Koolitused kevadel – kas ja kuidas?

Minult on viimastel aegadel päris palju küsitud infot selle kohta, kas ja kuidas koolitused toimuvad.

Kas piirangute ajal koolitused toimuvad?

JAH. Kutsikate eelkooli ja Kodukoera põhikoolituse 1. mooduli (Parem kontakt) grupid alustavad sel kevadhooajal 8. aprillist ja 3. maist.

Edasijõudnute kursuste kohta saavad info kursustel osalejad.

Kuidas praegu koolitused toimuvad?

Praegu toimuvad koolitused nii, nagu on lubatud – distantsõppena.

Väljareklaamitud tundide aegadel toimuvad Zoomi kohtumised, kus arutame treeninguga seoses tekkinud küsimusi ning õpime põhjalikumalt mõistma käitmise seaduspärasid ning meie käitumise mõju koerale.
Arutame läbi videotest nähtu ning toetame üksteist koera õpetamise protsessis.

Vahel teeme Zoomi vahendusel harjutusi

Olen loonud Hea Koera koolitustele põhjalikud juhendmaterjalid suletud veebikeskkonda. Seal on kirjalikud juhised ning videonäited, mille põhjal kodus harjutusi teha. Mina annan tagasisidet sinu tööle selle põhjal, mida näen videotest, mida oled oma koeraga treenimisest teinud. Videod on 0:30-1:30 min pikad ning iga harjutuse kohta saad jagada ühe video lingi, millele siis mina tagasiside annan. Videod ja kommentaarid on nähtavad kõigile, kel kursusele ligipääs.

Ligipääs veebimaterjalidele on vaba kursuse distantsõppe ajaks või maksimaalselt 4 nädalat alates kursuse algusest (kui kogu kursus tuleb siiski distantsõppel läbida). Seda siis, kui valid registreerumisel vaid osalemise kursusel.

Kui aga soovid veidi põhjalikumalt süveneda, siis võid valida eraldi juurde ligipääsu veebikeskkonna õppematerjalidele. Sel juhul on sul ligipääs 3 kuuks, millest on küll ja veel, et nende teemadega sina peale saada.

Mille poolest kodus õppimine hea on?

Sa saad:

  1. kogu distantõppe ajal iga kell ligi põhjalikele juhistele ja õppevideotele, mis on Hea Koera kinnises veebikeskkonnas.
  2. valida teile sobivaimad hetked treeninguteks – see on oluline edukaks õpetamiseks ja soovitud tulemuste saavutamiseks.
  3. võimaluse oma treenimist kõrvalt vaadata koos kogenud treeneri antud kirjaliku tagasisidega, mis aitab sul oma koera ja enda harjumusi paremini mõista
  4. arutada koera õpetamisega seotud küsimusi sarnaste huvidega inimeste grupis. (Näost-näkku kursusel kuluvad tunnid tavaliselt peamiselt harjutuste tegemisele.)

Kuidas kursusel töö toimub?

Kursuse kodutööde juurde kuulub filmimine. Filmimine annab suurepärase võimaluse vaadata oma tegevust kõrvalt. Kui me treenime, siis on meie mõtteis sageli see, et saaksime oma ülesande tehtud. Kuidas ma liigun või kuidas mu liigutused koerale mõjuvad, jääb sageli tähelepanuta. Videost saad aga selge pildi, mis toimub.

Enne video üleslaadimist ning lingi keskkonda lisamist oled vähemalt ühe korra kõik harjutused veel üle vaadanud ning sellest on juba kasu. Minu tagasiside järel loodan, et vaatad oma video (koos kommentaaridega) veel läbi, et hakkaksid nägema koera või sinu käitumises samu detaile, millele tähelepanu juhin.

Kui soovid tõeliselt õppida, siis videoga on võimalus vaadata üht videot läbi 3-5 korda – üks kord ülevaate saamiseks, sellest mis harjutamise ajal üldiselt toimus. Järgmisel korral vaatad selleks, et jälgida enda käitumist, seejärel koera käitumisele keskendudes ning lõpuks vaatad, kui täpselt ja koera jaoks arusaadavalt talle tagasisidet annad. Kui hirmutasin sind praegu ära ja sulle tundub, et ega sa mingiks professionaaliks hakata ei taha, siis mõistan täiesti. Ilmselt tahad oma koeraga paremaks sõbraks saada ning tema käitumist juhtima õppida. Mõistan. Koera mõistmine ja koera oskusliku treenimise/ õpetamise aluseks on hea jälgimisoskus ning head treenimisoskused. Need tulevad ajaga ja sihikindla tööga. Kui soovid alustada rahulikult ja vaadata videod läbi vaid korra, siis see on täiesti vastuvõetav variant!

Tagasiside distantsõppijatelt

Mul on väga hea meel, et korraldad Kutsikate eelkooli distantsõppe vormis, sest nad kasvavad ju nii kiirelt! Oli väga tore saada vastuseid küsimustele ning näha, kuidas harjutada erinevate helide ja hooldusprotseduuridega. Lisaks meeldis mulle see klubiline kokkusaamine!”

Aune

Minu jaoks oli selle kursuse (Kutsikate eelkool) puhul olulisim suhte loomine koeraga. Ei ole oluline istu-seisa-rulli, vaid see, kuidas me üksteist loeme ja üksteisest aru saame. Minu jaoks on oluline, et olen õppinud tema eelistusi ja loomust tundma ja loomulikult jätkan sellega.

Liina

Mulle ei meeldi ennast igal sammul filmida ja kõike jäädvustada. Filmimine selle kursuse käigus oli minu jaoks tõeline väljakutse. Aga kui ma filmisin, siis tõepoolest, sellest oli tohutult palju kasu väikeste oluliste detailide märkamiseks. Kuigi ma olen üldiselt väga skeptiline veebikursuste osas, siis olen väga rõõmus, et osalesin sellel kursusel. Sellest oli palju kasu.

Piret

Kas füüsiliselt kokku saame?

Ei tea. See sõltub sellest, kas valitsus leevendab piiranguid või mitte. Kui piirangud leevenenvad ja inimesed tohivad jälle grupiti kohutda, siis loomulikult kolime Ujula tn saali. Kui ei, siis toimub kogu kursus veebi vahendusel.

Kui koer kaitseb toitu

Koertele on omane endale hoida asju, mida nad hindavad ning kardavad kaotada. Söök on eluks hädavajalik, ja seega väga väärtuslik ressurss. Pole sööki, pole elu. Kuidas erinevad koerad reageerivad inimesele, kes toidule ligineb või proovib seda enda valdusse saada, võib erineda. Sellegipoolest on toidu kaitsmine normaalne koera käitumine.

Toidu kaitsmine on koerte adaptiivne käitumine, mis ilmneb olukordades, kus koer tajub ohtu elutähtsale ressursile. Ühes USAs 2012 aastal tehtud esialgses uuringus valiti osalema 96 varjupaigakoera, kes oma toitu inimese eest kaitsesid. Nende 96 koera käitumist hinnati uuesti 3 päeva, 3 nädala ja 3 kuu möödumisel peale uude koju jõudmist. Selgus see, et vaid üksikud vajupaigas toitu kaitsnud koertest kaitsesid seda ka kodudes.1

Miks koerad kaitsevad toitu?

Varased kodustunud koerad toitusid jääkidest. Nende ellujäämine sõltus sellest, kui palju toitu nad suutsid leida ja enda valdusesse saada. Võistlust ressursside pärast mõjutasid geneetika, isiklik ajalugu ja see, kui palju toitu oli saadaval.

Koerte vajadused võivad vahel omavahel vastuollu minna. Selline konfliktis koer hakkab proovima uusi lahendusi ning kui mõni neist annab talle soovitud tulemuse, siis on tõenäoline, et see käitumine kordub ka tulevikus.2

Koera heaolu seisukohast on väga oluline, et me ei paneks koeri valima kahe talle olulise väärtuse vahel.

Etoloogide üldine seisukoht agressiooni kohta on järgmine: agressiooni peamine eesmärk on jagada piiratud, kuid olulisi ressursse grupiliikmete vahel. Kui kättesaadavate ressursside hulk väheneb, siis tõuseb huntide grupis agressiivse käitumise juhtumite arv. Sarnaselt on gruppides elavatel koertel söögi juures registreeritud enam agressiivset käitumist. Agressiivne käitumine koertel täidab eelkõige informatiivset ülesannet. 3

Ritualiseeritud valvamiskäitumised on koertel püsinud hoolimata nende kodustamisest. Koertel on välja kujunenud erinevad ritualiseeritud kaitsmisviisid – nad võivad mokki tõsta, jõllitada teravalt silma, nende keha võib kangestuda, nad võivad teha erinevaid häälitsusi ning isegi hammustada, kui neile lähenetakse. Peale söögi võivad koerad valvata veel oma järglasi, paarilist, magamiskohta, lemmikkohtade ja inimeste lähedust. Valvamiskäitumine on rituaalne ning see pole mõeldud kahjustamiseks, ent see võib panna ohtu inimese, kes ei arvesta koera kehakeelega ning ei vasta sellele adekvaatselt. 1

Koerte käitumine on agressiivsem, kui ressursid on piiratud.

Kas ainult koerad?

Kujutle, kui lähed restorani ning sulle tuuakse toit ette, ent iga hetk võib tulla kelner ja söögi su eest jälle minema viia. Tekitab kerget ärevust, eks? Ja kui sa ikka väga näljane oled või toit sulle väga maitseb, siis võib ka tekkida tunne, et tahaks talle halvasti öelda. Või äsada. Kui sul on seda sööki vaja, et elus püsida, siis viisakuste vahetamise faas võib jääda õige lühikeseks.

Mina mäletan nõukaaja lõpu puuduste aega. Kuigi olin laps ja ei pidanud ise muretsema oma ellujäämise pärast, mäletan seda, kuidas inimesed krabasid lettidelt, trügisid küünarnukkidega, pilk ainult sellel juustukeral või lihatükil, mis (sõna otseses mõttes) võiski tagada ellujäämise. Lapsele oli see oli hirmutav. Ajad olid aga sellised, et midagi polnud saada ja süüa oli ikka vaja. Ressursside puudus muudab ka inimesed agressiivsemaks.

Mälu värskendamiseks või enese kohaliku ajaloo ja inimsoo käitumise eripäradega kurssi viimiseks lisan artikli lõppu viite nõukaaja defitsiidi kohta.4

Toidukausiharjutus kutsikakoolis- milleks?

Igas Kutsikate eelkooli grupis (2-4-kuustele kutsikatele) teeme harjutust, kus paneme kaussi toitu ja siis juurde ja juurde ja juurde ja juurde. Enne, kui toit otsa lõppeb, tuleb toitu juurde. Oma vanuse ja negatiivsete kogemuste puudumise tõttu sobib selline harjutus enamikule 2-4-kuustele kutsikatele. (NB! Ära proovi seda teha vanema koeraga, kes valvab toitu! See teeb ilmselt asja hullemaks. Loe edasi!)

Kui küsida inimestelt, mida me teeme ja milleks, siis sageli tuleb vastuseks midagi sellist “Selleks, et ta teaks, et kätt ei tohi hammustada.”

Ei. Me ei tee seda harjutust selleks, et ta teaks, et ei tohi hammustada. Me teeme seda harjutust selleks, et koer ei tunneks vajadust hammustada, sest ta on õppinud usaldama ja see inimene on oma käitumisega pälvinud koera usalduse.

Kuigi meie vaatepunktist on tulemus ju sama – koer ei hammusta kätt – on koera seisukohast vahe valgusaastate pikkune. Ühel juhul tekitame teadmise, et iga hetk võib keegi midagi ära võtta ja sa pead leppima. Teisel juhul tekitame teadmise, et kui inimene tuleb, on hea, sest ta pillab palakesi kausi sisse. Ja kui see inimene soovib kausi üles võtta, siis on see suurepärane, sest inimene paneb kaussi tavaliselt midagi ülihead ja annab koerale. Just seepärast tasub koeral lubada inimest kausi juurde.

Mida tehti mainitud uuringus, et toidu valvamist vähendada?

Kõne all olevas uuringus lisati koerad kohe nö “toiduprogrammi”, mis tähendas järgmist:

  • toit oli pidevalt saadaval,
  • osa koera päevasest toiduportsust said nad söögimänguasjast või nuputamist nõudva tegevuse kaudu
  • välditi igasugust erutust söötmise ajal
  • vihjati koer istuma enne toidukausi põrandale panemist.

Adopteerijatel soovitati vältida igasugust konflikti koera söögiajal (nt panna oma käsi korduvalt söögikaussi või võttes kaussi koeralt ära). Oluline oli, et koer saaks süüa ilma igasuguse häirimiseta. Ainus kokkupuude inimesega söögi ajal oli selgepiiriline ja positiivset assotsiatsiooni loov. Kui inimene möödus toidukausist, siis pillas ta sinna kõrge väärtusega maiuseid.

Ohtlikud soovitused

Kahjuks ringlevad Eestis tänase päevani soovitused näidata koerale, kes on peremees, mitte lasta koeral endale pähe istuda, mitte mingil juhul taganeda, kui koer uriseb jne. Selle juurde kuuluvad sageli sellised teaduslikult täiesti ebapädevad ja terve mõistusega raskestimõistetavad soovitused nagu “tee, nagu sööksid koera kausist esimesena, sest ta peab teadma, et tema on karja alam liige” või ka “kehtesta ennast, vajadusel füüsiliselt koerale koht kätte näidates”.

Koer on koer. Kui mina võtan endale koju elama teisest liigist elusolendi, siis pean mina õppima ennast talle arusaadavaks tegema ilma valu ja kannatust põhjustamata. Me ei võta ju koeri koju selleks, et neid kolkida ja maha tampida! Me võtame need intelligentsed ja tundlikud loomad selleks, et nende seltskonda, isiksust ja nutikust nautida!

Kui koerale läheneda suhtumisega “ära lase pähe istuda”, siis saadab inimest pidev mure selle pärast, kui palju on tal veel edumaad jäänud ja kas koer on juba “pähe istumas” või mitte. Selle pideva mure taustal hakatakse rumalalt käituma. Vägivallatsetakse vaimselt ja füüsiliselt, et oma edumaad säilitada ja “näidata koht kätte”. Selline käitumine rikub nii inimese-koera suhte kui koera psüühika.

Sa ei saagi teada, milline isiksus su koer on, sest ta ei julge näidata, mis talle meeldib ja mis mitte. Millised olukorrad talle raskusi valmistavad, millega on rohkem tegelda vaja, et ta koguks usaldust elu ja ümbruse suhtes.

Loomakaitseseaduse järgi on loomadele valu ja kannatuste põhjustamine keelatud. Millegipärast on see paljude kasvatajate ja koolitajate jaoks vaieldav punkt. Talupojatarkus on sageli see lipp, mida sel puhul kõrgel lehvitatakse, aga haridus – teaduslikul teel leitud tõsiasjad on pisendatud eluvõõraks nähtuseks, kuna nende teadmiste rakendamise oskused neil inimestel puuduvad.

Eetiline küsimus

Eetika tegeleb küsimustega Mis on õige? Mis on hea? Võttes oma koju teisest liigist looma, on endalt nende eetiliste küsimuste küsimine vältimatu! Millist elu ma tahan oma armsale koerale pakkuda? Millist elu tahan oma koeraga elada? Mida peaksin mina ja mu koer oskama, et ka ühiskonnaliikmete jaoks oleks minu valik (nii) õige ja hea (kui võimalik)?

Eks koeraga suhtlemise viis sõltub ka inimese tundlikkusest ja empaatiavõimest, aga eelkõige on küsimus eetilistes põhimõtetes. Milliseid meetmeid olen valmis kasutama selleks, et soovitud tulemuseni jõuda? Kas need on minu õppijat (koera) toetavad?

Ka siis, kui mõnes koolitusgrupis osaled, tasub teha inventuuri treeningprotokollides. Esmalt tasub vaadata iga üksikut harjutust: kas koerale õpetatakse soovitud käitumist (käitumise tugevamaks muutmine, kinnistamine) või surutakse alla soovimatut (keskendutakse sellele, mida ei taheta, karistatakse soovimatut käitumist)? Positiivne kinnistamine asenduskäitumiste õpetamiseks on kaugelt kõige tõhusam soovimatute käitumiste vähendamiseks.

Haridus on oluline! Igal koerainimesel peaks tekkima arusaamine koerast sellisena nagu ta on (liigilised, tõulised eeldused) ja huvi selle vastu, kuidas selle konkreetse koeraga koos hästi elada saab, arvestades mõlema vajadusi.


Ajend selle artikli kirjutamiseks…

…5-kuune retriiverikutsikas, kes kaitses oma toitu. Kui inimene sööva kutsika lähedale tuli, siis kutsikas läks silmnähtavalt pingesse, kõõritas silmanurgast inimest ja kui käsi koerale või kausile lähenes, siis hakkas kutsikas lõrisema, söömise tempo kasvas umbes topeltkiiruseks. Inimene proovis õpetuste järgi teha ning võttis kutsikal turjast kinni ja eemaldas söögikausi. Turjast võtmise peale üritas kutsikas inimest rünnata. Inimene oli abi otsinud kasvatajaga rääkides ning internetist uurides. Kõige enam jäi meelde kasvataja soovitus: ära lase tal pähe istuda. Näita talle, et sinuga nii ei või! Võta toit eest ära, hoia kutsikat söögita 24h (!?!?). Kui vaja, kehtesta end füüsiliselt Jne.

2 nädalat peale 2-tunnist individuaaltundi, kus söötsime kutsikat käest ja arutasime läbi, kuidas söögisituatsiooni korraldada, andis kutsikaomanik tagasisidet:

Peale Sinu käiku on meie elu muutunud rahulikumaks ja mõnusamaks!
Aitäh, et meile appi tulid!

Koerad väärivad seda, et õpiksime, areneksime ning aitaksime neil elada parimat võimalikku elu! Elu ilma hirmu ja valuta.
Elu turvaliste õppimisvõimalustega ja heade kompanjonidega turvalises keskkonnas .

Viited

1 Mohan-Gibbons, Heather, Weiss, Emily, Slater, Margret, Preliminary Investigation of Food Guarding Behavior in Shelter Dogs in the United States. avaldatud 2. sept 2012 Animals (Basel)

2 McGreevy, Paul, AA Modern Dog’s Life. How to Do the Best for Your Dog. The Expereiment, LLC, New York, 2010, lk. 229

3 Miklosi, Adam, Dog Behaviour, Evolution and Cognition. Oxford University Press, New York 2009, lk. 171

4 Nõukaaja defitsiidist loe siit.

Ausus suhetes

Ikka tuleb aeg-ajalt ette vestlusi, mis panevad mõtlema sellele, kuidas me elame nii oma koerte, laste kui elukaaslastega. Kui ausad me oleme igapäevaselt? Üldiselt, muidugi, on ausus ju tore ja vajalik voorus. Aga praegu on parem, kui ma oma abikaasale ei ütle, et ma need kingad ostsin. Praegu on parem, kui ma lapsele ei ütle, et sõin selle viimase torditüki ise ära. Ma ütlen parem, et ei tea, kuhu see kadus. Nii väldin ebameeldivaid vestlusi ja mis sest ikka parem saaks, kui ütleksin… Ja koer… Pidin ma ta siin rihmast lahti laskma?! Nüüd ei saa teda kätte! Aga nüüd on aeg otsas ja praegu on mul vaja ta kohe kätte saada! Peidan end maja nurga taha ja püüan ta, lollikese, kinni, kui ta mind otsima tuleb… Nii palju siis aususest…

Ma ei tea, kui palju keegi meist oma kaasat ja last petta saab ja tahab. Ma tean, et petmine tundub paljudele süütu kuni see välja ei tule. Aga, kui sellest teada saadakse, kui saadakse teada et petsin, siis ei ole miski enam endine. Siis olen tekitanud uue reaalsuse – on võimalik, et me pole üksteise suhtes avatud ja ausad. On alanud aeg, kus on võimalik, et vajaduse ilmnedes me ei räägi kogu tõde.

Koera petmine

Ma olen näinud päris palju kordi ka seda, kuidas muutub koera käitumine, keda on petetud. Koera saab sarnastes olukordades petta vaid üksikuid kordi. Mõned koerad on kiired õppijad. Neile piisab 1-2 korrast. Mõne koeraga läheb veidi kauem. Aga sa võid võtta mürki selle peale, et ta leiab tulevikus sarnases olukorras teise tee kui see, mida sina tahaksid, et ta võtaks.

Kui Mürgel oli (2000. aastate alguses magalarajoonis üles kasvav) kutsikas, sai ta ikka aeg-ajalt olla majadevahelisel õuealal ilma rihmata. Tal olid seal ka mõned sõbrad, kellega koos joosta ja möllata. Kõik oli tore, kuni iga koer leidis mingit põnevat nuuskimist. Mürglit tõmbas prügikastide juurde. Need ajasid alatihti üle ning vahel pandi koerte, kasside, vareste jt jaoks ka sööki prügikonteinerite taha. Ka õuele puistati aeg-ajalt konte ja muud, mida inimesed heaks arvasid.

Mürgel ja sõber Edina 2004

Mis toimub toas?

Teismeline Mürgel teadis juba, et tuppa minnes tuleb puhata. Süüa saab ettenähtud aegadel ja trenni tehakse põhiliselt õues. Seega, lõbus on õues, mitte toas. Seega, tuppa minna on mõttetu ja nõme.

Kui ma hakkasin ilmutama märke tuppaminekust, hoidis ta alati eemale. Tegin siis näo, nagu läheksin üksi tuppa. Tegelikult jäin muidugi maja nurga taha ootele. Ja tuligi, lollike, suure kiiruga joostes ja otse mulle sülle. Kuts rihma ja tuppa. Eesmärk täidetud.

Järgmisel korral analoogses situatsioonis läksin samuti nurga taha. Ootasin, olin valmis teda kinni püüdma. Siis ta tuli! Minust 3 m kaugusel. Jooksis ümber maja nurga, vaatas, et ahah, siin sa oled, ja jooksis tagasi oma asju ajama. Ja nii oli ka edaspidi. Kuni ma lõpetasin petmise ja hakkasin teda õpetama. Kuni ma muutsin sündmuste tagajärgi tema jaoks.

Oma vigadest õpitakse…

Mind hämmastab ikka ja jälle asjaolu, et sul võib olla aastatepikkune ja paljude erinevate koerte kasvatamise kogemus. Ent iga uus kutsikas või täiskasvanu toob välja midagi, millest sa teoorias oled kuulnud. Midagi, mida tead, mis tundub elementaarne, ent sul pole olnud sellega kunagi probleemi ja sa pole asjaolude kokkusattumuse tõttu pidanud kunagi seda teadmist praktikasse rakendama. Nüüd oled sa aga kõige ehtsama supi sees ja tõded, et jah, seda tõepoolest on teooria öelnud, ent ma pole sellele kunagi ühel või teisel põhjusel tähelepanu pööranud.

Mida parem maius, seda nõmedam ülesanne

Hiljuti oli mul jutuajamine ühe suure koerasõbra ja hea treeneriga, kes ütles, et tema 6-kuune kutsikas on vist õppinud ära selle, et mida parem maius tal käes on, seda nõmedam tuleb ülesanne. Kutsikas on õppinud temast eemale hoidma ja see teeb teatud olukordades tema rihmast vabastamise võimalikuks. Sa saad koera rihmast lahti lasta siis, kui tead, et ta tuleb su juurde tagasi ja sa saad seda kiiresti teha.

Ta rääkis, kuidas kodus läheks kutsikas autosse ka siis, kui selle uksed veel kinni on. Kui aga metsas autouksed avada, siis tuiab kuts autost mõne meetri kaugusel ja ei kavatse tulla ei auto ega oma inimese juurde. Ja kui koerad platsil omavahel mängivad, siis käib kutsikas ühe ja teise koera ja erinevate inimeste juures, aga oma inimesele ta väga läheneda ei taha. Kui ta pakub oma kutsikale head maiust, siis kutsikas muutub seda umbusklikumaks, mida parem maius on…

See on nüüd see koht, kus osadel koerasõpradel on tahtmine öelda “Ilmselt ta peksab oma koera. Miks muidu ta talle lähedale ei lähe?!” Eeiei, pidage hoogu! On palju proosalisemaid põhjuseid, miks kutsikas juurde ei tule. Need, kes Nukitsamehe filmi on näinud… “Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle!” Kutsikaga on vastupidi “Enne oli kõik üle ja sina panid mu rihma, nüüd on kõik puudu.” Sellest kutsikale piisab.

Trikid, et koera kätte saada

Kui sa nüüd otsustad, et praegu on mul vaja ta ikkagi kätte saada ja selleks ma….. see võiks töötada… Siis mida õpib kutsikas? Antud olukorras ei tasu ikkagi inimese lähedale minna. Ükskõik, millist hüve ta pakub! Lõpuks lõppeb see kõik ikkagi vabadusekaotusega.

Mida rohkemates erinevates olukordades sa selliseid “trikke” teed, seda kitsamaks jäävad sinu võimalused koeraga suhelda. Seda rohkem pead trikitama ja seda rohkem õpib koer läbi ampsama sinu trikitamist.

Pettunud inimene

Ja lõpuks inimene pettub. Tema tahtis head, tema kutsub koera juurde, aga see teeb kõike muud, ei kuula palumist, ei tule ka enam siis, kui erinevaid trikke teha. Ja nüüd on suhe rikutud.

Inimene on alati vastutav suhte eest, mis tal loomaga on. Nii nagu täiskasvanu vastutab selle suhte eest, mis tal lapse või teismelisega on. Meie saame teada, mõista, planeerida, ellu viia. Nemad on oma elukogemuse ja teadmiste piiratuse tõttu nõrgemas seisus.

Konstruktiivne plaan

Kui eelnevast võib jääda mulje, et ma pean õigeks koeri mitte üldse piirata ja lasta neil mängida nii kaua, kui neil tuju on, siis see on ekslik mulje. Ma arvan, et head suhted on sellised, kus üksteise vajadustega arvestatakse. Sama kehtib koera kohta. Head suhted on vastastikulised. Said möllata, nüüd läheme järgmisesse kohta ja vaatame, mida põnevat seal saab teha.

Kui sa oled oma koera korduvalt petnud, siis alusta nullist. Ära eelda midagi. Ära looda midagi. Hakka ehitama suhet, mis põhineks aususel ja lugupidamisel. Kui sina pakud seda koerale, siis õpib ka tema sind usaldama ning midagi sarnast vastu pakkuma. Tulemuseks on hea koostöö.

Kuidas seda teha? Algatuseks lõpeta petmine ning mõtle, mida tema selles olukorras soovib? Mõtle, kuidas saad talle õpetada, et hoolimata sellest, et teiste koertega mäng läbi saab, ei saa kogu lõbu läbi. Ja mida teie siis koos lõbusat teete? Mida head sul talle pakkuda on?

Koolitusele

Ma olen juba 12 aastat aidanud inimestel jõuda usalduslike ja heade suheteni oma koertega. Me ei tegele kiirete lahendustega, sest kiiretel lahendustel probleemidele on sageli pikas jooksus kahjulikud kõrvalmõjud. Küll on pikaajalised ja positiivsed kõrvalmõjud hoolikal, hästi läbimõeldud ja oskuslikul õpetamisel ning ausal suhtlemisel oma koeraga.

Millist suhet tahad sina koeraga kogu tema ülejäänud eluks? Kui tahad ausat suhet, siis on õppida ilmselt vaja. Hea uudis on aga see, et positiivsel kinnistamisel põhineva loomatreenimise kohta on maailmas tohutult infot. Ja mitte ainult algtasemel “anna koerale maiust, kui ta midagi hästi teeb”, vaid väga spetsiifiliste ja keerukate teemadeni välja. Ja hea uudis on ka see, et ka meil Eestis on osad treenerid end nii teoorias kui praktikas harinud ning ei kasuta enam nippe ja trikke, mis paneksid koera kuidagi midagi tegema, vaid õpetavad inimesele ja koerale oskusi, mida eluks vaja.

Augustist algavad jälle koolitused – Kutsikate eelkool 2-4-kuustele kutsikatele ja Kodukoera põhikoolitus. Kursuste ajad ja hinnad avaldan 3. augustil.

Jätkuvalt saad koolitusi ka iseseisvalt läbida, kui lähed :

virtual.heakoer.com

Käsklustele kuuletumine või töötav kommunikatsioon?

Suvel on mulle jälle tulnud kirju, kus inimesed kirjutavad mulle, et vaja on saada koer käsklustele kuuletuma. See soov varieerub sõltuvalt sellest, kes kirjutab. Kui kirjutajaks on naisterahvas, siis täpsustatakse, et koer minu käsklustele küll allub, ent oleks siiski vaja, et ta ka lapse käsklustele alluks. Kui kirjutajaks on meesterahvas, siis tavaliselt tema käsklustele koer allub, aga sellest on vähe – naine ja lapsed peaksid ka oma sõna maksma panema. (Siit on kohe kiusatus edasi minna teemal, mida tähendab “allub minu käsklustele, aga mitte naise/ lapse omadele” ja kuidas see saavutatud on.)

Mis vajadus sellise soovi taga on? Ilmselt soovivad need inimesed, et nende koer oskaks käituda erinevates situatsioonides turvaliselt endale ja ümbritsevatele ja et tema käitumist oleks võimalik juhtida.

Aastakümnete pikkune ajalugu koerale haukuval moel käsklusi anda ja nõuda koeralt sõnakuulmist on pannud selliseid sõnu kasutama ka need inimesed, kes tegelikult koeraga võimumänge mängida ei taha. Lihtsalt koeratrennikultuur on olnud selline ja kultuur on nakkav. Probleem on siin aga selles, et sõnad loovad reaalsust, milles elame. Sõnadel on väga suur võim sellele, mida ja kuidas näeme, kuidas probleeme lahendame ja kuidas me üksteisega läbi saame.

Käsklus või vihje

Esimene parandusettepanek sellesse teemasse: kasutada sõna “käsklus” asemel “vihje”.

Loomatreenimise maailmas kasutatakse juba aastakümneid hoopis laiema tähendusega sõna “vihje”. Alguses võib uute sõnade juurutamine oma keelepruuki tunduda võõristav ja raske, aga see hakkab vaikselt ja taustal mõjutama ka sinu käitumist.

Miks vihje? Esmalt on “vihje” laiema tähendusväljaga. Käsklus saab olla sõna. Vihje saab olla ükskõik, milline õppija poolt tajutav stiimul keskkonnas. Koera jaoks võib see olla lõhn, heli, keskkond, ese, minu liigutus või mõni häälitsus/ sõna.

Võtame näiteks “istu!”. Mida see loomale vihjama peaks, kui ütlen talle “istu”? See heli (istu) annab koerale/ loomale teada, et kui ta kõigist oma käitumistest just tagumiku teatud viisil mahatoetamise valib, siis on tal võimalik saada kinnistus/ preemia. See tähendab, et tal on vaba voli teha, mida iganes ta soovib, aga kui ta valib selle käitumise, mida just parajasti palud tal teha, siis muutub tema jaoks midagi paremaks. Ehk siis – kui sa palud tal midagi teha ja annad talle soorituse eest midagi, mida ta tahab (toit, mäng, tähelepanu, võimalus ujuma minna vm), siis sa kinnistad vihjele vastamist ning ta teeb seda ka edaspidi võrdlemisi tõenäoliselt.

Aga ta ei kuula!!! Miks?

Võimalik, et ta ei tea, mida see märk/ heli/ ese tähendab, mis meie jaoks nii arusaadav on. Tasub mõelda, kas ja kuidas sa tema vihjemõistmist testinud oled? Mitmes paigas ja mitmes erinevas situatsioonis sa testinud oled? Paindlikkus ja üldistamine tuleks planeerida koolitusse sisse juba enne treenima hakkamist. See ei tähenda aga, et õpetan toas “istu” vihje selgeks ja siis proovin 100 erinevas kohas ning avastan, et ta ikkagi ei vasta sellele vihjele. Sellise tegevuse tulemusena võib nii koera enesekindlus kui vihje usaldusväärsus sootuks kaduda. Üldistamist ja paindlikkust tuleb lisada õppija enesekindlust ja arusaamist arvestades.

Teiseks põhjuseks võib olla see, et me oleme lisaks teadlikult antavale vihjele lisanud midagi, mis on koera seisukohalt täpselt sama oluline vihje, ent me ise ei teadvusta seda liigutust/ asendit/ kohendamist ja teised inimesed seda ei tee. Seega on kinnine ring – mina ei teadvusta, mida ma teen, koer teab, aga ei ütle. Kuidas siis teada saada, kui ma ei tea? Filmimine, peeglist vaatamine, abiline kõrvalt vaaamas. Filmimine on aga kõige lihtsam, neutraalsem tagasiside ja sa ei sõltu mitte kellestki teisest.

Motivatsioon on kolmas küsimus – kui sulle antakse ülesandeks remontida vana talumaja ja tasuks pakutakse… “Raha.. mingi hulk, pärast vaatame, kuidas tuli… Loodetavasti siis raha on… Aga kui pole, siis proovi mõista, ega siis kogu aeg ju raha pole nii palju… ” Selline suhtumine ei süsti kindlustunnet. Eriti, kui oled ühe korra juba sellise lepingupartneriga tööd teinud ja tühjade pihkudega jäänud. Koera ei tohi petta. Sa saad koera petta vaid loetud korrad. Ja edasi oled sa suures jamas. Kui sa oled aga loonud usaldusliku suhte, olnud aus ja ettearvatav, pole olnud kooner preemiatega, siis miks ta ei peaks seda käitumist sooritama?

Koolitus

Inimene tahab, et ta saaks oma koera käitumist juhtida. Ilma selleta on väga raske, kui mitte võimatu, koos elada. See soov võiks saada tugevaks aluseks uute oskuste ja hoiakute õppimisel.

Minu töö on koolitada koeraomanikke oma koeri õpetama. Ma õpetan inimestele, kuidas oma koeraga paremat suhet luua, kuidas õpetada koera nii, et ta teab, mida sa temalt soovid ja et ta suudab seda käitumist sooritada. Ma õpetan, kuidas saavutada usaldusväärne vihjetele vastamine, nii et küsimus poleks võimus, kes-keda, vaid et küsimus oleks kahepoolses kommunikatsioonis. “Palun tee sina seda, siis ma saan sulle pakkuda neid ja neid hüvesid.”

Kuidas selleni jõuda, et koer tahaks teha koostööd ja kuulaks? Seda saab harjutada erinevatel kursustel, mida Hea Koera koolis pakun. Kuna aga sageli on tegemist on hoiakute ja mõtteviisi muutusega, siis ei tule tulemused ühe sõrmenipsuga!

“Ei!” Kas jah või ei?

“Ei” on huvitav sõna. See ütleb, et miski ei ole midagi. Ei ole õige vastus, ei ole õige käitumine, ei anna soovitud tulemust, ei ole olemas. “Ei” nullib ära me mõtted, plaanid. Halvemal juhul ka algatusvõime, enesehinnangu ja usu elusse ja inimestesse.

Ometi on üldlevinud arvamus, et lapsed, koerad ja ka alluvad peavad seda kuulma, et nad hakkaksid paremini tööle. Et noored õpiksid, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Et kaasad saaksid aru, et see, mida nad teevad, pole piisav. Tuleb rohkem teha, tuleb püüdlikumalt sooritada jne.

Muidugi, ilmselt on üpris raske “ei” ütlemisele täielik nulltolerants kehtestada. See on ilmselt kõrgema taseme teadveloleku ülesanne. Enamik meist seda igapäevaelus ei suuda. Ometi aitab juba suurem teadlikkus keelamise ohtudest seda mõnevõrra vältida.

Miks “Ei” Hea Koera programmis pole?

Inimese pärast

Näed kutsikat trepist üles ukerdamas, kuigi see on talle keelatud. Sa ütled “Ei” ja tood ta sealt alla. Natukese aja pärast on ta aga uuesti trepil tagasi. Kõik kordub. Viiendal korral su hääletoon muutub tüdimuse tõttu kurjemaks ja veidi järsemaks. Kutsikas ehmub, vaatab sinu poole ja eemaldub trepist. “Töötas! Lõpuks ometi hakkab mõjuma,” rõõmustad. Kui kutsikas järgmine kord esikäpad trepile paneb, röögatad jälle “Jäta! – EITOHI!” Ka seekord läks kutsikas trepilt minema ja rohkem ta enam trepi lähedale ei lähe. Patsutad endale mõttes õlale. “Hästi! Töö tehtud. Edukalt! Kutsikas on õpetatud trepile minemast!”

Mis hind sel võidul on? Milliseid harjumusi sina endas kultiveerisid?

Käitumisteooria ütleb, et korduvad need käitumised, mis saavad käituja jaoks soovitud tagajärje. Edukas keelamine kinnistab sinu keelamiskäitumist. Mis tähendab, et sa teed seda järjest suurema tõenäosusega järjest kasvava sagedusega. Käitumise seadused on loodusseadused nagu gravitatsioon vms. Sa võid mitte uskuda, mitte tahta, aga see on nii sellegipoolest.

Mis sellest on, et sinu keelamiskäitumine kinnistatud saab? See muudab sinu suhtlemis-/ õpetamisstiili. Sa hakkad rohkem ja rohkem keelamisele lootma. Tulemuseks on vähem hoolikat õpetamist ja rohkem keelamist. Ja kui keelamine tasakesi öeldes ei tööta, siis keerad häält valjemaks, lisad kulmukortsutuse, lisad paar sammu keelatava poole jne jne.

Mis hind sel võidul kutsika jaoks on? Mida kutsikas õppis?

Photo by Matthew Foulds on Unsplash
foto: Matthew Foulds / Unsplash

Miks keelamine kutsikate puhul tavaliselt töötab? Rääkimine ei tähenda vaid sõnu, mis voolavad ühtlaselt ja vaikselt suust välja. Rääkimisega kaasneb kehakeel, miimika, intonatsioon, keha liikumine. Kui sa näed kutsikat tegemas midagi keelatut, mida on vaja koheselt katkestada, siis mõjutavad su käitumist erinevad asjaolud. Ajaline surve katkestada käitumine kohe ja kiiresti, paneb meid tavaliselt liikuma kutsika poole. Sageli on need paar (ähvardavat) sammu, kummarduma ja sirutama käsi kutsika poole. Asja kiireloomulisus paneb paljusid meist häält tõstma. Kui tegemist on veel nö pahandusega, nt kingade närimine vms (see on tegelikult “pahandus” ainult sinu peas! Kutsika jaoks on see lihtsalt üks mõnus tegevus), siis kortsutad kulmu.

Pane see kõik kokku ja kujutle, kuidas see kõik väikesele loomalapsele paistab? Üpris hirmutav. Üsna sarnane sellele, mismoodi multikates pahalased väikesi peategelasi hirmutavad. Hirmutamine. See töötab, sest see on hirmus, sest see tekitab ohutunde. Kas hirmutamine tuleb kasuks teie suhtele? Kas sa tahad, et su koer sind kardaks?

Üks SUUR oht on “Ei” puhul veel. Hirm üldistub. See võib üldistuda sinu kodutrepilt kõigile treppidele. Kui sul on suur koer, siis võid sellega ise väga hädas olla. Kui sul on väike koer, keda füüsiliselt tassida jõuaks, siis võib selline tassimine tema psüühikat negatiivses suunas mõjutada, kuna ta leiab end pidevalt uutesse kohtadesse asetatuna. See hirm võib kleepuda ka sinu külge, sest sina oled ohu allikaks. Kuhu see hirm veel kleepub ja laieneb, seda näed alles hiljem. Tahad riskida? Parem mitte.

Pikem ülesanne, mille juurde soovitan sul pärast artikli lõpetamist tagasi pöörduda, eriti kui jätkuvalt arvad, et hirmutamine ja keelamine peavad mingil põhjusel su repertuaari kuuluma.

Kui sa soovid, et su koer sind (vahel) kardaks, siis miks? Kas sa kardad, et muidu ei suuda sa koera käitumist kontrollida või mõjutada? Kas sa tahad, et teie suhe põhineks hirmul? Et koer teeks seda, mida ütled seetõttu, et muidu juhtuvad tema jaoks hirmsad asjad? Kas sa tahad, et ta elaks sinu kõrval 15 aastat teadmises, et vahel võid sa kohutavaks monstrumiks muutuda? Ega tema ei tea täpselt, miks või kuidas need muutused sinus toimuvad. Ta teab ainult, et vahel juhtub… Mõnele koerale sellest piisab, et kroonilist stressi kogeda.
Kas sinu arvates on eetiline tekitada tahtlikult ja sihilikult hirmu tundvates ja intelligentsetes elusolendites nagu koerad (ja inimesed)?

Kuidas “Ei” taustamüraks muutuda võib?

Miks keelamine hiljem enam hästi ei tööta? Kui kutsikas kuulas üpris kenasti sõna, siis teismelised enam nii meeleldi “sõna ei kuula”, st nad ei tee seda, mida palud neil teha. Kui keelad teismelist, siis vaatab ta sulle ehk otsa ja “laseb vilet” ning tõenäoliselt teeb edasi seda, mis talle meeldib. Mida nüüd teha? Saad muidugi lisada rohkem ähvardavaid mitteverbaalseid elemente, ent jällegi jõuame välja hirmuni.

Aga… Kutsikas kasvab ja näeb ka olukordi, kus inimene korrutab “Ei! EI!”, ent ebameeldivat ega meeldivat tagajärge ei järgne. Algab harjumine “Eieiei”-ga. Ja lõpuks mõistavad paljud koerad siiski, et nad on sinust kiiremad, osavamad. Sa ei saa teda kätte, et võtta ta suust ära keelatud ese. Pigem ennustab keelamine mõne koera jaoks mängu – nüüd tuleb ta mind taga ajama ja ma saan teda jooksutada! See ajab inimesi väga närvi, aga koer on saanud seda õppida tänu meie käitumisele. Mida siis nüüd teha? Kuhu edasi? Kui karmiks edasi? “Shoot the dog”?

Mida “Ei” õpetab?

“Ei” ütleb, et midagi ei tohi teha. Mida aga selle asemel teha tuleks, seda keelamine ei õpeta. Kujutle, kui sulle öeldaks: “Ära istu seal niimoodi!” Kas ma ei tohi seal istuda või niimoodi istuda või üldse mitte istuda? Aga mida ma siis selle asemel tegema peaks? Vastuseks kõlab sageli: “Kõike muud, aga mitte seda.” Kas tõesti kõike muud? Ilmselt mitte. Aga kust peaks koer teadma, millised on vastuvõetavad alternatiivid?

Kuidas õppija peaks teadma, millised sinu kujutlused vastuvõetavast käitumisest on?

Mida õpetada? Kuidas vältida tarbetut keelamist?

Õpeta koerale soovimatu käitumise asemel alternatiivne lubatud käitumine ja/ või kohanda keskkonda. Näiteks õpeta talle, et sinu kojutuleku puhul tervitamine toimub põranda lähedal. Sa kükitad maha, hoiad sõrme kaelarihma vahel ja sügad koera, laskmata tal üles hüpata, ent pakkudes siiski hellust ja lähedust, mida ta vajab. Ja kui ta soovib sulle trepist üles järele tulla, siis on mõistlik panna trepi ette värav, et ta ei saaks seda teha. Ilma läbirääkimiste ja hirmutamisteta. Ühtlasi on siin tarvis teda õpetada ka mõnusalt üksi aega veetma.

Kui tahad ikkagi vihjet “Ei” kasutada, siis peaks see olema mitte ähvardus, vaid vihje. Vihje, millele vastamise järel tuleb koerale tasu. Praegu sooritatav käitumine sulle tulu ei too, aga kui selle käitumise lõpetad, siis seal, eemal, saad teha üht teist asja, mis sulle tulu toob!

Kas see ei tekita olukorda, kus koer proovibki ainult keelatud käitumisi, et tähelepanu saada? Jah, see võib juhtuda, kui keelatud käitumised ongi ainsad, kus sa koerale tähelepanu pakud. Kui sa aga annad talle piisavalt seltskonda, mõttetööd ja füüsilise liigutamise võimalusi ka muul ajal, siis see ilmselt nii pole.

Kodukoera põhikoolitus

Kodukoera põhikoolitusest saad teadmised ja oskused, et oma koera käitumist juhtida teda konstruktiivselt õpetades, mitte keelates. Kui valid keelamise asemel õpetamise, siis saad liituda grupiga soodushinnaga! virtual.heakoer.com/kodukoera-pohikoolitus1

Liitu juba 11. mail algava Kodukoera põhikoolituse 1. mooduliga alustava grupiga!

“Kolme päevaga ei õpi ta küll midagi…”

Kolme päeva jooksul, 15.-17. novembril, on erandkorras Hea Koera koolis Kutsikate eelkool ja Kodukoera põhikoolituse 1. moodul toimumas nädalavahetusel. Kolme päeva jooksul on võimalik läbida kursused, et oma koera veel enne jõulu oskuslikult ise edasi koolitada!

Hiljuti sain e-kirja, kus inimene arvas, et “no kolme päevaga ei õpi ta küll midagi”. Tõepoolest 3 päeva on koera õpetamise mõttes lühike aeg. Ometi on see väga laialdaselt kasutatav praktika üle kogu maailma. Miks siis? Sest sellised koolitused keskenduvad ikka rohkem inimeste õpetamisele. Isegi 8-tunnised koolitused 1-2 korda nädalas, on ju ebapiisav püsivate muutuste saavutamiseks koera käitumiseks, kui kodus tööd ei tehta.

Mida õpib inimene 3-päevasel kursusel?

Inimene saab võimaluse intensiivse koolituse jooksul, 2-tunniste sessioonide käigus lihvida oma teadmisi ja oskusi järgmistes valdkondades:

  • inventeerida oma ootusi koera suhtes
  • teadmisi koerte käitumisest, õppimise seaduspäradest
  • algteadmised kaasaegse loomatreenimise põhialustest
  • käitumist hinnanguteta jälgima õppida
  • nõudmisi sõnastama
  • tagasisidet ajastama
  • maiusega kinnistamise erinevaid viise rakendama
  • rihma oskuslikumalt käsitsema
  • koera treeningut planeerima jpm

Mida õpib koer 3-päevasel kursusel?

Et kas ta siis 3 päevaga õpib midagi või ei? Jah, kindlasti ta õpib. Kui koer saab teada, et tal on tore oma inimesega tegutseda, et teatud kindlal viisil käitumine toob talle häid tagajärgi, siis see on hea algus. Koer hakkab järjest enam käituma viisil, mis ka inimesele sobib, sest ta saab selle tagajärjel asju, mis talle meeldivad. See on baas, millele saab ehitada kogu edasise treeningu. Sellest hakkab kasvama usaldus.
Koer õpib kursuse lõpuks kindlasti ka sagedamini kontakti otsima ja seda hoidma.

Kuna Hea Koer pole võlukunstikool, vaid koerakool, siis 3 päevaga koera käitumist kardinaalselt ja püsivalt ei muuda.

Treenimine on elukestev protsess. 3 päeva jooksul saate te treenimisega algust teha. Saate harjutada kogenud treeneri käe all ja saada tagasisidet selleks, et kodus järjepidevalt ja igapäevaselt edasi treenida. Mitte midagi müstilist ei juhtu 3 päeva jooksul.

Millega arvestada, kui kaalud nädalavahetuse kursusele tulekut?

  1. See on intensiivne kursus. Peaksid olema valmis keskenduma, infot vastu võtma.
  2. Sinu koer peaks suutma taluda teisi koeri enda ümber päris hästi, sest umbes 80 m2 peal on kuni 5 koera.
  3. Su koer peaks olema teiste koerte suhtes sõbralik.
  4. Sa peaksid kindlasti kaasa võtma koera jaoks erinevaid närimismaiuseid (nahast kondid, seakõrvad vms) ja suurel hulgal trennimaiuseid (nt kuubikuteks lõigatud seasüdamed või kanasüdamed vms).
  5. Kaasa tuleks ka võtta vaikne (ilma piiksuta) sikutusmänguasi ja palle ei peaks kaasa võtma.

Oled oodatud koolitusele!

Unistused ja inimesed

On hingedeaeg ja huvitaval kombel mängis elu mulle eelmise nädala lõpul kätte võimaluse mõelda tagasi neile inimestele, kel minu unistuste täitumises oluline roll.

Mis tapab unistusi? Mis hoiab neid elus? Mis aitab erinevatel unistustel kokku sulada üheks tervikuks?

Oma hobu

Hiljuti sattusin jutustama oma ülikooliaegsete õpingukaaslastega. Jutuks tulid lapsed ja nende unistused. Ei muutu miskit selles vallas ka aastakümnete möödudes – ikka on lapsi, kes unistavad oma hobusest, või siis koerast. Või kui koera ei saa, siis võiks ju võtta kasvõi kassi…

Rääkisime ühest 1. klassi tüdrukust, kes oli käinud ratsutamistrennis, aga tervise tõttu otsustas ema ta sealt ära võtta. Ema imetles tütre visadust. Neli korda oli hobu tüdruku seljast maha visanud, aga tema ronis iga kord jälle selga ja soovis edasi ratsutada. Hobused olid tema eluunistus. Tüdruku unistus on suurena pidada talli, elada hobustega, treenida neid, ratsutada nendega. Juba praegu tahaks ta endale päris oma hobust. Vanemad selleks võimalust ei näe. Ühel õhtul uuris laps vanemalt, et kui ta hakkab algklassiõpetajaks, nagu ta end oma unistustes näeb, kas ta siis saab endale oma hobuse osta? Vanem aga vastas, “Kallike, õpetajana sa küll oma hobust ülal pidada ei jõua! Vaata, õpetajad saavad väga vähe palka.”

Ai. See oli valus.

Seejärel kuulsin teist vanemat rääkimas, kuidas ta oma algklassi lapse mõtet ülikooli tulekust laitis, sest … “No vaata, kõik su lähisugulased on doktorikraadiga ja mõned ka professorid. Ja kuhu me jõudnud oleme?”

Milleks see kõik?

Ma ei arva, et raha pole üldse oluline. On oluline, et meie põhivajadused oleksid kaetud. Ma arvan, et meie vaimule on hea, kui sa kogu aeg ei pea sente lugema et vaadata, kas tuled söögirahaga kuu lõpuni välja. Ma arvan, et vahel on tore reisida. Ma arvan, et on hea, kui igaühel on oma kodus oma koht, kus ta saab olla. Aga kus on mõõdupuu? Kas oma koht on oma tiib majas? Oma tuba? Oma voodi? Kus on finiš?

Mina olen õppinud usuteadust ja religioonipedagoogikat. Ja kuigi ma olen omandatud erialal töötanud vähe, olen ülitänulik selle eest, et olen saanud nii laia humanitaarhariduse. Mul on hea meel, et olen saanud mõtiskleda teemadel, mis on suuremad kui inimene ja igapäevane rähklemine. Et olen saanud osaleda silmapaistvate õppejõudude loengutel ja seminaridel ning kuulnud nende mõttekäike ja õppinud tundma suurepäraseid isiksusi, kellest mitut endale eeskujuks olen saanud pidada. Et olen saanud heita pilku endiste aegade inimeste mõtetesse, eluolusse, uskumustesse. Et olen saanud näha, kuidas nad on proovinud endast jälge inimkonna ajalukku jätta. Olen tänulik, et sain külge ka pisiku uurida kaasaegse psühholoogia ja pedagoogika arenguid ja tõekspidamisi. Et õppisin nägema maailma tervikuna – inimesed siin ja sealpool maakera, inimesed ja keskkond… Inimene oma väiksuses ja võimsuses.

Olles saanud nägijaks, ei saa sa enam mitte näha. Olles saanud pisiku uurida ümbritsevat maailma, selle seaduspärasid ja mustreid, ei ole enam võimalik tõmbuda oma kesta ja teha asju nii, nagu on öeldud-tehtud kogu aeg ilma küsimata, MIKS?

Miks ema ütleb ei?

Ma tunnen selle hobust sooviva lapsega hingesugulust. Lapsepõlves tundsin ma tohutut igatsust looma järele. Nagu aga paljudes peredes, oli ka meie peres viimane sõna emal, kes ütles “siis, kui sa omaette elad” või “kasva veel, kallike!”. Nii palju kui ma olen selliseid lugusid kuulnud, on alati ema see, kes ütleb ei.

Mul pole mõtteski emasid süüdistada. Naised kannavad sageli suurt vastutust – kodu, lapsed, töö, vahel ka omastehooldus. Emad töötavad sageli täistööajaga. Üks hiljutine uuring näitab, et 2 lapsega töötavad emad on 40% rohkem stressis kui lastetud töötavad naisterahvad. Seega, peabki küsima, kas ka ema on nõus võtma endale koera. Ja “ei” võiks olla aktsepteeritud vastus, sest see viitab kõhklustele selle osas, kelle vastutusalas see koer ikkagi olema hakkab, kuidas kõik igapäevaelu toimima saab, kui kohustusi ja töid on juba niigi piisavalt.

Mida me teame elust tulevikus?

Ükskõik kui tüütud võivad olla igaõhtused vestlused teemal “võtame koera!”, ei tohiks ükski vanem, vanavanem, tädi-onu lõhkuda laste unistusi!

Kui sulle tõesti tundub, et humanitaarteadlase või algkooliõpetajana või tšellomängijana laps tulevikus raha piisavalt ei teeni, siis mõtle veel. Me ei tea, milline näeb meie elu välja 10 aasta pärast, rääkimata 20 aastast! Kas sel ajal on algklassiõpetajaid? Me ei tea! Kas sel ajal on algklasse ja kool sellisel kujul nagu praegu? Me ei tea! Kas sel ajal on veel inimene maamunal? Me ei tea! (Seda viimast ei soovita ma lastele öelda. Sellest võib tekkida tarbetu ja ülemäära suur ärevus lapse hinges.) Aga see viimane küsimus peaks andma meile perspektiivitunde, kui me teiste inimeste unistustega ümber käime. Kõik võib olla võimalik! Täiskasvanuna on meie ülesanne toetada teiste inimeste unistuste teokssaamist!

Toitkem unistusi!

Ja nüüd siis küsimus, et mis sellel kõigel koerakoolitusega pistmist on? Kui mina lapsena koera tahtsin, siis ütles ema “ei”. Kui ma rääkisin oma lähedastele sugulastele unistustest, et ma tahan koeratreeneriks saada, siis kõik minu ümber olnud mõistlikud täiskasvanud laitsid selle mõtte maha. See pole ju kellegi amet!

Minu teadlasest isa rääkis seepeale aga oma lapsepõlvelugusid, kui võrratud loomad koerad on. Kui ma rääkisin koertest, tõi ta mulle raamatuid koerte käitumisest ja treenimisest. Kui ma sellest väsisin ja tahtsin näitlejaks saada, siis tõi ta mulle raamatuid näitlejate elulugudest. Kui muusikuks tahtsin, siis sain Paganini ja Beethoveni elulooraamatu…

Küll asjad selginevad omal ajal!
Nagu minu kallis õpetaja Pille Valk tavatses öelda: pole vaja ette muretseda asjade pärast, mis pole veel kätte tulnud! Võib-olla nad ei tulegi! Siis on kogu muretsetud aeg raisus! Aga võib-olla muretsed hoopis valede asjade pärast… Siinkohal soovitan kuulata Pille Ööülikooli. Hingedeajaks ja jõulueelseks ajaks eriti sobiv kuulamine.

Ilus elu koeraga või hullumaja?

Oled sa tähele pannud, kuidas mõnel koerainimesel kohe klapib oma koeraga? Ilus on vaadata, kuidas nad jalutavad, aeg-ajalt üksteisele otsa vaadates ja justkui küsides “On sul hästi?” Vahel liputab koer veidi saba, nii umbes üks-kaks korda, mitte pööraselt nagu kutsikad. Sellest piisab, et inimene saaks aru, et nii ongi hästi. Ja et koer mõistaks, teda nähakse, kuuldakse, temaga arvestatakse.

Ilmselt oled sattunud nägema ka teistsuguseid suhteid inimese ja koera vahel. Näiteks sellist, kus koer on sunnitud lohisema rihmas inimese järel, kuigi koeral on ilmselgetl raskusi liikumisega. Võib-olla oled näinud, kuidas inimene hoiab ühes käes koera jalutusrihma ning teises telefoni. Pilk andunult helendavale ekraanile suunatud. Koer vaatab aeg-ajalt üles oma inimese poole, ent sealt ei tule mitte mingit vastust. Ainult vahel, täiesti ootamatult tulevad mõned järsemad rihmatõmbed. Miks? Kes teab…

Meil kõigil on kiire. Elu on kiire ja läheb ainult kiiremaks. Kui me laseme. Kui elu on talumatult kiire, kas siis on õige võtta koera? Leiad sa tema jaoks aega? Kas koer on üks lisakohustus või armastatud pereliige?

KOOS

Oma armsate inimeste mõistmise nimel oleme valmis pingutama. Me soovime näha ja mõista, mida ta mõtleb, tunneb, kuidas maaima näeb. Isegi kui me nõus pole, oleme ta kõrval.

Heade suhetega koerainimesed näevad ka koera sellise isiksusena, keda tasub tundma õppida, kelle maailmanägemise viisi tasub tundma õppida. Nad mõistavad, et selle maailmaga, kus koer elab, tuleb arvestada kui reaalsusega, mida meie päriselt kunagi tundma ei saa. Avatus koera jaoks olulise suhtes aitab inimesel õppida, kuidas paremini koera vajadustele vastu tulla. Koer, kelle vajadused on rahuldatud, on mõnus kaaslane.

Tingimusteta sõnakuulmine ja alandlik allumine ei kuulu Hea Koera koolitustel koerte õppeprogrammi. Küll on õppekava üks põhieesmärke usladusel põhinev koostöö.

Kui sa tahaksid oma koera paremini mõista, aga ei tea, kust pihta hakata, siis Hea Koera koolitused on loodud sinu aitamiseks.

Sellest sügisest on võimalik kõigist kursustest osa võtta ka hommikuti! Palun jaga sellekohast infot ka sõpradele ja tuttavatele, kellele see võiks huvi pakkuda!

Laps ja koer 2. Kuidas hellitada koera?

Mida pead sina koera hellitades oluliseks?

Paljud inimesed armastavad koeri. Nad armastavad neid nii väga, et tänaval vastutuleva koera silitamine ja hellitamine tundub hädavajalik, suisa kohustuslik. Kui paljud neist koera kehakeelt mõistavad? Mitte just paljud. Kui koer ütleb nunnutamisele selge “ei” (kehakeeles, muidugi), siis meie poolt enda pealesurumine on ebaviisakas ja ei viita just  suurele koeraarmastusele. Koerale jätab selline pealesurumine mulje, et mõned inimesed on ohtlikud ja hirmutavad.

Vastu tahtmist hellitamist võib pidada ahistamiseks.
Silitamine vastu koera tahtmist.

Ehk oled kuulnud, et lastele tasub õpetada, et küsi alati omanikult luba, kas võid koera silitada. Lisaks sellele, et koerainimeselt küsida, kas koera  tohib puutuda,  tuleks luba küsida ka koera enda käest. 

Kuidas  küsida koeralt luba silitamiseks?

Seisa koera lähedal, paku oma kätt nuusutada nii, et seisad koera poole küljega.   Siruta oma rusikas käsi rahulikult koerale lähemale, et ta ulatuks nuusutama. Koera erinevatest vastustest võib välja lugeda tema  kavatsusi:

1. Kui  ta liigub su käest eemale,  siis pole ta sinuga suhtlemisest huvitatud. 

2. Kui  ta liigub rahulikult su käe poole nuusutab kätt, ent  eemaldub siis käest, ei tasu samuti pai tegema minna. 

3. Kui ta nuusutab su kätt ja jääb rahulikult samasse kohta seisma, on ta ilmselt nõus edasi suhtlema.

4. Kui ta nuusutab su kätt ja hakkab seejärel koonuga kätt nügima, siis võib teha paar viisakat paid koera küljele või seljale. 

Kuidas koera silitada ja hellitada?

Kindlasti ei tohiks kätt üle koera pealae seljale viia, sest see  valmistab ebamugavust enamikule koertele. Mõned astuvad eest ära, mõned kannatavad, mõned võivad  koonuga lüüa ja mõned võivad hambad kätte lüüa. Ja mõnel koeral on suva, aga lastele pole mõistlik õpetada enda peal katsetamist, et kas see koer talub pea patsutamist…
Kui soovid koera silitada ja luba on saadud, siis seisa koera kõrval. Silita koera kaelarihmast (kaelast) tahapoole (saba poole).  

Kui koer on sinu enda oma, siis on ilmselt katsumise ja silitamise variatsioone  pea lõputu hulk.  Ometi  tasub meeles pidada, et koer on elusolend, kel on oma eelistused ja tal on täielik õigus neile. Koera katsudes tungime me tema isiklikku ruumi ja selleks peame temalt luba küsima. See on elementaarne austus teise elusolendi suhtes.

Käsi vabalt üle selja (kallistamise kergem alaliik).
Selline hellitamine tundub koerale sobivat.

Lastele tasub õpetada maast-madalast (alates sellest, kui nad tekile maha pannakse ja nad koeraga sama ruumi jagama hakkavad) seda, et nad silitaksid koera avatud käega. Õpetada tuleks sedagi, et karvadest ja kõrvadest  sikutamise asemel on parem pai teha. Ja et saba ei katsu, selle asemel teeme seljale pai. Beebile koeraga suhtlemise õpetamine on pikk ja pidev protsess, kus vanemate kannatlikkus, sõbralikkus ja järjekindlus viivad sihile. Lapsel, kes oskab koera soovidega arvestada, on turvalisem elada. Koeral, kelle vajaduste ja eelistustega arvestavad kõik pereliikmed, on rahulikum ja stressivaesem elu ning tal ei teki nii kergelt konflikti inimestega.

Kallistamisest

Inimeste jaoks on kallistamine loomulik õrnust väljendav käitumine. Meil  on käed. Koertel käsi ei ole ja  see  on paljudele neist arusaamatu õrnutsemise viis. Kallistamine kui käitumine on omane primaatidele (ahvidele, inimestele). Koer võib kallistamisest ärevusse sattuda ja isegi hammustada. Vanematele lastele tuleks sageli meenutada, et kallistamine ja musitamine ei ole ohutu tegevus. Koerad mõistavad sellist hellusejagamist pigem haardesse võtmisena, kuna nende käitumismustrid ja anatoomia on täiesti teistsugused. Laps on aga kallistades ja musitades väga haavatavas seisus, sest tema nägu ja koera nägu on väga lähestikku ja koera rünnak võib olla ülikiire.

On üksikuid koeri, kes naudivad kallistamislaadset hoidmist. Sellisel puhul on ilmselt koera õpetatud sellist läheduse vormi nautima. Selle õpetamine eeldab väga tundlikku koeraga ümberkäimist, koera kehakeele hoolikat jälgimist, ning koera vabastamist käte vahelt kohe, kui ta seda soovib.  Kõik hellitused peaks käima koera vabatahtlikkuse alusel.

Koera kallistamise alternatiivid

Koera kallistamise asemel võiks vanemad koos lastega vaadata ja katsetada, millist suhtlust  koer naudib. Kust  koerale meeldib, et teda sügatakse, kust silitamine mõnu valmistab? 

Kindlasti tuleks lastele selgitada, et kui üks inimene võib koera kõhu alt sügada, siis ei pruugi talle meeldida kui keegi teine seda teeb. Koerad pole sugugi nii erinevad inimestest. Koeral on iga inimesega oma suhe. Mõnega usaldavam, mõnega vähem usaldav. Kui koer konkreetset inimest või kohta või olukorda piisavalt ei usalda, siis ta oma kõhualust ei  paljasta ja seda ei tohiks kindlasti ka nõuda. Muidu paneme koera stressirohkesse olukorda ning hirm või rünnak on oluliselt kergem tulema.

Kuidas õpetada last koera ohutult hellitama?

Kuidas seda lastele selgeks teha, kui lapsel on suur soov siiski koera lähedust nautida? Üheks võimaluseks on tuua analoog inimestevahelistest suhetest. Millised tädid-onud, sugulased ja vanemate sõbrad, kallistavad või puuduvad last. Tasub arutada, kelle ja millistel tingimustel kallid lapsele meeldivad? Millistel tingimustel on lapse jaoks ok, kui teda kallistatakse? Koos tuleks leida lapsesõbralik lahendus olukorrale, kus täiskasvanu soovib kallistada, ent laps ei taha. Tasub leida sobiv variant ütlemaks,  “ma ei soovi kallistada”.  

Sellised arutlused annavad lastele ka parema ettevalmistuse enda eest seismiseks olukorras, kus tema privaatruumi tungitakse. Ja kui sellised arutelud on peetud lapse enda näitel, siis saame samu mõtteid tuua mängu ka koera-lapse suhtest rääkides. Suhted arenevad tasapisi ja usalduse tekkimiseks on vaja aega ja palju häid ühiseid kogemusi. Kui laps on valmis hoo maha võtma, hoolitsema koera eest, mängima temaga ning andma talle vabadust, siis õpib ka koer last usaldama.

Käitumine muutub tugevamaks, kui me kinnistame ja kiidame last õige käitumise eest!  Sageli soovime nii väga, et laps käituks “õigesti” ja samas näeme, et ta teeb nii, nagu ei tohi. Niisiis keskendume kogu oma energiaga sellele, mida on vaja käitumises muuta. Muudkui näägutame, õpetame, seletame jne.
Kui me aga selgitaks lapsele, miks ühe või teise käitumise muutmine on oluline, ning seejärel asuks otsima iga väikseimat õnnestumist, saaksime ilmselt soovitud käitumise kiiremini. Kõrvalnähtudena saaksime parema suhte oma lapsega ja lapse-koera vahelise parema suhte.

Empaatia

Kui me seletame lapsele tema enda eluga seotud näidete varal, mis koeraga toimub, siis on lapsel kergem mõista ning suhtestuda. Kas sa tahaksid, et sinuga midagi sarnast tehtaks? See küsimus enamasti töötab ja sellest tasub alustada. Koerad on  tundvad elusolendid  ning nende soovidega on vaja arvestada.

Kõigile elusolenditele meeldib, kui neile piisavalt ruumi ja aega antakse, kui neil rahulikult süüa ja puhata lastakse. Meile kellelegi ei meeldi, kui meilt  asju ära võetakse ning me midagi selle asemele ei saa. Meile ei meeldi,  kui meie magamisasemel trambitakse sel ajal, kui me puhata tahame. Meile ei meeldi kisa ja karjumine, kui  tahame puhata. 

Erandiks on ja jääb hellitamine – kallid, süllevõtmised jne. Meie anatoomiliste ja käitumisrepertuaaride erinevuste tõttu on ka hellistuskäitumine on erinev. Koertel käsi pole, seega nad ei kallista. Kõvad kallistused ei meeldi neile ammugi. Muus osas leidub aga ka õrnusejagamises sarnasusi. Inimestele vahel meeldib oma lähedase külje alla pugeda. Koertele ju ka. Kui on õige hetk ja õige inimene või teine armas loom.

Kokkuvõte

1. Koer on isiksus, kel on oma soovid ja õigused. Meie kohus on kaitsta tema õigusi ja heaolu. 

2. Iga suur ja väike koeraomanik peaks õppima tundma koera kehakeelt, arvestama sellega ning kohandama keskkonda selliseks, et koer ei peaks kannatama, kartma ja ennast hammastega kaitsma.

3. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele koera kehakeele tähendust.

4. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele, kuidas  koeraga turvaliselt suhelda.

5. Täiskasvanu ülesanne on õppida koera käitumist juhtima positiivset kinnistamist kasutades (premeerides sobivaid käitumisi), ilma jõudu ja karistust kasutamata. 

6. Täiskasvanu  ülesanne on õpetada  lapsele  positiivse kinnistamise põhialuseid. See on eeskuju, mida lapsed hakkavad kordama. Positiivse kinnistuse kasutamine vähendab oluliselt riski hammustada saada võrreldes kärkimise ja jõu kasutamisega.

Tahad õppida koerte kehakeelt tundma?

 15.mail kl 19.15-21.15 toimub stressisignaalide loeng, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab.
Stressisignaalide loengule on oodatud muidugi ka iga koeraomanik, kes oma loomast hoolib! Ainult nende kehakeelt mõistes saame tagada oma koera emotsionaalse heaolu igapäevaselt.

Laps ja koer 1. Stress või rõõm?

 

Koer on pereliige. Sageli tuleb koer perre, kus on juba lapsed. Õigupoolest sageli koer just laste pärast võetaksegi. Millele aga mõelda  siis, kui kasvatada korraga  last ja koera? Paljud vanemad soovivad kaasata lapsi kohe maast-madalast kutsika koolitamisse. Kui laps pole varem loomade eest hoolitsema pidanud ning teda pole õpetatud loomaga  austavalt ja mõlemale poolele ohutult suhtlema, siis pole väga mõistlik proovida,  kuidas lapsel omapäi kutsika kasvatamine välja tuleb. See projekt võib olla edukas, aga pigem (tavaliselt) saab kutsikas sellisel puhul õppida palju  selliseid käitumisi, mida  me tegelikult ei  tahaks, et koer õpiks.

Ilmselt pean kohe ka ära ütlema, et edadspidi pean lapsest kirjutades silmas last beebieast kuni umbes 10 aastani. Ja kuigi tegemist on väga suure üldistusega  ning kõik näited ja probleemid ei kehti kõigi vanuserühmade (ja ka kõigi koerte) puhul, on sellegipoolest hea, kui täiskasvanud teavad, millised probleemid võivad lapsi ja koeri ühes majapidamises kasvatades ette tulla.

Laste ja koerte mäng

Rahulik laps, rahulikum koerLastel ja kutsikatel on väike elukogemus, palju toredaid mõtteid ja palju energiat, et oma kavatsusi ellu viia. Sageli on sümpaatia vastastikune, sest mõlemal on vurtsu ja lusti ja loovust. Jaksu, et joosta, avatust, et siiralt rõõmustada. Tegevused,  mida koos teha, pole laste ja koerte jaoks sageli nii olulised kui fakt, et saab koos tegutseda ja sellest rõõmu tunda.

Et nad on erinevast liigist, siis võivad nende toredad mõtted ja neist lähtuvad teod üksteisele arusaamatud olla. Ühe lõbu võib teisele valu  või kannatust põhjustada. Seetõttu  on oluline laste ja koera suhtlust pidevalt jälgida!  Tean, et enamik tegusaid lapsevanemaid tahaks  siinkohal artikli kõrvale panna sõnades “Võimatu! Ma ei saa ju päev läbi laste ja kutsika  mängu pealt vaadata.” Jah, tõsi. Tean seda ka omast kogemusest.  Selleks, et oma elu lihtsamaks teha (nii nüüd kui tulevikus), on mõistlik ka keskkonda  kohandada. Turvaväravate kasutamine erinevate ruumide vahel, kutsika puuriga  harjutamine  ja talle üksiolemise õpetamine, aitavad teha pause lõputusse mängu. Kutsikas, kes saab korralikult lõunaund magada,  on stabiilsema närvikavaga  ning temast kasvab rahulikum koer.

Kui ennist sai nimetatud, et mõned laste mõtted ei  pruugi  koerale arusaadavad olla, siis näiteid ka.

Näide 1: Koeraga padjasõda mängida pole tark tegu, sest reeglina koerad ei näe seda padjasõjana, toreda mänguna, vaid tajuvad seda  patjadega tümitamise, kallaletungina. Kui mitte vaenulikuna, siis vähemalt arusaamatuna.

Näide 2: Koera kallistamine võib olla koera jaoks  niivõrd ebamugav, et  ta võib haardest vabanemiseks last hammustada. Sageli saab kannatada sel juhul just lapse nägu, sest koera ja lapse nägu on kallistamise ajal väga lähestikku.

Näide 3: Koolieelik ja keskmist või suurt kasvu koer sikutusmängu mängimas. See mäng kütab  erutuse väga  kiiresti  ja kergesti üles. Kui rääkida kutsikast, siis siin on selge oht kutsikas väga  kiiresti täiesti pöördesse ajada, nii et ta hakkab hammastega kinni kõigest, mis ette juhtub. Isegi kui see oht ei realiseeru, saab kutsikas õppida, kes on kiirem, tugevam, osavam, nutikam. Ka  täiskasvanud koera puhul on oht, et ta erutusseisundis  hammustab kõvemini, haarab kogemata käest või sikutab nii tugevalt, et laps kukub pikali või saab muud moodi haiget. Seega on jällegi laps otseses ohus.

Rünnakud ja stressisignaalid

Tasub meeles pidada, et koerad ei ründa kunagi “täiesti lambist”, nagu sageli öeldakse. “Ma ei saa  aru, kõik oli toredasti. Nad mängisid koos ja järsku ilma ette hoiatamata koer lõi hambad sisse.” Rünnakule eelnevad alati stressisignaalid. Sageli ignoreerivad inimesed neid koerte poolt antavaid signaale minuteid järjest ja nii päevade-nädalate-kuude kaupa.

Jälle jõuame tagasi laste ja koerte suhtluse jälgimise juurde. Kui täiskasvanu vaatab pealt lapse ja koera suhtlust, siis võib ta näha korduvalt vajadust  soovitada väikesi muutusi lapse käitumisse ning neid siis kinnistada. See on täiesti okei. Täiskasvanu saab öelda, et kui laps koera kõrvadest haarab, siis see on koerale ebameeldiv ja valus. Kui sabast sikutab, siis on tal paha…

Kui me aga ainult keelame last, siis ei õpi ta sellest  koeraga õigesti käituma. Me peame lapsele andma ka aimu, mida ta selle asemel tegema peaks. See tähendab, et me peaksime õpetama sobivaid käitumisi.  Näiteks: “Kõrvadest võtmise asemel silita teda õrnalt kurgu alt või süga kõrva tagant.” või “Kui Muki su nukku närima hakkab, siis kutsu mind kohe appi!” Kinnistuseks on lapsele sageli nii täiskasvanu heakskiit kui tõdemus, et koerale paistab see meeldivat ning et koer valib tasapisi järjest rohkem aega lapsega veeta.

 

Kui täiskasvanu eeskuju on probleemiks

Vahel annavad täiskasvanud ise lapsele ohtlikke ideid, kuidas koeraga suhelda võiks. Lisan siia ühe viite youtube’i videole. Vaata seda ja mõtle korraks järgmistele asjadele: kuidas tundis koer end selles situatsioonis? Proovi ka põhjendada! Mida sai selles olukorras õppida laps? Mida õppis koer edaspidiseks? Mis oli kogu selle loodud olukorra eesmärk? Kas pead sellist tegevust eetiliseks?

Kui oled käinud minu loengul “Mida su koer sulle öelda proovib?  Koerte stressisignaalid”,  siis märgi üles, mitu stressisignaali sa selle   2-minutise video jooksul märkasid! Kui trükid otsingusse “funny/ cute kids and dogs”, leiad ohtralt õppematerjali stressisignaalide tundmaõppimiseks.

Koerad annavad alati märku oma ebameeldivusest.  Kui kaua aega meil on, et olukorda turvaliseks tagasi pöörata, sõltub koerast. Mõnel juhul on hammustuslävi väga madal, mõned aga hoiatavad palju kordi ja pikalt, enne kui nad hammustamiseni jõuavad. Täiskasvanu ülesanne, koera heaolu eest vastutajana, on õppida koera kehakeelt hoolikalt jälgima igas suhtluses. Eriti aga neis, kus  laps on üks osapool.

Ilmselt pean üle kordama, et korrates enamikku neis videodes nähtavatest situatsioonidest oma kodus,  paned lapse tõsisesse ohtu ja kahjustad tugevalt koera heaolu ning teievahelist  usaldust.

Ootan sind 15.mail kl 19.15-21.15 toimuvale stressisignaalide loengule, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab. Loomulikult peaks koera kehakeelt ja stressisignaale tundma ka iga koeraomanik, et tagada oma koera heaolu igapäevaselt.

 

Järgneb…