapsi, kes unistavad oma hobusest, või siis koerast. Või kui koera ei saa, siis võiks ju võtta kasvõi kassi…

Rääkisime ühest 1. klassi tüdrukust, kes oli käinud ratsutamistrennis, aga tervise tõttu otsustas ema ta sealt ära võtta. Ema imetles tütre visadust. Neli korda oli hobu tüdruku seljast maha visanud, aga tema ronis iga kord jälle selga ja soovis edasi ratsutada. Hobused olid tema eluunistus. Tüdruku unistus on suurena pidada talli, elada hobustega, treenida neid, ratsutada nendega. Juba praegu tahaks ta endale päris oma hobust. Vanemad selleks võimalust ei näe. Ühel õhtul uuris laps vanemalt, et kui ta hakkab algklassiõpetajaks, nagu ta end oma unistustes näeb, kas ta siis saab endale oma hobuse osta? Vanem aga vastas, “Kallike, õpetajana sa küll oma hobust ülal pidada ei jõua! Vaata, õpetajad saavad väga vähe palka.”

Ai. See oli valus.

Seejärel kuulsin teist vanemat rääkimas, kuidas ta oma algklassi lapse mõtet ülikooli tulekust laitis, sest … “No vaata, kõik su lähisugulased on doktorikraadiga ja mõned ka professorid. Ja kuhu me jõudnud oleme?”

Milleks see kõik?

Ma ei arva, et raha pole üldse oluline. On oluline, et meie põhivajadused oleksid kaetud. Ma arvan, et meie vaimule on hea, kui sa kogu aeg ei pea sente lugema et vaadata, kas tuled söögirahaga kuu lõpuni välja. Ma arvan, et vahel on tore reisida. Ma arvan, et on hea, kui igaühel on oma kodus oma koht, kus ta saab olla. Aga kus on mõõdupuu? Kas oma koht on oma tiib majas? Oma tuba? Oma voodi? Kus on finiš?

Mina olen õppinud usuteadust ja religioonipedagoogikat. Ja kuigi ma olen omandatud erialal töötanud vähe, olen ülitänulik selle eest, et olen saanud nii laia humanitaarhariduse. Mul on hea meel, et olen saanud mõtiskleda teemadel, mis on suuremad kui inimene ja igapäevane rähklemine. Et olen saanud osaleda silmapaistvate õppejõudude loengutel ja seminaridel ning kuulnud nende mõttekäike ja õppinud tundma suurepäraseid isiksusi, kellest mitut endale eeskujuks olen saanud pidada. Et olen saanud heita pilku endiste aegade inimeste mõtetesse, eluolusse, uskumustesse. Et olen saanud näha, kuidas nad on proovinud endast jälge inimkonna ajalukku jätta. Olen tänulik, et sain külge ka pisiku uurida kaasaegse psühholoogia ja pedagoogika arenguid ja tõekspidamisi. Et õppisin nägema maailma tervikuna – inimesed siin ja sealpool maakera, inimesed ja keskkond… Inimene oma väiksuses ja võimsuses.

Olles saanud nägijaks, ei saa sa enam mitte näha. Olles saanud pisiku uurida ümbritsevat maailma, selle seaduspärasid ja mustreid, ei ole enam võimalik tõmbuda oma kesta ja teha asju nii, nagu on öeldud-tehtud kogu aeg ilma küsimata, MIKS?

Miks ema ütleb ei?

Ma tunnen selle hobust sooviva lapsega hingesugulust. Lapsepõlves tundsin ma tohutut igatsust looma järele. Nagu aga paljudes peredes, oli ka meie peres viimane sõna emal, kes ütles “siis, kui sa omaette elad” või “kasva veel, kallike!”. Nii palju kui ma olen selliseid lugusid kuulnud, on alati ema see, kes ütleb ei.

Mul pole mõtteski emasid süüdistada. Naised kannavad sageli suurt vastutust – kodu, lapsed, töö, vahel ka omastehooldus. Emad töötavad sageli täistööajaga. Üks hiljutine uuring näitab, et 2 lapsega töötavad emad on 40% rohkem stressis kui lastetud töötavad naisterahvad. Seega, peabki küsima, kas ka ema on nõus võtma endale koera. Ja “ei” võiks olla aktsepteeritud vastus, sest see viitab kõhklustele selle osas, kelle vastutusalas see koer ikkagi olema hakkab, kuidas kõik igapäevaelu toimima saab, kui kohustusi ja töid on juba niigi piisavalt.

Mida me teame elust tulevikus?

Ükskõik kui tüütud võivad olla igaõhtused vestlused teemal “võtame koera!”, ei tohiks ükski vanem, vanavanem, tädi-onu lõhkuda laste unistusi!

Kui sulle tõesti tundub, et humanitaarteadlase või algkooliõpetajana või tšellomängijana laps tulevikus raha piisavalt ei teeni, siis mõtle veel. Me ei tea, milline näeb meie elu välja 10 aasta pärast, rääkimata 20 aastast! Kas sel ajal on algklassiõpetajaid? Me ei tea! Kas sel ajal on algklasse ja kool sellisel kujul nagu praegu? Me ei tea! Kas sel ajal on veel inimene maamunal? Me ei tea! (Seda viimast ei soovita ma lastele öelda. Sellest võib tekkida tarbetu ja ülemäära suur ärevus lapse hinges.) Aga see viimane küsimus peaks andma meile perspektiivitunde, kui me teiste inimeste unistustega ümber käime. Kõik võib olla võimalik! Täiskasvanuna on meie ülesanne toetada teiste inimeste unistuste teokssaamist!

Toitkem unistusi!

Ja nüüd siis küsimus, et mis sellel kõigel koerakoolitusega pistmist on? Kui mina lapsena koera tahtsin, siis ütles ema “ei”. Kui ma rääkisin oma lähedastele sugulastele unistustest, et ma tahan koeratreeneriks saada, siis kõik minu ümber olnud mõistlikud täiskasvanud laitsid selle mõtte maha. See pole ju kellegi amet!

Minu teadlasest isa rääkis seepeale aga oma lapsepõlvelugusid, kui võrratud loomad koerad on. Kui ma rääkisin koertest, tõi ta mulle raamatuid koerte käitumisest ja treenimisest. Kui ma sellest väsisin ja tahtsin näitlejaks saada, siis tõi ta mulle raamatuid näitlejate elulugudest. Kui muusikuks tahtsin, siis sain Paganini ja Beethoveni elulooraamatu…

Küll asjad selginevad omal ajal!
Nagu minu kallis õpetaja Pille Valk tavatses öelda: pole vaja ette muretseda asjade pärast, mis pole veel kätte tulnud! Võib-olla nad ei tulegi! Siis on kogu muretsetud aeg raisus! Aga võib-olla muretsed hoopis valede asjade pärast… Siinkohal soovitan kuulata Pille Ööülikooli. Hingedeajaks ja jõulueelseks ajaks eriti sobiv kuulamine.

Ära kingi looma!

Jõulud on saabumas ja kingituste valimine on detsembris tõsine lisatöö paljudele. Suur on me soov näha kingisaaja silmis siirast rõõmu. Kinkimine on alati riskantne. Soovime parimat, aga välja tuleb…vahel… nagu ikka… Seetõttu tekib mõnel inimesel mõte – kingiks looma? See tundub olevat ju kindla peale minek- vanaemale või lastele kassipoeg, koer, või suisa suur papagoi.

PALUN ÄRA KINGI JÕULUDEKS, SÜNNIPÄEVADEKS EGA MUUDEKS TÄHTPÄEVADEKS ELUSOLENDIT!
Kinkides elusolendi, kingid tegelikult kuhja kohustusi ja kulutusi.

Kirjutan veidi lahti, mille kõigega on tarvis arvestada, kui on plaanis võtta looma võtta. Enamalt jaolt käib jutt koertest, aga tegelikult on põhimõtted üldisemat laadi ja kehtivad mis iganes loomaliigi puhul.

Kingimäed

Meie kiiret ja odavat mõnu pakkuv maailm on teinud ka kingitused nö odavaks. Kui vanasti kuulsid lugusid sellest, et “… Siis käis isa linnas ja tõi mulle kingiks saapad! Ja saia tõi ka. Ja kõik tuba sai saapa ja saia lõhna täis!” ja sa võid mõista kui väärtuslikud need saapad olid, siis praegu… asjad tulevad ja lähevad. Kingid tulevad ja lähevad. Üpris tavaline on, et kinke saavad lapsed jõulu ajal mitte 1 või 2 vaid 20. Kui üks kingitus on koer, siis muidugi on ta esialgu ilmselt meelelahutuslikus mõttes kõige vingem – interaktiivne ja puha. Aga see, et koer on tulnud koos nuku või ralliautoga, muudab ta mingis mõttes võrdseks kõigi muude asjadega. Kingitud asjad vajuvad sageli unustusse. Neist kasvatakse välja, nad kaotavad oma funktsiooni.

Asi vs elusolend

Elusolend pole asi. Elusolend on elus, ta nõuab pühendumist, mõistmist, kannatlikkust, aega, rahalist ressurssi. Mõnes mõttes on koerapidamine nagu lapse kasvatamine. Selle vahega ehk, et lapsed kasvavad ja muutuvad järjest iseseisvamaks, aga koer jääb meist alati sõltuma. Koeravõtt on isegi tõsisem pühendumine kui abiellumine, sest koera eluiga on keskmiselt pikem kui paljud eesti abielud. Lisaks saab inimene valida, kas ta otsustab sinuga koos elama hakata, lemmikloom aga mitte.

Loomal on omad  vajadused, mis lähtuvad tema liigist ja tõust. Need ei sõltu üldse meie soovidest ega ka võimalustest. Võimalused tuleb luua ja vajadustega tuleb lihtsalt arvestada, sõltumata sellest, kas meeldib või ei. Loom on isiksus, kes võib olla väga ekstravertne ja suhtleja (mis võib ühele introverdist inimesele olla kaugelt liiga palju),  või hoopis rahu ja vaikust armastav. Ja sageli ei oska me ka ette näha, milliseks ta kasvab. Kas looma kingiks saaja on arvestanud järgnevate aasta(kümne)te pikkuse kohustuse võtmisega? Oled kindel?

Kes vastutab?

Kinkimise juures on oluline üllatusmoment. Sageli me ei räägi kingi saajale, mida me plaanime talle kinkida. See tähendab, et ühel hetkel on inimene fakti ees, et nüüd on tal see loom, kes elab 3, 10 või 40 aastat.

Inimene peab vastutama selle eest, et loomal oleks hea elada (loe: rahuldatud erinevad vajadused) selles keskkonnas, kuhu ta võetud on. Loomaga koos elades peaks ideaalis tekkima looma ja inimese vahel suhe. Tugev usalduslik suhe, mille aluseks on teadmine, et pooled ei tee üksteisele haiget. Ja enamgi veel,  teadmine ja usaldus, et ollakse üksteise vastu sõbralik ja arvestatakse teise vajadustega.

Otse loomulikult lasub sellise suhte loomise eest vastutus kingisaajal- inimesel. See tähendab, et inimene peab õpetama oma looma taluma hooldusprotseduure, õpetama teda enda juurde tulema ja näitama, et see on parim asi, mida teha. Samuti peab inimene pakkuma loomale võimalust sotsiaalseteks kontaktideks, ajutöö tegemiseks, piiavaks liikumiseks jm.

Kui looma vajadused on rahuldatud ja loom saab oma hooldajat (peremeest/-naist) usaldada, on loomaga elamine suur rõõm. Hea ja usalduslik suhe teisest liigist olendiga ning oskus suhelda arusaadavalt ja tulemuslikult teisest liigist  loomaga, võib pakkuda väga suurt rahulolu.

Lapsele looma kinkimine tähendab aga tavaliselt, et vähemalt üks pere täiskasvanu vastutab selle looma heaolu eest, sest laps võib küll anda oma parima, ent ta vajab abi ja juhendamist. Looma hülgamine või tema uude kodusse andmine ei peaks olema  võimalik variant tema võtmisest saati.

 

Millistest kohustustest käib jutt?

Teadmised

Ükskõik, kes koju on tulemas, teadmised selle loomaliigi ja tõu käitumise ja vajaduste kohta on vältimatult vajalikud. Millises keskkonnas neile loomadele elada meeldib, kas nad on häälekad või vaiksed, kas nad on suhtlevad loomad või eraklikud, kas neil on vaja elada koos oma liigikaaslastega või saavad nad hakkama üksi inimeste juures. Samuti on vaja teadmisi sellest, kuidas kujundada oma kodukeskkonda nii, et aidata loomalapsel kasvada heaks pereliikmeks, kes teab, millised käitumised on oodatud ja tasustatud.

Oskused

Kuidas  saada aru, mida loom sulle ütleb oma kehakeelega? See nõuab tundide kaupa looma jälgimist ja silma treenimist, aga ka teadmisi ning oskust, et interpreteerida seda, mida me näeme. Kuidas treenida looma? Läbirääkimised või käskluste jagamine (= rääkimine) on kaugelt üks ebaefektiivsemaid treenimise ja käitumise kujundamise viise. Kas loomaomanik tunneb aga operantse tingimise põhimõtteid ja oskab positiivse kinnistuse kaudu käitumist juhtida? Ka selle õppimine võtab aega ja tahab harjutamist, eelkõige aga kannatlikku ja alandlikku meelt ning soovi luua head ja usalduslikku suhet.

Aeg

“Nii tore on, kui tuled töölt koju ja koer sulle vastu jookseb! Ikka on ju koerad olnud. Teed talle paar paid ja pärast saab kohe parem. Oled vähem närvis, kui pere juurde tuppa jõuad.” Koer on siin instrumentaliseeritud stressipalliks. Selleks, et stressitaset alla saada, soovitan hingamisharjutusi.

Koer vajab oluliselt rohkem ja mitmekesisemat suhtlust, mh jalutamine erinevates keskkondades ja ka halva ilmaga. Koeral on vaja küüsi lõigata ja karva hooldada. Dekoratiivse välimusega koera puhul võib igasse päeva lisada 10-30 min kammimiseks. Pahatihti on vaja teha ka raviprotseduure. Temaga on vaja mängida, teda on vaja treenida. Sõltuvalt loomast kulub talle päevas 1-3 tundi. Koertele ja sotsiaalsetele loomadele kulub aega pigem rohkem kui vähem.

Raha

Seda on alati veidi liiga vähe ja seda kulub alati liiga palju. Kui sul on aga loom, siis kulub raamatute, koolituste, treeningute, vahendite ja arstide peale. Sagedamini, kui omanikud arvavad, võivad loomaarsti arved hea ja asjatundliku abi eest küündida sadadesse eurodesse. Lisaks on vaja erinevaid vahendeid – rihmasid, mänguasju, pesasid, joogikausse, rihmasid, puure jpm. Kõik maksab. Ja arusaadavalt ei saa lapsele panna kohustust, et ta oma taskurahast peaks loomale soetama kõik vajaliku. See pole mõeldav. Pensionäri puhul on samuti küsimus, kui palju tal pensionist lisaks söögile ja üürile üle jääb. Kas kinkijad plaanivad koera ülal pidada?

Mida siis teha, kui tundub, et lähedasel peaks ikka loom olema, aga ise ta seda ei võta?

Räägi oma plaanist

Loom ei peaks olema üllatuskingitus. Arutage kingisaajaga läbi, kes see loom võiks olla, uurige viimase aastakümne allikatest, mis põhinevad teadusuuringutel, millised on selle looma/ tõu eripärad ja vajadused, kui häälekad nad on (probleem korteris), kui palju liikumist vajavad, kui kerge on igapäevaselt hooldada. Väga oluline on ka see, et leiate hea kasvataja, kellelt looma võtta. Kutsika varases lapsepõlves valitsenud olud ja ema stress mõjutab tugevalt tema hakkama saamist tulevases elus. Ei ole mõistlik võtta kutsikaid, kes on esimesed 2 kuud kasvanud kusagil laudanurgas.

Võta aega!

Võtke aega! 3 -6 kuud on täiesti normaalne aeg, et teha tööd ja uurida, kust loom võtta, et panna hea alus järgnevale 10 õnnelikule aastale. Millised on iga loomaliigi või ka koeratõu vajadused, seda tuleb uurida enne, kui loom võetakse.  Linnu koju võtmine võib tähendada, et sisekujunduses tuleb teha suuremaid muutusi. Kutsika koju võtmine tähendab tavaliselt seda, et umbes pool aastat on kingad mütsiriiulil ja raamaturiiulid barrikadeeritud, suured toataimed evakueeritud ja antiiksete klaverite jalad polsterdatud. Maitsekat sisekujundust kõrgelt hindavate inimeste jaoks on see väga kõrge hind.

Mykanuu

Mõelge veel läbi, kas see kõik on seda väärt. Kas võimalikud riskid – koer, kes on oma tõu kohta  ebatavaliselt tundliku närvikavaga, kes on oma tõu kohta ülienergiline, kel avalduvad erinevad  haigused, mida on vaja ravida… Kes annab selleks vahendeid? (Vanainimesel ei pruugi selleks piisavalt raha olla).

Kui ilma koerata/ papagoita elada EI saa, siis tuleb ta võtta. Muul juhul –  saab käia varjupaigas, kohtuda sõpradega, kel on loomad. Las loomi võtavad need, kes tõesti on valmis looma heaolu eest seisma. Papagoid ilusajaks võtta on julm. Koera võtta selleks, et koerad on ikka olnud ja tore, kui ta õues on… Saame omavahel juttu puhuda, kui ta tunnikeseks maja taha metsa jalutama viime… on julm sotsiaalse ja intelligentse looma suhtes.

Lood elust

Lisan mõned näited sellest, kuidas koera läbi mõtlemata võtmine või kingiks saamine on muutnud omanike elu nii, et nad on saanud rohkem kannatusi, kui nad oleksid ise kunagi arvata.

Üks Vana ja Teine suur

80-aastasel vanaproual suri 14-aastaseks elanud labrador, kellega nad viimastel aastatel olid jalutamas käinud. Koera ja ta perenaise tempo jalutuskäikudel oli sünkroonis. Siis aga koer suri. Kurbus oli vaieldamatult suur. Lapsed otsustasid kinkida emale uue koerakutsika. Kutsikas oli armas – valge tumedate laikudega lontkõvaline kuts. 7- kuuselt aga küündis koera turjakõrgus perenaise puusanukini. Koer oli kõrgejalgne, atleetlik, midagi paistab olevat kesk-aasia lambakoerast päritud, midagi jumal-teab-kellelt. Koer tahab joosta, aga ei tule kutse peale hästi juurde. Vahel näitab teistele isastele hambaid. Seetõttu peab enamasti jalutama rihmas. Selleks, et omanik suudaks paremini kinni hoida, on ta pannud koerale kaela ogaketi. Koer jalutab oma omaniku tempos – väga aeglases kõnnis. Kui nad teisi koeri näevad, siis proovib koer teise koera juurde saada. Kavatsused on vahel segased. Ehk mäng? Aga võibolla ka mitte… Erutus on kõrgel igatahes… Tal on mõned sõbrad, kellega ta teatud aegadel saab lipata vabalt. Kui aga siis keegi võõras silmapiirile ilmub, on koer uustulnuka juures ja omanikul koerale järele jõudmine võib võtta 4-5 minutit või rohkem, sest distants, millelt koer ära jookseb, võib olla paarsada meetrit… Sellise olukorra tagajärjel on nendega samades jalutuskohtades käivad teised koeraomanikud pidevalt hirmul ja vaatavad kella, millal neid “ei tohiks jalutamas olla”, millal saab rahulikult jalutada ja millal tuleb ette-taha-kõrvale pilke heita.
Selles suhtes ei saa koera vajadused kaugeltki rahuldatud. Vahel saab ka vana perenaine pragada, et ta oma koera ei ohja. Teisest küljest – puhtfüüsiliselt ei olegi see tema jaoks võimalik. Pole just match made in heaven… isegi, kui nad üksteisest hoolivad…

*****

inimese Füüsilised piirangud ja energiline koer

Teine näide kus lapsed kinkisid emale koera, et ema liiguks veidi rohkem, sest tervis hakkas tasapisi käest minema ja kaal ohtlikule tasemele  tõusma… Kingiti beagle. Beagle on võrdlemisi madal, väga energiline jahikoer, kes sageli ka haugub. Omaniku jaoks oli selle beagli energiatase kaugelt liiga palju. Samuti ei saanud omanik kükitada ega põlvitada, aga kuidas sa koeraga mängid või teda igapäevaselt hooldad, kui liikumine sellisel viisil raskendatud? Muidugi, kõik on hea tahtmise korral võimalik, aga selleks on vaja investeerida kõigepealt mõttejõudu ja siis ellu viia teatud ümberkorraldused selleks, et vajalikke protseduure korraldada, milliseid vahendeid on vaja, kuhu need paigutada, et kõige vajalikuga saaks hakkama… Ja kas selleks korteris ruumi on…

*****

Häälekas koer – peres lahkhelide tekitaja

Noor pere otsustas võtta väikese spitsi. Teate küll – väike karvapall – nagu mängukoer näeb välja (Lemmikloomade salaelu filmis väike naksakas tegelane, kes oma suure sõbra päästis). Imearmas. Imeväike. Tundub lihtne – saab igale poole kaasa võtta. Mida uued omanikud aga ei teadnud, oli see, et spitsid hauguvad väga palju. Ja nüüd on perre sündimas tita ja see haukumine muutub tõeliseks nuhtluseks… Kui koeraga pahandada, siis muutub käitumine hullemaks, sest pahandamine muudab koera ärevamaks. Aga kuidas siis? Nüüd käin neid õpetamas… Individuaalkoolitus on kallim kui grupitrenn, aga grupitrennis kõiki probleeme lahendada ei ole võimalik.

*****

Kalapidamine

Ja üks isiklik kurb kogemus looma kingituseks saamisest… Ühel jõulupeol tegid kenad inimesed kõigile oma sõpradele kingituse… Kõik pered said kilekoti, milles oli 1 kuldkala. Ega siis midagi… (Polnud veel internetiajastu.) Ostsin loomapoest kerakujulise akvaariumi (sisuliselt klaaspurgi), veidi kalasööki ja panin selle klaveri peale… Ilmselt kõik kalasõbrad teavad tänaseks, et sellises purgis looma hoidmine mõjub tema ajule halvasti ja seda ei peaks tegema. Teiseks kuulsin hiljem kalasõprade käest, et kuldkalad tahavad elada mitmekesi. Ja kui ma avastasin, et ma olen unustanud kala söögikorra ja nii mitmel korral nädalas, otsustasin meie Hubbile leida parema kodu. Õnneks leidsin. Vabandasin tema ees oma teadmatuse pärast ja mõtlesin mõrult, miks meie vaene Hubbi pidi olema kingitus inimesele, kes polnud sugugi valmis (ega tegelikult ka huvitatud) kalapidamisest.

*****

Papagoi kingiks?!

Üks kogemus seoses lindudega. Ühes väga ilusas pulmas tegi pruutpaar pulmapäevale järgneval hommikul kingituse emadele. Imeilus mõte, aga… Kingiks olid mingid suured papagoid… Ei olnud viirpapagoid. Olid u 30-40 cm kõrged ilusad linnud. Tol ajal polnud mul aimugi, mis liik ja tänaseks ei mäleta enam nii täpselt… Mida aga tegelikult kingiti? Kogu kodu sisustus tuleks üle vaadata – nipsasjad ära, aknaid ei saa nii lahti hoida, nagu vanasti. Palju treenimist, et need loomad käsi katki ei nokiks, sest kui neist nö üle sõita (nüüd tuled ja lõikame küüned ära), siis suur papagoi võib öelda väga otsustavalt ja tuntavalt, mida ta sellisest lähenemisest arvab. Kuna nad on väga intelligentsed, tuleb neile pakkuda palju ajutööd, sest muidu lähevad nad stressi ja nende käitumine võib olla inimesele pea väljakannatamatu. Sellised linnud elavad looduses 80 aastat. Vangistuses elavad sellised linnud vähem, aga mõnekümne aastaga peaks arvestama.

Seega – looma kinkimine on sageli ebaõiglane nii kingi saaja kui kingitava looma suhtes. Maailmas leidub lõputult asju, elamusi ja muud, mis on ohutumad ja paremad kingitused kui loom. Las loom tuleb siis, kui sel perel või inimesel pole võimalik ilma temata elada.

Miks on nii palju põhikoolitusi?

Inimesed on vahel segaduses Hea Koera kooli kursuste rohkusest ja süsteemist. Mõned arvavad, et kui Kutsikate eelkooli kursus on läbitud, siis on saadud piisavalt. Mõned arvavad, et kui Parema kontakti kursus (Kodukoera põhikoolitus 1 e. KPK1) on läbitud, siis on kombes, rohkem pole vaja, sest “näitusekoera” ju ei taheta… Vahel tahetakse võtta esimeseks KPK3 (Jalutame KOOS) ja alles siis mõelda, kuidas edasi, sest esmalt tahaks ainult, et koer lõdvas rihmas käiks.

Miks ei saa kursuseid suvalises järjekorras läbida?

Heal Koeral on õppekava, mis on koostatud koera ja koeraomaniku heaolu, õppimise loogikat ning vajadusi silmas pidades. See tähendab, et koer ja koeraomanik peaksid saama elada nii, et mõlemad seda elu naudiksid. See tähendab, et omanik peab teadma, millised on tema koera eeldused, eelistused ja vajadused ning kuidas ta saab neid rahuldada. Samuti peaks inimene tegema mõttetööd selle kallal, millised on ta enda ja pereliikmete soovid ja vajadused ning millistes oludes hakkab koer elama. Milliseid oskuseid on koeral eluks vaja. Need aspektid annavad meile juhised selle kohta, milliseid käitumisi üldse õpetama hakata, sest aeg ja muud ressursid on ju piiratud. Koeral, kes elab korteris koos hulga lastega, on vaja mõnevõrra teistsuguseid oskuseid kui koeral, kes elab maal üksiku vanainimesega.

Kursused

Kutsikate eelkool

Kutsikakool on mõeldud äsja koju saabunud, päris tillukestele, 2-4-kuustele kutsikatele. Neil on vaja harjuda oma uues kodus ilma õdede-vendadeta elama. Neil on vaja harjuda autode, tolmuimejate, köögikombainide, kasside, murutraktorite, lumelabidate, uksekellade jpm-ga. Neil on vaja harjuda mõttega, et kõik asjad, millele saab hambad sisse lüüa, ei ole lubatud selliseks kasutuseks. Neil on vaja õppida, kuidas saada tähelepanu, kuhu teha hädad jpm. Kutsikakoolis käsitleteavad teemad tegelevadki sellega, kuidas harjutada kutsikat erinevate nähtuste, tundmuste, tõsiasjadega nii, et me aitaks kutsikal kasvada enesekindlaks ja tubliks koeraks. Samuti on selle kursuse ülesanne aidata inimestel oma ootused reaalsusega vastavusse viia. Sageli on lootused ja nõudmised kruvitud lakke ja kutsikale pole jõukohane nendele ootustele vastata. Lihtsalt sellepärast, et ta on veel väga väike kutsikas. Samuti puuduvad sageli värsketel kutsikaomanikel elementaarsed teadmised sellest, kuidas kutsikad õpivad, kuidas kaasajal loomi treenitakse. Sageli puudub ka teadmine miks kurja hääle tegemine ja füüsiline karistus kutsika kasvatamises ääretult ebasoovitavad võtted on.

Kui inimeste maailmaga paralleel tuua, siis Kutsikate eelkool on võrreldav lasteaiaga.

Kodukoera põhikoolitus (KPK)

Kui Kodukoera põhikoolitust (KPK) inimeste maailmaga võrrelda, siis KPK on algkool. Koolis on 3 klassi. Kool on lõpetatud ja kooliprogramm on täies mahus omandatud, kui edukalt on läbitud kõik kolm klassi. Kodukoera põhikoolitus koosneb 4 moodulist, mille üks peaeesmärk anda koeraomanikule teadmised, mille najal teha teadlikke valikuid oma koera õpetades. Teine suurem eesmärk on anda omanikele oskused – korralikud loomatreenimise oskused, mida saab rakendada ükskõik, millise looma õpetamisel, ükskõik, millal. Iga moodul keskendub erinevatele oskustele (nii inimese kui koera puhul) ja igas moodulis lähevad ülesanded veidi raskemaks.

Sel põhjusel ei saa ma võtta inimesi otse 2. või 3. moodulisse. Iga koertekool ib erinev. Õpetatakse erinevalt, põhimõtted on erinevad, harjutused on erinevad, metoodikad on erinevad. Ma ei tea, milline põhi on koeral, milline inimesel. Samas 2. ja 3. moodul eeldavad, et esimeses moodulis käsitletud teemad ja käitumised on teatud tasemele jõudnud. Viitame pidevalt sinna tagasi, tuleme jälle samade harjutuste juurde tagasi, teeme neid raskemaks, st igapäevastele situatsioonidele lähedasemaks.

Minu eesmärgiks on, et iga omanik, kes käib läbi kogu programmi Kutsikate eelkoolist kuni Kodukoera põhikoolituse 3. moodulini (Jalutame koos), saab põhilised tööriistad, mida igapäevaselt kogu koera elu vältel vaja läheb.

Miks on oluline õppida treenima, kui mu täiskasvanud koer juba “teab” mida peab.

Käitumine on oma olemuselt muutuv. Aeg, keskkond, situatsioonid, meie emotsioonid vastuseks koera käitumisele jpm lasevad sel muutuda. Meie elus tuleb pidevalt ette uusi olukordi. Suukorv, järsk trepp praamil, ettevalmistused loomakliiniku visiidiks jpm. Elus tuleb igasugu asju ette. Hea on, kui me oskame oma koera nendeks potentsiaalselt stressirohketeks olukordadeks ette valmistada.

Ma ei usu kiiretesse lahendustesse ja ma ei õpeta inimesi viisil “tee nagu ma ütlen, sest ma ütlen nii!” Ma proovin alati selgitada MIKS, sest usun, et kui põhjused ja tagamaad on selgemad, siis suudavad ka õpilased ise leida oma probleemidele lahendusi.

Paljud minu õpilased on läinud ka teiste treenerite juurde edasi agilitysse või kuulekusse. Minu suureks rõõmuks ütlevad nad aga, et see tugev põhimõtteline ja tehniline põhi aitab neil hoida oma koera.

Loodan, et see kirjatükk muutis süsteemi Sinu jaoks selgemaks!

Kes seda kutsikat üldse tahtis, ehk elu 3 lapse ja 2 koeraga

Nina 3 kuud

Nina tuli meile väga järsku. Jaanuaris sai helistatud kasvatajale ja uuritud ühe väga toreda pesakonna kohta ja broneeritud üks emane kutsikas. Nädala pärast nägigi Nina ilmavalgust. Kevade esimestel minutitel sõitsime Ninaga oma hoovile 🙂 Kutsika võtmise plaan tekkis siis, kui tekkis selgem visioon, kuidas väravaid ja puuri kasutades saaks Mürglit kaitsta kutsika pealetükkivuse eest. Soov näha, kuidas kahe koeraga elu käib, kuidas omavahelised suhted kujunevad ja muutuvad, oli juba ammu olemas. Ja lapsed soovisid muidugi kutsikat. Et see aga mitte üksnes nende, vaid ka minu soov oli, ja ka mees nõus oli, siis saigi otsus tehtud.

Igapäevaelu

Toitmine

Nina tulles avastasin, kui palju rohkem aega läheb 2 koera jalutamise ja 2 koera toitmise peale. Eriti, kui soovid täita KONGid toiduga ning teha kihilisi KONGe, et söömine koertel  rohkem  aega võtaks, energiat kulutaks ja nauditavam oleks. Täidetud toidumänguasjade koertele andmise eesmärk oli selles, et kutsikas ei paneks tähele seda teravat üleminekut pärast hommikust melu, kui järsku on kõik läinud ja hääled nagu noaga lõigatult lõppevad ja vaikus saabub… Kui tal on mõnus maius ees, millele keskenduda, siis ei tundugi kõik muu nii tähelepanuväärne.  Ja Mürglile oli vaja KONGi täita lihtsalt seetõttu, et muidu poleks aus. Tema sööb oma söögi 1 minutiga kausist ära, aga kutsikas mõnuleb pool tundi oma KONGi kallal. Aga aega võttis see protseduur oma 5-10 minutit, samas kui varem Mürglile sai süüa anda vahel poole minutiga …

Jalutamine

Ja siis  koerte jalutamine. Eraldi. Algul tundus kahe koera rihmadega žongleerimine täiesti küündimatus kauguses olev kõrgem pilotaaž ja minu suur austus kuulus kõigile 2 koera korraga jalutavatele inimestele. (Austan neid endiselt, kuigi nüüd jalutan ka ise 2 koera korraga. Vahel harva.) Hiljem sain aru, et Nina pulbitsev energia ja Mürgli kaduv jaks ja energia ei olegi koos hästi käsitletavad. Eriti hommikusel ajal, kui Nina on nii puhanud ja teotahet täis… Neid tulebki enamik osa ajast eraldi jalutada. Koos käigud on vaid väga üksikud õhtused rahulikud ja lühikesed tiirud.

Igapäevane logistika

Igapäevaelu rutiinide juurde kuuluvad ka teemad nagu: kes  viib lapsed lasteaeda, kes jõuab koertega jalutada ja millal, kes mis ajaks tööle läheb? Kes ostab söögi, kes teeb söögi, kes kuulab laste lugusid ja muresid-rõõme ja kes toob neid vajadusel trennist. Kes saab millal trenni minna ja kas keegi saab kunagi ka kodus tööd teha… Igapäevane pidev logistika. See on jätkuvalt raske ülesanne. Ma vahel imestan, kui inimesed ütlevad, et see (näiteks väikelapseiga) kestab vaid mõned aastad. Samas võib seda näha ka kui 3×365 päeva ehk siis ligi 1000 päeva… See teeb kokku päris hulga hetki. Ja muidugi, teisest küljest, universumi ajaloo kontekstis pole see midagi…

Nagu üks väikelaps lisaks

Kutsika võtmine on ikkagi võrreldav ühe uue lapsega peres. Kutsikas on nagu laps, kes lasteaias ei käi ja kellega tuleb ilmtingimata käia  jalutus-/ õppe-käikudel erinevatesse kohtadesse, keda tuleb harjutada bussisõidu, inimestega, kellest paistab ainult pool kere ja ülejäänu on peidus autoukse taga, keda tuleb lasta uudistada ja kellel tuleb lasta mõtiskleda selle ilmaelu üle. Ja kuigi kutsikas kasvab oluliselt kiiremini kui lapsed, siis see jalutuskäikude teema ei kao kunagi. Ta ei hakka kunagi ise jalutamas käima.

Treeningväljakutsed

Avastasin üsna ruttu, et minu juhised, mida koolitustel jagan, on väga head siis, kui su peres pole just parasjagu väikesi lapsi. Avastasin, et mul on päris kõrged nõudmised omanikele ja kutsikatele.  Mitmed asjad tulid meelde vanast ajast, kui Mürgel kutsikas oli… Ja jälle leidsin, et on imetlusväärne, kui paljud mu tublid õpilased on teinud nii tubli tööd ja saanud kõigega suurepäraselt hakkama ja õpetanud oma koerad tublideks ühiskonnaliikmeteks ja endale headeks sõpradeks.

Liikumine

Mina näiteks leidsin, et kindla liikumismustriga lamama ja seisma 3-kuuse kutsika õpetamine on peaaegu mission impossible, sest ta ei paista selleks veel vaimselt lihtsalt valmis olevat. Samuti hakkasin jälle märkama hoopis teravamalt, millised hääled, lõhnad, objektid mind ümbritsevad. Vana ja linnaeluga harjunud koeraga lähevad ka enda meeled töntsiks.  Esimeste kuude märksõnadeks oligi harjutamine.

Helid

Nina on üpris müratundlik. Mürisevad mööduvad autod, naaberaiast kostvad mütsud või kolinad – kõik panid teda korraks eemale hüppama. 3,5-kuuselt  oli tal ka hirm kõigi lähenevate koerte suhtes. Tema reaktsioon tabas mind täiesti ootamatult tänaval, kui meile jalutas vastu kaks mulle tuttavat täiskasvanud labradori! Meie oma õues on liikvel 5 erinevat tüüpi koera, kellega ta läbisaamist harjutas.

Autosõit ja muu elu

juurdetulek

Autosõiduga harjumine oli ka päris pikaajaline protsess. Võin öelda, et alles nüüd, praktiliselt 3 kuud hiljem, sõidab nina autoga üpris meeleldi ja rahulikult. Siinkohal tahan rõhutada autovõre olulist rolli liiklusohtlike olukordade vältimises! Samuti on pidevalt olnud ja on jätkuvalt teemaks koos jalutamisega harjumine ja lisaks kõigega, mis jalutuskäikudel ette tuleb… Harjutada tuleb rihmaga ja rihmata koos jalutamist… Rihmast lahti olles minu jälgimist ja juurdetulemist… Suurde vette minekut algul ainult kõhuni, siis ujumist ja lõpuks vette hüppamist…  Naabrikoertega  “jutule saamist”, mängimist, mõistmist, millal on aeg lõpetada, millal taksid või malamuut nii palju tüdineb, et  olukord “hapuks” läheb…

Nina Mürglit kiusamas

Mürgliga koos jalutamist… Mürgliga viisakat suhtlemist…  Nina sai üpris ruttu aru, et ta on jõu ja püsivuse poolest Mürglist kangem. Mürgel on eluaeg olnud väga leebe loomuga. Ma olen teda terve elu pidanud kaitsma küll kutsikate kiusamisest, küll isaste koerte ahistamisest. Kui talle ei meeldi, siis ta lahkub. Viimane asi, mida ta tahab, on tüli kiskuda. Nina on möllune kutsikas ja kuigi ta saab mängida naabritakside ja malamuudisegu koeraga, jääb änksi siiski üle ja ta üritab vahel Mürglit mängule saada. On ette tulnud hetki, kus see näeb välja meeleheitlik mõlemalt poolt. Laps, kes soovib niiväga mängida ja rauk, kes tahab niiväga rahu. Sellistes olukordades tuleb mul alati meelde Suzanne Clothier’ artikkel Stop Poking Grandma. See on tõeliselt hea artikkel ning toob väga selgelt välja, miks me ei peaks alati koertel ise laskma paika panna oma “karjasuhteid”…

IMGP0218

Lapsed ja koerad

Mu oma lapsed on vanuses 3,7, 9.  Sugulaslapsed ja laste sõbrad on vanuses 0-18 (kuigi  viimast ei peaks vist üldse lapseks enam nimetama…).

Lapsed ootasid kutsikat väga ja nad on olnud väga andestavad arvestades seda, et ikka süüakse ära mõni armsam asi, mõni tähtis paber, mõni raamat pissitakse täis jne. Samuti andestatakse käte närimised, ja pealehüppamised. See kõik käib kutsikaks olemise juurde. Kuidas aga lapsi kaitsta? Selsamal põhjusel, pean ma pidevalt teadlik olema sellest, mis laste ja kutsika juures toimub. On olnud mitmeid situatsioone, mis võinuks lõppeda päris kurvalt, kui ma poleks lahutamas olnud. Näiteks – laps kiljub ja trambib jalgadega vastu maad kutsikast mõne meetri kaugusel. Kutsikas sööstab, hüppab lapsele peale, lükkab ta pikali ja tammub otsas, ise otsides, kust saaks hammastega kinni.

Anname ta ära, ta kasvas liiga ruttu suureks!

Vahel avaldavad mu vanemad lapsed arvamust, et need “nii nunnud kutsikad”, keda nad piltidelt on näinud, püsivad nii tillukesena ligi aasta või nii… Ja siis on nad järsku suured. Mu kohe kooli minev nutikas laps ütles täiesti siiralt, et ta ei taha Nina enam, sest ta kasvas nii kiiresti suureks. Ja üldse, me ei saanudki teda 8-nädalaselt, kui ta nii nunnu  ja tilluke oli. Me saime ta 9 nädalaselt, kui tal jalad juba pikemad olid, kui sel 8-nädalasel kutsikal, kellel me külas käisime… Seega ükskõik kui hästi sa ise tead, mida oodata võib olla, lapsed ei tea. Vahel võib kuulda ka ettepanekut “Anname Nina kasvatajale tagasi, sest ta…” Ja kui me siis arutame, et kuidas Nina end tunneb, kui me ta järsku oma kodust ära viime, kodust, kus ta on enamuse oma elust elanud, siis leiavad nad, et ehk siiski mitte. See ei saa olla väga mõnus tunne, kui sa oled harjunud ühe seltskonnaga ühes kohas ja siis järsku viiakse  sind ära ja jäetakse kuhugi… Ja siis teistel kordadel räägivad lapsed jälle täiesti siiralt – “Nina on niiii nunnu, ta on maailma armsaim koer”

Mida on lapsed pidanud Ninaga koos elades õppima?

1. Oma tuppa sisenedes ja toast väljudes pane värav/ uks kinni.

Kuna lastetubades on ikka osad mängud põrandal ja vahel ka pool elamist ühtlase kihina laiali, siis parem, kui pidev näägutamine ja mure kutsika seedesüsteemi võimaliku ummistumise pärast, on kohandada keskkonda. Lastetoa ja elutoa uksel on värav, et kutsikat eraldada ühte või teise ruumi. Lastetuppa pole kutsikal üldse asja. Kui aga vahel on värav lahti ununenud, siis on sellel alati ka laste jaoks tagajärg olnud. Kas on mõni mänguasi ära näritud või on olnud põrandal loik ja hunnik. Tagajärjed juhivad käitumist. 

2. Laps võib kutsikaga mängida, aga tuleb jälgida, kas mäng on kontrollitav

7- ja 9-aastane saavad sellega päris hästi hakkama. Algusest peale on nad veidi mänginud ning lõpetanud mängu jättes kutsika mänguasjaga rahmeldama (mis hiljem küll tähendas seda, et Nina tuli uuesti nügima ja mängu otsima) või tehes vahetust ning visates maha krõbinaid.  See töötab paremini, sest maast otsimine suunab tähelepanu mängult, mänguasjalt ning lapselt kõrvale.  Eriti hästi töötab see aga siis, kui visata maiused maha või anda närimismaius ja minna ise ära teise tuppa. Reegli teine pool on see, et kui täiskasvanut kodus pole, siis kutsikaga ei mängi. Laste ja kutsikate mängud on sageli üsna füüsilised. Seda ei saa neile pahaks panna,  see on ealine. Selleks, et ära hoida liigset energialaksu kutsikal ja võimalikke vigastusi lapsel, ongi selline reegel.

3. Ära aja kutsikat pööraseks, sa saad haiget!

See reegel on väga mõistetav suurtele lastele. Problemaatilisem aga 3-aastase põnniga. Poiss tavatses esimesel kahel kuul, kui Nina meil oli, kilgata “Nina, hüppa! Hüppa!” ja Nina hüppas… Tore oli see täpselt seni, kuni Nina käppadega poisile peale hüpates temast pikem oli ja ta pikali lükkas… Kui Nina veel väike oli, siis sai õuel harjutatud, et poiss jookseb ees ja Nina järel. Niipea, kui mulle tundus, et Nina lülitus lihtsalt kaasa jooksmise režiimist kinnipüüdmise režiimi (kehahoiak, pilk ja liikumine annavad sellest märku), lasin lapsel seisma jääda ja peatus ka Nina. Seda käitumist ma loomulikult kinnistasin ohtralt kiites ja maiuse või mänguga premeerides. Hiljem sai sama harjutatud jalgratastega. 

4. Kui kutsikas läheb pööraseks, siis kutsu kiiresti abi!

Kutsikate mängud võtavad vahel selliseid tuure, et parem on, kui keegi ette ei satu. Kutsikad närivad ja hüppavad. See on normaalne käitumine, millele alternatiivi  leidmine ja kinnistamine võib võtta päris palju aega ja kannatust. Eriti, kui sa pole valmis oma kutsikat karmilt karistama selle eest, et ta oma hambaid sinu käe ümber kokku vajutab. Osad kutsikad teevad seda ka siis, kui nad juba kasvult üpris suured on. Mida ma teen selleks, et lapsed viga ei saaks? Õpetan lapsi, kuidas koeraga mängida, kuidas mölluse koera juurest rahulikult eemalduda ja sulgeda enda järel värav või uks. Õpetan, kuidas pakkuda kutsikale mänguasi enda asemel. Õpetan, kuidas visata maiust nii, et kutsikas ei hüppaks hammastega kätte. Treenin kutsikat laste juures 4 jalga maas olema, võtma lastelt maiust, mille nad on visanud maha (et vältida käe näksamist). Ja loomulikult – tuletan pidevalt meelde nii enda lastele kui kõigile sõpradele, et niipea, kui kutsikas pöörded üles võtab, tuleb kohe mind kutsuda. Enne, kui keegi haiget saab, sest kui kutsikas läheb pöördesse, siis on see vaid aja küsimus, millal ta hambaid kellestki haaramiseks kasutab.

Kes seda kutsikat siis  ikkagi tahtis?

Meie. Kuigi segadust tuleb juurde nii liiva, karvade kui tihenenud ajagraafiku näol, on Nina väga tore kaaslane. Kogu see seltskond on väärt seda, et saaks väga selgelt läbi mõeldud, mis on siin elus oluline ja kuidas oma elu elada nii, et see poleks mitte pidev tulekahjude kustutamine, vaid õnnelikult elatud elu.

————-

IMG_1401

28. juulil algab kursus Head koerasõbrad, mis õpetab 6-10 aastastele lastele olema oma koerale hea sõber. Kursusel tuleb juttu koera vajadustest, kehakeelest, harjutame treenimist ja mängimist.

Valikud- kõike korraga ei saa…

Mürglil oli raske lapsepõlv. Mürgel oli 22 aastat oodatud koer. Käisin lapsepõlves isaga paaril koertenäitusel ning neist mäletan ainult teenistuskoerte demonstratsioonesinemisi. Unistasin sellest, et minu koer saab minust aru ilma sõnadetagi ja teeb kõike, mis ma ütlen. Loomulikult mitte masinlikult, vaid nägin meid vaimusilmas ikka nagu parimaid sõpru.

Lõpuks, aastal 2003 tuli Mürgel. Isa pärandusest saadud raha eest sai ta ostetud. Isa oli suur koerasõber ja minu jaoks oli see sümboolne.

Ära lase tal endale pähe istuda!

Mürgel ei saanud sellist nime ilmaasjata. Tema kennelnimi oli My Brand Doubletrouble. Tema ärkas kell pool viis hommikul, ronis oma pesakonnakaaslastele otsa, kiunus, ajas kõik kutsikad ja kasvataja üles ning keeras siis ise magama. 🙂 Mürgli kasvataja Haita- Maarit Zahharov  ütles omal ajal, et Mürgel on selline tugev isiksus. Temaga peavad reeglid hästi selged olema. Kuulsin järgnevat lausejupp päris palju: “ta on tugeva iseloomuga, ära lase tal endale pähe istuda”. Kuidas käib “mitte pähe istuda laskmine”? Lugesin parimate eesti koerakoolitajate artikleid. Kus iganes oli juttu pähe istumisest, olid ka soovitused – raputa turjast, keera selili ja hoia kinni, vaata silma, loe moraali. Oli isegi soovitus, et suure koera kutsikas tuleb turja pidi kõigi 4 jalaga maast lahti tõsta, kuni veel jaksad. Eks ma siis proovisin kasutada neid võtteid lootuses, et saan endale hea koera. Vabandust, Mürgel.

Tänasel päeval ma ei oska öelda, kas Mürgel siis polnudki “tugeva iseloomuga” (mida see üldse tähendab?!) või ma tampisin selle temast esimese 6 kuu jooksul välja. Mõni arvaks ehk, et tubli töö! Minul on sellest aga väga siiralt kahju, et ma ei näe oma koera sellisena, nagu ta tegelikult oli. Mõned asjad kadusid sinna varasesse lapsepõlve ja ma ei saa enam kunagi teada, mis praegu teisiti oleks…

Aga kuidas siis teisiti? Ja mida see endaga kaasa toob?

Ma armastan koertega suhtlemist. Ma armastan seda, kui saan tema käitumise põhjal heita pilku tema hingeellu, tema eelistusse. Ma armastan vaadata, kuidas koer üritab oma soove ellu viia – milliseid võtteid ja strateegiaid ta kasutab.  See eeldab aga minult hoolikat “kuulamist”.

Ma armastan seda, kuidas mu koer tuleb minult abi paluma, kui söögipall läheb tugitooli alla ja ta seda sealt ise kätte ei saa. Ma armastan seda, kuidas mu koer õhtul “palub”, et ma paneksin diivanile tema lina, mille peal ta peesitada tohib. Ta tuleb umbes 2 sammu kaugusele diivanist, vaatab otse tühja diivanit, hingab sügavalt välja. Seejärel vaatab ta minu poole, kui mina teda vaatan, vaatab ta uuesti diivanit. Imeliselt selge, kas pole?

Mida ma vaadeldes Mürgli kohta õpin?

Ma armastan seda, kuidas Mürgel teeb teatrit. Nuusib aias ringi ning sattub kogemata värava ligidusse. Kui ma näen, siis teeb näo, nagu ta lihtsalt nuuskis. Kui ma ei näe, siis vaatab, kas saab väravast välja. Aga igal juhul tuleb “imbuda” väravale lähemale väga märkamatult. 🙂 Nüüd tuleb ülestunnistus – ma naudin isegi tema laualt varastamise käitumise arengu jälgimist. Mitte et mulle laualt varastav koer lõbu pakuks, aga andsin endale aru, et 3 väikese lapsega kodus pole vanale koerale põhimõtteliselt võimalik selgeks teha, et laualt ei saa süüa. Seega koristan nüüd hoolikamalt ja vahel jälgin seda, kuidas Mürgel õpib. Õpib jälgima minu liikumisi korteris, minu hõivatuse astet, minu tähelepanuvõimet jpm. See on ääretult hinnaline õppetund.

Ja nüüd neile, kes jõudsid hakata õhku ahmima, et kuidas üks koeratreener nii võib, siis, esiteks, võib seda pidada väikest viisi osaluseksperimendiks. Teiseks – kutsikaga ma selliseid mänge kindlasti ei mängiks. Kolmandaks – ma kindlasti EI soovita selliseid katseid ühelegi koeraomanikule, kellel pole põhjalikke teadmisi koerte käitumisest ja õppimisteooriast! Selleks, et seda teha, peaks kindlasti ette teadma, millega riskite, kus võib tulla suuri probleeme, kuidas neid ennetada ja kuidas elada edasi koeraga, keda olete lubanud “paha peale”. Ma ei saa salata, et meie puhul mängib veidi rolli ka Mürgli vanus – ta on ikkagi juba 11. Võib kõlada küüniliselt, aga ikkagi – varastamine lõpeb siis, kui tema elupäevad lõpevad. Kui meil on õnne temaga pikalt koos olla,siis ikkagi kõige rohkem 5 aasta pärast.

Valikud

Mõnel inimesel on valikuid raske teha. Ja ehk see sõltub ka valdkonnast. Mina näiteks tunnen iganädalast piina, kui mõtlen perele järgmiseks nädalaks menüüd. Teate küll – kõik need eelistused ja tervislikkuse ja mitmekesisuse printsiip ja juba tundubki kõik kokku jooksvat.

Imelikul kombel pole mul Mürgli kasvatamise puhul olnud valikute tegemine raske. Mürgli heaolu meie maailmas on olnud alati esimene prioriteet. Meie maailma all pean ma silmas nii inimühiskonda kui oma peret.  See tähendab, et treening oli täiesti vältimatu, sest kasvatamatu koeraga ei ole hea elada ja kui minul pole koeraga hea elada, siis väga tõenäoliselt pole ka koeral enam minuga hea elada. Alustasime sõnakuulelikkuse treeningutega, kui Mürgel oli kutsikas. Kuna ta oli energiline koer, siis oli talle tegevust ja sihipärast tööd vaja. Treening oli lahe. Käisime ka aeg-ajalt võistlustel, aga seal mulle ei meeldinud. Ei meeldinud just sellepärast, mida  ma seal nägin. Nägin muidu toredaid ja mõistlikke inimesi (kes paistsid muidu oma koeri ju hoidvat ja armastavat) muutumas oma koerte suhtes kurjaks, ebaõiglaseks ja isegi vägivaldseks. Mõistsin väga ruttu, et ma pean oma võistluste meelelaadi hoidma lähme- ühte- tavatusse- kohta- trenni- tegema- võtmes. Ehk siis valisin rahuliku õppimise ning loobusin agressiivsest võidu jahtimisest, mis oleks tõenäoliselt käinud Mürgli heaolu arvelt.

Järgmine suurem valik oli tealik SKst loobumine, sest laste ja kodu ehitamise kõrvalt ei jäänud piisavalt aega ja jaksu, et süsteemselt trenni teha. Mäletan hetke, kui ma oma 2-aastasel tütrel lubasin esimest korda võtta kätte maiuse ja vihjata Mürgli istuma. See oli hetk, kus ma mõistsin, et meie võistluskarjäär on läbi. Teisest küljest saime ametlikult oma perre suurepärase kodukoera.

SK võistlusel

Tervisega seotud valikud

Ma olen palju mõelnud selle üle, kuidas Mürglile sobiks elu, mida soovitas arst, kes diagnoosis Mürglil traumajärgse artriidi. Ettekirjutused olid: jalutada ainult rihmas, kiired sööstud, suunamuutused keelatud, asjade järele jooksmine keelatud. Kui hullem oli möödas, siis hakkasin teda ikka lahti laskma, samuti loobin talle aeg-ajalt pulki vms. Ja lahtiselt nuuskima laskmine on elementaarne. Ta naudib seda väga.

Me võime oma koera koolitada nii hästi sõna kuulavaks ja nii “mugavaks” koos elamise mõttes, et koer kaotab võimaluse olla koer. Me võime erinevatel põhjustel “hoida” oma koera. Kas siis millegi eest või millegi jaoks, aga kuidas koer seda tajub?

Kui ma peaksin jalutama oma koera alati ja igal pool rihmas, et ta mingil juhul oma jalga uuesti ei vigastaks, siis on siin 2 küsimust. Kui tõenäoliselt vigastaks ta ennast siis, kui ta lahti oleks? Ja vastus sõltub loomulikult kohast, ajast jpm. Teine küsimus on – kui palju ta kaotab oma elukvaliteedist, kui ma ei anna talle vabadust olla koer?

Mürgel mere ääres

Millised vajadused on koeral 21. sajandil?

Mis tähendab olla koer 21. sajandil? Mina ju ei tea seda tegelikult  ja ei saagi teada.  Mulje on jäänud aga selline, et hea on nuuskida lõhnasid puutüvedel ja postidel, nuuskida maad, nuuskida õhku ja isegi vees olevaid lõhnu. Joosta märjas heinas, võtta hoogu ja kihutada mõnuga läbi sügava porilombi, joosta piki randa madalas kaldavees, nuuskida, kuhu suunas on silganud jänesed vm. Joosta pulga, palli või lendava taldriku järele, sikutada innukalt mänguasja, püüda oma inimene kinni… Püherdada värskes lumes, märjas heinas, tolmusel teel või raipes… (Tänapäeval on enamikes kodudes olemas soe vesi ja ka puhastusvahendid on vabalt saadaval!) Hea on olla inimeste lähedal ja hea on kui sügatakse põhjalikult. (“Kätepuhastuspaid” võivad olemata olla…) Hea on, kui süüa on saadaval. Ükskõik, kas kausis, põõsa all või põõsa otsas, laua all või laua peal. Ja Hando Runneli sõnadega seda kokku võttes:  “hää on, kui on, kui ei – ka hää..”

koeraga koos kanuutamas