õpetamine – Hea Koer

Ausus suhetes

Published on 31. Jul 202029. Jul 2020 by Hea KoerLeave a comment

Ikka tuleb aeg-ajalt ette vestlusi, mis panevad mõtlema sellele, kuidas me elame nii oma koerte, laste kui elukaaslastega. Kui ausad me oleme igapäevaselt? Üldiselt, muidugi, on ausus ju tore ja vajalik voorus. Aga praegu on parem, kui ma oma abikaasale ei ütle, et ma need kingad ostsin. Praegu on parem, kui ma lapsele ei ütle, et sõin selle viimase torditüki ise ära. Ma ütlen parem, et ei tea, kuhu see kadus. Nii väldin ebameeldivaid vestlusi ja mis sest ikka parem saaks, kui ütleksin… Ja koer… Pidin ma ta siin rihmast lahti laskma?! Nüüd ei saa teda kätte! Aga nüüd on aeg otsas ja praegu on mul vaja ta kohe kätte saada! Peidan end maja nurga taha ja püüan ta, lollikese, kinni, kui ta mind otsima tuleb… Nii palju siis aususest…

Ma ei tea, kui palju keegi meist oma kaasat ja last petta saab ja tahab. Ma tean, et petmine tundub paljudele süütu kuni see välja ei tule. Aga, kui sellest teada saadakse, kui saadakse teada et petsin, siis ei ole miski enam endine. Siis olen tekitanud uue reaalsuse – on võimalik, et me pole üksteise suhtes avatud ja ausad. On alanud aeg, kus on võimalik, et vajaduse ilmnedes me ei räägi kogu tõde.

Koera petmine

Ma olen näinud päris palju kordi ka seda, kuidas muutub koera käitumine, keda on petetud. Koera saab sarnastes olukordades petta vaid üksikuid kordi. Mõned koerad on kiired õppijad. Neile piisab 1-2 korrast. Mõne koeraga läheb veidi kauem. Aga sa võid võtta mürki selle peale, et ta leiab tulevikus sarnases olukorras teise tee kui see, mida sina tahaksid, et ta võtaks.

Kui Mürgel oli (2000. aastate alguses magalarajoonis üles kasvav) kutsikas, sai ta ikka aeg-ajalt olla majadevahelisel õuealal ilma rihmata. Tal olid seal ka mõned sõbrad, kellega koos joosta ja möllata. Kõik oli tore, kuni iga koer leidis mingit põnevat nuuskimist. Mürglit tõmbas prügikastide juurde. Need ajasid alatihti üle ning vahel pandi koerte, kasside, vareste jt jaoks ka sööki prügikonteinerite taha. Ka õuele puistati aeg-ajalt konte ja muud, mida inimesed heaks arvasid.

Mis toimub toas?

Teismeline Mürgel teadis juba, et tuppa minnes tuleb puhata. Süüa saab ettenähtud aegadel ja trenni tehakse põhiliselt õues. Seega, lõbus on õues, mitte toas. Seega, tuppa minna on mõttetu ja nõme.

Kui ma hakkasin ilmutama märke tuppaminekust, hoidis ta alati eemale. Tegin siis näo, nagu läheksin üksi tuppa. Tegelikult jäin muidugi maja nurga taha ootele. Ja tuligi, lollike, suure kiiruga joostes ja otse mulle sülle. Kuts rihma ja tuppa. Eesmärk täidetud.

Järgmisel korral analoogses situatsioonis läksin samuti nurga taha. Ootasin, olin valmis teda kinni püüdma. Siis ta tuli! Minust 3 m kaugusel. Jooksis ümber maja nurga, vaatas, et ahah, siin sa oled, ja jooksis tagasi oma asju ajama. Ja nii oli ka edaspidi. Kuni ma lõpetasin petmise ja hakkasin teda õpetama. Kuni ma muutsin sündmuste tagajärgi tema jaoks.

Oma vigadest õpitakse…

Mind hämmastab ikka ja jälle asjaolu, et sul võib olla aastatepikkune ja paljude erinevate koerte kasvatamise kogemus. Ent iga uus kutsikas või täiskasvanu toob välja midagi, millest sa teoorias oled kuulnud. Midagi, mida tead, mis tundub elementaarne, ent sul pole olnud sellega kunagi probleemi ja sa pole asjaolude kokkusattumuse tõttu pidanud kunagi seda teadmist praktikasse rakendama. Nüüd oled sa aga kõige ehtsama supi sees ja tõded, et jah, seda tõepoolest on teooria öelnud, ent ma pole sellele kunagi ühel või teisel põhjusel tähelepanu pööranud.

Mida parem maius, seda nõmedam ülesanne

Hiljuti oli mul jutuajamine ühe suure koerasõbra ja hea treeneriga, kes ütles, et tema 6-kuune kutsikas on vist õppinud ära selle, et mida parem maius tal käes on, seda nõmedam tuleb ülesanne. Kutsikas on õppinud temast eemale hoidma ja see teeb teatud olukordades tema rihmast vabastamise võimalikuks. Sa saad koera rihmast lahti lasta siis, kui tead, et ta tuleb su juurde tagasi ja sa saad seda kiiresti teha.

Ta rääkis, kuidas kodus läheks kutsikas autosse ka siis, kui selle uksed veel kinni on. Kui aga metsas autouksed avada, siis tuiab kuts autost mõne meetri kaugusel ja ei kavatse tulla ei auto ega oma inimese juurde. Ja kui koerad platsil omavahel mängivad, siis käib kutsikas ühe ja teise koera ja erinevate inimeste juures, aga oma inimesele ta väga läheneda ei taha. Kui ta pakub oma kutsikale head maiust, siis kutsikas muutub seda umbusklikumaks, mida parem maius on…

See on nüüd see koht, kus osadel koerasõpradel on tahtmine öelda “Ilmselt ta peksab oma koera. Miks muidu ta talle lähedale ei lähe?!” Eeiei, pidage hoogu! On palju proosalisemaid põhjuseid, miks kutsikas juurde ei tule. Need, kes Nukitsamehe filmi on näinud… “Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle!” Kutsikaga on vastupidi “Enne oli kõik üle ja sina panid mu rihma, nüüd on kõik puudu.” Sellest kutsikale piisab.

Trikid, et koera kätte saada

Kui sa nüüd otsustad, et praegu on mul vaja ta ikkagi kätte saada ja selleks ma….. see võiks töötada… Siis mida õpib kutsikas? Antud olukorras ei tasu ikkagi inimese lähedale minna. Ükskõik, millist hüve ta pakub! Lõpuks lõppeb see kõik ikkagi vabadusekaotusega.

Mida rohkemates erinevates olukordades sa selliseid “trikke” teed, seda kitsamaks jäävad sinu võimalused koeraga suhelda. Seda rohkem pead trikitama ja seda rohkem õpib koer läbi ampsama sinu trikitamist.

Pettunud inimene

Ja lõpuks inimene pettub. Tema tahtis head, tema kutsub koera juurde, aga see teeb kõike muud, ei kuula palumist, ei tule ka enam siis, kui erinevaid trikke teha. Ja nüüd on suhe rikutud.

Inimene on alati vastutav suhte eest, mis tal loomaga on. Nii nagu täiskasvanu vastutab selle suhte eest, mis tal lapse või teismelisega on. Meie saame teada, mõista, planeerida, ellu viia. Nemad on oma elukogemuse ja teadmiste piiratuse tõttu nõrgemas seisus.

Konstruktiivne plaan

Kui eelnevast võib jääda mulje, et ma pean õigeks koeri mitte üldse piirata ja lasta neil mängida nii kaua, kui neil tuju on, siis see on ekslik mulje. Ma arvan, et head suhted on sellised, kus üksteise vajadustega arvestatakse. Sama kehtib koera kohta. Head suhted on vastastikulised. Said möllata, nüüd läheme järgmisesse kohta ja vaatame, mida põnevat seal saab teha.

Kui sa oled oma koera korduvalt petnud, siis alusta nullist. Ära eelda midagi. Ära looda midagi. Hakka ehitama suhet, mis põhineks aususel ja lugupidamisel. Kui sina pakud seda koerale, siis õpib ka tema sind usaldama ning midagi sarnast vastu pakkuma. Tulemuseks on hea koostöö.

Kuidas seda teha? Algatuseks lõpeta petmine ning mõtle, mida tema selles olukorras soovib? Mõtle, kuidas saad talle õpetada, et hoolimata sellest, et teiste koertega mäng läbi saab, ei saa kogu lõbu läbi. Ja mida teie siis koos lõbusat teete? Mida head sul talle pakkuda on?

Koolitusele

Ma olen juba 12 aastat aidanud inimestel jõuda usalduslike ja heade suheteni oma koertega. Me ei tegele kiirete lahendustega, sest kiiretel lahendustel probleemidele on sageli pikas jooksus kahjulikud kõrvalmõjud. Küll on pikaajalised ja positiivsed kõrvalmõjud hoolikal, hästi läbimõeldud ja oskuslikul õpetamisel ning ausal suhtlemisel oma koeraga.

Millist suhet tahad sina koeraga kogu tema ülejäänud eluks? Kui tahad ausat suhet, siis on õppida ilmselt vaja. Hea uudis on aga see, et positiivsel kinnistamisel põhineva loomatreenimise kohta on maailmas tohutult infot. Ja mitte ainult algtasemel “anna koerale maiust, kui ta midagi hästi teeb”, vaid väga spetsiifiliste ja keerukate teemadeni välja. Ja hea uudis on ka see, et ka meil Eestis on osad treenerid end nii teoorias kui praktikas harinud ning ei kasuta enam nippe ja trikke, mis paneksid koera kuidagi midagi tegema, vaid õpetavad inimesele ja koerale oskusi, mida eluks vaja.

Augustist algavad jälle koolitused – Kutsikate eelkool 2-4-kuustele kutsikatele ja Kodukoera põhikoolitus. Kursuste ajad ja hinnad avaldan 3. augustil.

Jätkuvalt saad koolitusi ka iseseisvalt läbida, kui lähed :

virtual.heakoer.com

Käsklustele kuuletumine või töötav kommunikatsioon?

Published on 29. Jul 202028. Jul 2020 by Hea Koer

Suvel on mulle jälle tulnud kirju, kus inimesed kirjutavad mulle, et vaja on saada koer käsklustele kuuletuma. See soov varieerub sõltuvalt sellest, kes kirjutab. Kui kirjutajaks on naisterahvas, siis täpsustatakse, et koer minu käsklustele küll allub, ent oleks siiski vaja, et ta ka lapse käsklustele alluks. Kui kirjutajaks on meesterahvas, siis tavaliselt tema käsklustele koer allub, aga sellest on vähe – naine ja lapsed peaksid ka oma sõna maksma panema. (Siit on kohe kiusatus edasi minna teemal, mida tähendab “allub minu käsklustele, aga mitte naise/ lapse omadele” ja kuidas see saavutatud on.)

Mis vajadus sellise soovi taga on? Ilmselt soovivad need inimesed, et nende koer oskaks käituda erinevates situatsioonides turvaliselt endale ja ümbritsevatele ja et tema käitumist oleks võimalik juhtida.

Aastakümnete pikkune ajalugu koerale haukuval moel käsklusi anda ja nõuda koeralt sõnakuulmist on pannud selliseid sõnu kasutama ka need inimesed, kes tegelikult koeraga võimumänge mängida ei taha. Lihtsalt koeratrennikultuur on olnud selline ja kultuur on nakkav. Probleem on siin aga selles, et sõnad loovad reaalsust, milles elame. Sõnadel on väga suur võim sellele, mida ja kuidas näeme, kuidas probleeme lahendame ja kuidas me üksteisega läbi saame.

Käsklus või vihje

Esimene parandusettepanek sellesse teemasse: kasutada sõna “käsklus” asemel “vihje”.

Loomatreenimise maailmas kasutatakse juba aastakümneid hoopis laiema tähendusega sõna “vihje”. Alguses võib uute sõnade juurutamine oma keelepruuki tunduda võõristav ja raske, aga see hakkab vaikselt ja taustal mõjutama ka sinu käitumist.

Miks vihje? Esmalt on “vihje” laiema tähendusväljaga. Käsklus saab olla sõna. Vihje saab olla ükskõik, milline õppija poolt tajutav stiimul keskkonnas. Koera jaoks võib see olla lõhn, heli, keskkond, ese, minu liigutus või mõni häälitsus/ sõna.

Võtame näiteks “istu!”. Mida see loomale vihjama peaks, kui ütlen talle “istu”? See heli (istu) annab koerale/ loomale teada, et kui ta kõigist oma käitumistest just tagumiku teatud viisil mahatoetamise valib, siis on tal võimalik saada kinnistus/ preemia. See tähendab, et tal on vaba voli teha, mida iganes ta soovib, aga kui ta valib selle käitumise, mida just parajasti palud tal teha, siis muutub tema jaoks midagi paremaks. Ehk siis – kui sa palud tal midagi teha ja annad talle soorituse eest midagi, mida ta tahab (toit, mäng, tähelepanu, võimalus ujuma minna vm), siis sa kinnistad vihjele vastamist ning ta teeb seda ka edaspidi võrdlemisi tõenäoliselt.

Aga ta ei kuula!!! Miks?

Võimalik, et ta ei tea, mida see märk/ heli/ ese tähendab, mis meie jaoks nii arusaadav on. Tasub mõelda, kas ja kuidas sa tema vihjemõistmist testinud oled? Mitmes paigas ja mitmes erinevas situatsioonis sa testinud oled? Paindlikkus ja üldistamine tuleks planeerida koolitusse sisse juba enne treenima hakkamist. See ei tähenda aga, et õpetan toas “istu” vihje selgeks ja siis proovin 100 erinevas kohas ning avastan, et ta ikkagi ei vasta sellele vihjele. Sellise tegevuse tulemusena võib nii koera enesekindlus kui vihje usaldusväärsus sootuks kaduda. Üldistamist ja paindlikkust tuleb lisada õppija enesekindlust ja arusaamist arvestades.

Teiseks põhjuseks võib olla see, et me oleme lisaks teadlikult antavale vihjele lisanud midagi, mis on koera seisukohalt täpselt sama oluline vihje, ent me ise ei teadvusta seda liigutust/ asendit/ kohendamist ja teised inimesed seda ei tee. Seega on kinnine ring – mina ei teadvusta, mida ma teen, koer teab, aga ei ütle. Kuidas siis teada saada, kui ma ei tea? Filmimine, peeglist vaatamine, abiline kõrvalt vaaamas. Filmimine on aga kõige lihtsam, neutraalsem tagasiside ja sa ei sõltu mitte kellestki teisest.

Motivatsioon on kolmas küsimus – kui sulle antakse ülesandeks remontida vana talumaja ja tasuks pakutakse… “Raha.. mingi hulk, pärast vaatame, kuidas tuli… Loodetavasti siis raha on… Aga kui pole, siis proovi mõista, ega siis kogu aeg ju raha pole nii palju… ” Selline suhtumine ei süsti kindlustunnet. Eriti, kui oled ühe korra juba sellise lepingupartneriga tööd teinud ja tühjade pihkudega jäänud. Koera ei tohi petta. Sa saad koera petta vaid loetud korrad. Ja edasi oled sa suures jamas. Kui sa oled aga loonud usaldusliku suhte, olnud aus ja ettearvatav, pole olnud kooner preemiatega, siis miks ta ei peaks seda käitumist sooritama?

Koolitus

Inimene tahab, et ta saaks oma koera käitumist juhtida. Ilma selleta on väga raske, kui mitte võimatu, koos elada. See soov võiks saada tugevaks aluseks uute oskuste ja hoiakute õppimisel.

Minu töö on koolitada koeraomanikke oma koeri õpetama. Ma õpetan inimestele, kuidas oma koeraga paremat suhet luua, kuidas õpetada koera nii, et ta teab, mida sa temalt soovid ja et ta suudab seda käitumist sooritada. Ma õpetan, kuidas saavutada usaldusväärne vihjetele vastamine, nii et küsimus poleks võimus, kes-keda, vaid et küsimus oleks kahepoolses kommunikatsioonis. “Palun tee sina seda, siis ma saan sulle pakkuda neid ja neid hüvesid.”

Kuidas selleni jõuda, et koer tahaks teha koostööd ja kuulaks? Seda saab harjutada erinevatel kursustel, mida Hea Koera koolis pakun. Kuna aga sageli on tegemist on hoiakute ja mõtteviisi muutusega, siis ei tule tulemused ühe sõrmenipsuga!

“Ei!” Kas jah või ei?

Published on 5. May 20205. May 2020 by Hea KoerLeave a comment

“Ei” on huvitav sõna. See ütleb, et miski ei ole midagi. Ei ole õige vastus, ei ole õige käitumine, ei anna soovitud tulemust, ei ole olemas. “Ei” nullib ära me mõtted, plaanid. Halvemal juhul ka algatusvõime, enesehinnangu ja usu elusse ja inimestesse.

Ometi on üldlevinud arvamus, et lapsed, koerad ja ka alluvad peavad seda kuulma, et nad hakkaksid paremini tööle. Et noored õpiksid, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Et kaasad saaksid aru, et see, mida nad teevad, pole piisav. Tuleb rohkem teha, tuleb püüdlikumalt sooritada jne.

Muidugi, ilmselt on üpris raske “ei” ütlemisele täielik nulltolerants kehtestada. See on ilmselt kõrgema taseme teadveloleku ülesanne. Enamik meist seda igapäevaelus ei suuda. Ometi aitab juba suurem teadlikkus keelamise ohtudest seda mõnevõrra vältida.

Miks “Ei” Hea Koera programmis pole?

Inimese pärast

Näed kutsikat trepist üles ukerdamas, kuigi see on talle keelatud. Sa ütled “Ei” ja tood ta sealt alla. Natukese aja pärast on ta aga uuesti trepil tagasi. Kõik kordub. Viiendal korral su hääletoon muutub tüdimuse tõttu kurjemaks ja veidi järsemaks. Kutsikas ehmub, vaatab sinu poole ja eemaldub trepist. “Töötas! Lõpuks ometi hakkab mõjuma,” rõõmustad. Kui kutsikas järgmine kord esikäpad trepile paneb, röögatad jälle “Jäta! – EITOHI!” Ka seekord läks kutsikas trepilt minema ja rohkem ta enam trepi lähedale ei lähe. Patsutad endale mõttes õlale. “Hästi! Töö tehtud. Edukalt! Kutsikas on õpetatud trepile minemast!”

Mis hind sel võidul on? Milliseid harjumusi sina endas kultiveerisid?

Käitumisteooria ütleb, et korduvad need käitumised, mis saavad käituja jaoks soovitud tagajärje. Edukas keelamine kinnistab sinu keelamiskäitumist. Mis tähendab, et sa teed seda järjest suurema tõenäosusega järjest kasvava sagedusega. Käitumise seadused on loodusseadused nagu gravitatsioon vms. Sa võid mitte uskuda, mitte tahta, aga see on nii sellegipoolest.

Mis sellest on, et sinu keelamiskäitumine kinnistatud saab? See muudab sinu suhtlemis-/ õpetamisstiili. Sa hakkad rohkem ja rohkem keelamisele lootma. Tulemuseks on vähem hoolikat õpetamist ja rohkem keelamist. Ja kui keelamine tasakesi öeldes ei tööta, siis keerad häält valjemaks, lisad kulmukortsutuse, lisad paar sammu keelatava poole jne jne.

Mis hind sel võidul kutsika jaoks on? Mida kutsikas õppis?

Photo by Matthew Foulds on Unsplash — foto: Matthew Foulds / Unsplash

Miks keelamine kutsikate puhul tavaliselt töötab? Rääkimine ei tähenda vaid sõnu, mis voolavad ühtlaselt ja vaikselt suust välja. Rääkimisega kaasneb kehakeel, miimika, intonatsioon, keha liikumine. Kui sa näed kutsikat tegemas midagi keelatut, mida on vaja koheselt katkestada, siis mõjutavad su käitumist erinevad asjaolud. Ajaline surve katkestada käitumine kohe ja kiiresti, paneb meid tavaliselt liikuma kutsika poole. Sageli on need paar (ähvardavat) sammu, kummarduma ja sirutama käsi kutsika poole. Asja kiireloomulisus paneb paljusid meist häält tõstma. Kui tegemist on veel nö pahandusega, nt kingade närimine vms (see on tegelikult “pahandus” ainult sinu peas! Kutsika jaoks on see lihtsalt üks mõnus tegevus), siis kortsutad kulmu.

Pane see kõik kokku ja kujutle, kuidas see kõik väikesele loomalapsele paistab? Üpris hirmutav. Üsna sarnane sellele, mismoodi multikates pahalased väikesi peategelasi hirmutavad. Hirmutamine. See töötab, sest see on hirmus, sest see tekitab ohutunde. Kas hirmutamine tuleb kasuks teie suhtele? Kas sa tahad, et su koer sind kardaks?

Üks SUUR oht on “Ei” puhul veel. Hirm üldistub. See võib üldistuda sinu kodutrepilt kõigile treppidele. Kui sul on suur koer, siis võid sellega ise väga hädas olla. Kui sul on väike koer, keda füüsiliselt tassida jõuaks, siis võib selline tassimine tema psüühikat negatiivses suunas mõjutada, kuna ta leiab end pidevalt uutesse kohtadesse asetatuna. See hirm võib kleepuda ka sinu külge, sest sina oled ohu allikaks. Kuhu see hirm veel kleepub ja laieneb, seda näed alles hiljem. Tahad riskida? Parem mitte.

Pikem ülesanne, mille juurde soovitan sul pärast artikli lõpetamist tagasi pöörduda, eriti kui jätkuvalt arvad, et hirmutamine ja keelamine peavad mingil põhjusel su repertuaari kuuluma.

Kui sa soovid, et su koer sind (vahel) kardaks, siis miks? Kas sa kardad, et muidu ei suuda sa koera käitumist kontrollida või mõjutada? Kas sa tahad, et teie suhe põhineks hirmul? Et koer teeks seda, mida ütled seetõttu, et muidu juhtuvad tema jaoks hirmsad asjad? Kas sa tahad, et ta elaks sinu kõrval 15 aastat teadmises, et vahel võid sa kohutavaks monstrumiks muutuda? Ega tema ei tea täpselt, miks või kuidas need muutused sinus toimuvad. Ta teab ainult, et vahel juhtub… Mõnele koerale sellest piisab, et kroonilist stressi kogeda.
Kas sinu arvates on eetiline tekitada tahtlikult ja sihilikult hirmu tundvates ja intelligentsetes elusolendites nagu koerad (ja inimesed)?

Kuidas “Ei” taustamüraks muutuda võib?

Miks keelamine hiljem enam hästi ei tööta? Kui kutsikas kuulas üpris kenasti sõna, siis teismelised enam nii meeleldi “sõna ei kuula”, st nad ei tee seda, mida palud neil teha. Kui keelad teismelist, siis vaatab ta sulle ehk otsa ja “laseb vilet” ning tõenäoliselt teeb edasi seda, mis talle meeldib. Mida nüüd teha? Saad muidugi lisada rohkem ähvardavaid mitteverbaalseid elemente, ent jällegi jõuame välja hirmuni.

Aga… Kutsikas kasvab ja näeb ka olukordi, kus inimene korrutab “Ei! EI!”, ent ebameeldivat ega meeldivat tagajärge ei järgne. Algab harjumine “Eieiei”-ga. Ja lõpuks mõistavad paljud koerad siiski, et nad on sinust kiiremad, osavamad. Sa ei saa teda kätte, et võtta ta suust ära keelatud ese. Pigem ennustab keelamine mõne koera jaoks mängu – nüüd tuleb ta mind taga ajama ja ma saan teda jooksutada! See ajab inimesi väga närvi, aga koer on saanud seda õppida tänu meie käitumisele. Mida siis nüüd teha? Kuhu edasi? Kui karmiks edasi? “Shoot the dog”?

Mida “Ei” õpetab?

“Ei” ütleb, et midagi ei tohi teha. Mida aga selle asemel teha tuleks, seda keelamine ei õpeta. Kujutle, kui sulle öeldaks: “Ära istu seal niimoodi!” Kas ma ei tohi seal istuda või niimoodi istuda või üldse mitte istuda? Aga mida ma siis selle asemel tegema peaks? Vastuseks kõlab sageli: “Kõike muud, aga mitte seda.” Kas tõesti kõike muud? Ilmselt mitte. Aga kust peaks koer teadma, millised on vastuvõetavad alternatiivid?

Kuidas õppija peaks teadma, millised sinu kujutlused vastuvõetavast käitumisest on?

Mida õpetada? Kuidas vältida tarbetut keelamist?

Õpeta koerale soovimatu käitumise asemel alternatiivne lubatud käitumine ja/ või kohanda keskkonda. Näiteks õpeta talle, et sinu kojutuleku puhul tervitamine toimub põranda lähedal. Sa kükitad maha, hoiad sõrme kaelarihma vahel ja sügad koera, laskmata tal üles hüpata, ent pakkudes siiski hellust ja lähedust, mida ta vajab. Ja kui ta soovib sulle trepist üles järele tulla, siis on mõistlik panna trepi ette värav, et ta ei saaks seda teha. Ilma läbirääkimiste ja hirmutamisteta. Ühtlasi on siin tarvis teda õpetada ka mõnusalt üksi aega veetma.

Kui tahad ikkagi vihjet “Ei” kasutada, siis peaks see olema mitte ähvardus, vaid vihje. Vihje, millele vastamise järel tuleb koerale tasu. Praegu sooritatav käitumine sulle tulu ei too, aga kui selle käitumise lõpetad, siis seal, eemal, saad teha üht teist asja, mis sulle tulu toob!

Kas see ei tekita olukorda, kus koer proovibki ainult keelatud käitumisi, et tähelepanu saada? Jah, see võib juhtuda, kui keelatud käitumised ongi ainsad, kus sa koerale tähelepanu pakud. Kui sa aga annad talle piisavalt seltskonda, mõttetööd ja füüsilise liigutamise võimalusi ka muul ajal, siis see ilmselt nii pole.

Kodukoera põhikoolitus

Kodukoera põhikoolitusest saad teadmised ja oskused, et oma koera käitumist juhtida teda konstruktiivselt õpetades, mitte keelates. Kui valid keelamise asemel õpetamise, siis saad liituda grupiga soodushinnaga! virtual.heakoer.com/kodukoera-pohikoolitus1

Liitu juba 11. mail algava Kodukoera põhikoolituse 1. mooduliga alustava grupiga!

Laps ja koer 2. Kuidas hellitada koera?

Published on 28. Feb 201928. Feb 2019 by Hea Koer

Mida pead sina koera hellitades oluliseks?

Paljud inimesed armastavad koeri. Nad armastavad neid nii väga, et tänaval vastutuleva koera silitamine ja hellitamine tundub hädavajalik, suisa kohustuslik. Kui paljud neist koera kehakeelt mõistavad? Mitte just paljud. Kui koer ütleb nunnutamisele selge “ei” (kehakeeles, muidugi), siis meie poolt enda pealesurumine on ebaviisakas ja ei viita just suurele koeraarmastusele. Koerale jätab selline pealesurumine mulje, et mõned inimesed on ohtlikud ja hirmutavad.

Vastu tahtmist hellitamist võib pidada ahistamiseks. — Silitamine vastu koera tahtmist.

Ehk oled kuulnud, et lastele tasub õpetada, et küsi alati omanikult luba, kas võid koera silitada. Lisaks sellele, et koerainimeselt küsida, kas koera tohib puutuda, tuleks luba küsida ka koera enda käest.

Kuidas küsida koeralt luba silitamiseks?

Seisa koera lähedal, paku oma kätt nuusutada nii, et seisad koera poole küljega. Siruta oma rusikas käsi rahulikult koerale lähemale, et ta ulatuks nuusutama. Koera erinevatest vastustest võib välja lugeda tema kavatsusi:

1. Kui ta liigub su käest eemale, siis pole ta sinuga suhtlemisest huvitatud.

2. Kui ta liigub rahulikult su käe poole nuusutab kätt, ent eemaldub siis käest, ei tasu samuti pai tegema minna.

3. Kui ta nuusutab su kätt ja jääb rahulikult samasse kohta seisma, on ta ilmselt nõus edasi suhtlema.

4. Kui ta nuusutab su kätt ja hakkab seejärel koonuga kätt nügima, siis võib teha paar viisakat paid koera küljele või seljale.

Kuidas koera silitada ja hellitada?

Kindlasti ei tohiks kätt üle koera pealae seljale viia, sest see valmistab ebamugavust enamikule koertele. Mõned astuvad eest ära, mõned kannatavad, mõned võivad koonuga lüüa ja mõned võivad hambad kätte lüüa. Ja mõnel koeral on suva, aga lastele pole mõistlik õpetada enda peal katsetamist, et kas see koer talub pea patsutamist…
Kui soovid koera silitada ja luba on saadud, siis seisa koera kõrval. Silita koera kaelarihmast (kaelast) tahapoole (saba poole).

Kui koer on sinu enda oma, siis on ilmselt katsumise ja silitamise variatsioone pea lõputu hulk. Ometi tasub meeles pidada, et koer on elusolend, kel on oma eelistused ja tal on täielik õigus neile. Koera katsudes tungime me tema isiklikku ruumi ja selleks peame temalt luba küsima. See on elementaarne austus teise elusolendi suhtes.

Käsi vabalt üle selja (kallistamise kergem alaliik). — Selline hellitamine tundub koerale sobivat.

Lastele tasub õpetada maast-madalast (alates sellest, kui nad tekile maha pannakse ja nad koeraga sama ruumi jagama hakkavad) seda, et nad silitaksid koera avatud käega. Õpetada tuleks sedagi, et karvadest ja kõrvadest sikutamise asemel on parem pai teha. Ja et saba ei katsu, selle asemel teeme seljale pai. Beebile koeraga suhtlemise õpetamine on pikk ja pidev protsess, kus vanemate kannatlikkus, sõbralikkus ja järjekindlus viivad sihile. Lapsel, kes oskab koera soovidega arvestada, on turvalisem elada. Koeral, kelle vajaduste ja eelistustega arvestavad kõik pereliikmed, on rahulikum ja stressivaesem elu ning tal ei teki nii kergelt konflikti inimestega.

Kallistamisest

Inimeste jaoks on kallistamine loomulik õrnust väljendav käitumine. Meil on käed. Koertel käsi ei ole ja see on paljudele neist arusaamatu õrnutsemise viis. Kallistamine kui käitumine on omane primaatidele (ahvidele, inimestele). Koer võib kallistamisest ärevusse sattuda ja isegi hammustada. Vanematele lastele tuleks sageli meenutada, et kallistamine ja musitamine ei ole ohutu tegevus. Koerad mõistavad sellist hellusejagamist pigem haardesse võtmisena, kuna nende käitumismustrid ja anatoomia on täiesti teistsugused. Laps on aga kallistades ja musitades väga haavatavas seisus, sest tema nägu ja koera nägu on väga lähestikku ja koera rünnak võib olla ülikiire.

On üksikuid koeri, kes naudivad kallistamislaadset hoidmist. Sellisel puhul on ilmselt koera õpetatud sellist läheduse vormi nautima. Selle õpetamine eeldab väga tundlikku koeraga ümberkäimist, koera kehakeele hoolikat jälgimist, ning koera vabastamist käte vahelt kohe, kui ta seda soovib. Kõik hellitused peaks käima koera vabatahtlikkuse alusel.

Koera kallistamise alternatiivid

Koera kallistamise asemel võiks vanemad koos lastega vaadata ja katsetada, millist suhtlust koer naudib. Kust koerale meeldib, et teda sügatakse, kust silitamine mõnu valmistab?

Kindlasti tuleks lastele selgitada, et kui üks inimene võib koera kõhu alt sügada, siis ei pruugi talle meeldida kui keegi teine seda teeb. Koerad pole sugugi nii erinevad inimestest. Koeral on iga inimesega oma suhe. Mõnega usaldavam, mõnega vähem usaldav. Kui koer konkreetset inimest või kohta või olukorda piisavalt ei usalda, siis ta oma kõhualust ei paljasta ja seda ei tohiks kindlasti ka nõuda. Muidu paneme koera stressirohkesse olukorda ning hirm või rünnak on oluliselt kergem tulema.

Kuidas õpetada last koera ohutult hellitama?

Kuidas seda lastele selgeks teha, kui lapsel on suur soov siiski koera lähedust nautida? Üheks võimaluseks on tuua analoog inimestevahelistest suhetest. Millised tädid-onud, sugulased ja vanemate sõbrad, kallistavad või puuduvad last. Tasub arutada, kelle ja millistel tingimustel kallid lapsele meeldivad? Millistel tingimustel on lapse jaoks ok, kui teda kallistatakse? Koos tuleks leida lapsesõbralik lahendus olukorrale, kus täiskasvanu soovib kallistada, ent laps ei taha. Tasub leida sobiv variant ütlemaks, “ma ei soovi kallistada”.

Sellised arutlused annavad lastele ka parema ettevalmistuse enda eest seismiseks olukorras, kus tema privaatruumi tungitakse. Ja kui sellised arutelud on peetud lapse enda näitel, siis saame samu mõtteid tuua mängu ka koera-lapse suhtest rääkides. Suhted arenevad tasapisi ja usalduse tekkimiseks on vaja aega ja palju häid ühiseid kogemusi. Kui laps on valmis hoo maha võtma, hoolitsema koera eest, mängima temaga ning andma talle vabadust, siis õpib ka koer last usaldama.

Käitumine muutub tugevamaks, kui me kinnistame ja kiidame last õige käitumise eest! Sageli soovime nii väga, et laps käituks “õigesti” ja samas näeme, et ta teeb nii, nagu ei tohi. Niisiis keskendume kogu oma energiaga sellele, mida on vaja käitumises muuta. Muudkui näägutame, õpetame, seletame jne.
Kui me aga selgitaks lapsele, miks ühe või teise käitumise muutmine on oluline, ning seejärel asuks otsima iga väikseimat õnnestumist, saaksime ilmselt soovitud käitumise kiiremini. Kõrvalnähtudena saaksime parema suhte oma lapsega ja lapse-koera vahelise parema suhte.

Empaatia

Kui me seletame lapsele tema enda eluga seotud näidete varal, mis koeraga toimub, siis on lapsel kergem mõista ning suhtestuda. Kas sa tahaksid, et sinuga midagi sarnast tehtaks? See küsimus enamasti töötab ja sellest tasub alustada. Koerad on tundvad elusolendid ning nende soovidega on vaja arvestada.

Kõigile elusolenditele meeldib, kui neile piisavalt ruumi ja aega antakse, kui neil rahulikult süüa ja puhata lastakse. Meile kellelegi ei meeldi, kui meilt asju ära võetakse ning me midagi selle asemele ei saa. Meile ei meeldi, kui meie magamisasemel trambitakse sel ajal, kui me puhata tahame. Meile ei meeldi kisa ja karjumine, kui tahame puhata.

Erandiks on ja jääb hellitamine – kallid, süllevõtmised jne. Meie anatoomiliste ja käitumisrepertuaaride erinevuste tõttu on ka hellistuskäitumine on erinev. Koertel käsi pole, seega nad ei kallista. Kõvad kallistused ei meeldi neile ammugi. Muus osas leidub aga ka õrnusejagamises sarnasusi. Inimestele vahel meeldib oma lähedase külje alla pugeda. Koertele ju ka. Kui on õige hetk ja õige inimene või teine armas loom.

Kokkuvõte

1. Koer on isiksus, kel on oma soovid ja õigused. Meie kohus on kaitsta tema õigusi ja heaolu.

2. Iga suur ja väike koeraomanik peaks õppima tundma koera kehakeelt, arvestama sellega ning kohandama keskkonda selliseks, et koer ei peaks kannatama, kartma ja ennast hammastega kaitsma.

3. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele koera kehakeele tähendust.

4. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele, kuidas koeraga turvaliselt suhelda.

5. Täiskasvanu ülesanne on õppida koera käitumist juhtima positiivset kinnistamist kasutades (premeerides sobivaid käitumisi), ilma jõudu ja karistust kasutamata.

6. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele positiivse kinnistamise põhialuseid. See on eeskuju, mida lapsed hakkavad kordama. Positiivse kinnistuse kasutamine vähendab oluliselt riski hammustada saada võrreldes kärkimise ja jõu kasutamisega.

Tahad õppida koerte kehakeelt tundma?

15.mail kl 19.15-21.15 toimub stressisignaalide loeng, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab.
Stressisignaalide loengule on oodatud muidugi ka iga koeraomanik, kes oma loomast hoolib! Ainult nende kehakeelt mõistes saame tagada oma koera emotsionaalse heaolu igapäevaselt.

Ma ei taha tsirkusekoera

Published on 10. Sep 201817. Oct 2018 by Hea Koer

Ikka ja jälle juhtub, et lobisen inimestega koertest. Sagedamini, kui ma tahaks, jõuavad vestlused punkti, kus kuulen “Oh, ega ma ei taha mingit tsirkusekoera. Me ei plaani temaga ka näitustel käima hakata. Koertekool on meil seepärast ka plaanist maas. Meile piisab, kui ta meil lihtsalt sõbraks on.” See jutt järgneb tavaliselt otsekui vabandades sellele, kui ütlen, et koolitan koeraomanikke.

Kurvastavalt palju kuulen ka sellist muret “ Meil on x tõugu koer (aktiivne linnukoer). Me tahaksime, et ta kuulaks sõna ja ei jookseks aiast välja ja jalutuskäigul ära. Meil ei ole väga palju aega tema jaoks, sest oleme aktiivsed inimesed, me tahame ainult, et ta kuulaks sõna.” Sellisel juhul tekib mul küsimus, et miks te võtsite koera, kui teil on tegevust juba ilma tematagi ja ta ei mahu teie päevaplaani? Milline roll on siis koeral teie elus? Milliste ootuste või mõtetega te ta võtsite?

Inimeste ootused koerale

Sõbralik silitaja, arglik koer — Katsumused tänaval

Inimestel on koertele alati ootused. On nad siis teadvustatud või teadvustamata, aga me eeldame, et teatud tüüpi koer teeb teatud tüüpi asju (või siis ei tee). Elementaarseks peetakse, et koer ei hüppa üles, ei haugu liigselt, suhtub võõrastesse rahulikult, aga peletab vargad ära. Ta ei hammusta häid inimesi ja ei urise, kui see omanikule piinlikkust valmistada võib (näiteks ratastoolis sõitva inimese või väikeste laste peale, kes oma vanematega jalutavad). Ta lubab peremeest toidu ligi ja lubab tal seda eest ära võtta, ka korduvalt. Samuti oodatakse, et koer suhtub teiste koerte lähedusse rahulikult. Osad inimesed peavad normaalseks aga ka, et mõned koerad purelevad. Me tahame, et kutsikad ei näksaks meid, ei näriks mööblit, riideid, ei jookseks lastele järele, lükkaks neid ümber, võtaks ära nende mänguasju.

Me eeldame, et koer teab, kus ta tohib trepist käia ja millisest trepist mitte kunagi käia ei tohi. Me tahame, et koer ei näriks meie kalleid nahast peokingi, aga sussi nätsutamine pole midagi hullu. Me tahame, et ta ei kaevaks toalille pottidest mulda elutuppa laiali, et ei näriks toataimi ja ei kaevaks üles tulbisibulaid (mida me just temaga koos istutanud oleme…).

Me tahame, et saaksime temaga jalutada tänaval nii, et ta püsiks meie juures. Me tahame temaga erinevates kohtades käia – rahvarohketes kohtades, lärmakates kohtades, hämarates ja väga ereda valgusega kohtades. Me tahame, et saaksime koera rihmast lahti lasta ja et ta tuleks juurde kohe, kui kutsume.

Meie nõudmised koertele on tegelikult väga suured. Ja kõige raskem on see, et need pole selgelt läbi mõeldud ja üheselt mõistetavad. Paljud on vaikimisi seotud kultuuriga, ühiskonna nõudmistega. Osad nõudmised on kontekstuaalsed. Koeral pole ilma koolituseta mitte mingit lootust õnnestuda nendele ootustele vastamisel.

Millised on sinu nõudmised koerale?

Sa peaksid välja mõtlema, millist elu järgneva 15 aasta jooksul elada kavatsed. Millised reisid võivad koeraga kõne alla tulla, näiteks paadimatkad, kanuumatkad, rattamatkad, telkimine ja jalgsimatkad looduses, praamireisid, lennureisid jm. Millised on sinu harrastused ja kas saad koera neisse kaasata? Näiteks võiks tuua jooksu või tervisekõnni, supiga sõidu, orienteerumise vm. Millised koerte harrastused võiks sinu valitud koerale sobida ja kuidas sa selleks talle võimalusi saad pakkuda?

Mõelda tasub ka sellele, millist elukeskkonda su koer vajab. Koerad on erinevad. Tõug ei garanteeri teatud iseloomutüüpi või teatud käitumist. Küll on sul vaja arvestada tõuliste eelduste ja individuaalsete vajadustega. Sellega võib kaasneda ootustenimekirja revideerimisvajadus. Pead arvestama ka, et kutsikas ei käitu nagu täiskasvanud ja koolitatud koer. Kutsikas on laps. Seetõttu tasub näiteks arvestada, et ka kutsikas sellisest koeratõust, kes hiljem on rõõmsalt valmis üksi suurel territooriumil patrullima, ei taha titena öösel üksi õues olla. Ja mõni paksu karvaga koer ei taha oma põhikohta elamiseks õue, vaid vajab hoopis rohkem inimeste lähedust.

Milliseid oskusi koer vajab?

Kas su koer oskab üksi olla? Kuidas ta peaks käituma, kui sa kodunt lahkud? Kui kaua ta peaks üksi olema kutsikana? Kui kaua ta peaks üksi olema siis, kui on täiskasvanu? Siinkohal pean ütlema kohe, et ei ole mõistlik hoida kutsikat esimesel poolaastal ainult enda läheduses, et ta ei niutsuks. Selleks ajaks, kui ta on 6-kuune, on ta õppinud, et inimene on alati temaga. Kui sul siis järsku tekib vajadus teda üksi jätta, siis on see kordades raskem, kui kutsikat järk-järgult algusest peale harjutada.

Kas su koer oskab toime tulla piiratud olemisega? Piirangud võivad tulla rihmast, aedikust, väravatest või ustest. Kas sa oled õpetanud talle, mida teha siis kui sa väravast või uksest välja lähed? Mis on sinu jaoks sobiv käitumine selleks ajaks? (Pane tähele, et vastaksid küsimusele täpselt! Ma ei küsinud, mida sa ei taha, et koer teeks, vaid mida sa tahad, et ta teeks. Me saame koera treenida midagi tegema, mitte millestki hoiduma.)

Kuidas sa tahad, et su koer käitub, kui perekond laua juures söömas on? Kuidas sa tahad, et su koer käitub, kui sulle külalised tulevad? Kuidas sa tahad, et su koer käituks, kui sul külalised pikemalt külas on? Kuidas peaks koer käituma, kui sa kodus tööd teed?

Kuidas sa tahad, et ta võõraste või oma laste juures käituks? Mida koer tegema peab? Kuidas sa tahad, et ta vanurite juures käituks? On sul plaan, kuidas seda soovitud käitumist talle õpetada? Kuidas sa tahad, et ta tänaval täiskasvanutest, väikestest lastest, vanuritest, lastevankritest, ratastoolidest, teetöölistest ja postiljonidest mööduks? Kuidas sa tahaks, et ta suusataja või uisutaja ilmudes end üleval peaks? (“Hästi” ei ole ammendav vastus. See on hinnang, aga mitte kirjeldus.)

Kuidas koer saab teada, mida tohib närida ja mida mitte? Pea meeles, et kutsika jaoks on kõik asjad närimisasjad. Kuidas sa võimaldad tal ilma ehmumata ja hirmu tundmata närida õigeid asju? Kus koer kaevata võib? Kuidas ta teada saab, et just see on õige koht?

Kust koer teab, mida tähendab “siia”, “ei”, “lama”, ? Ükski koer ei sünni oskusega eesti keelt mõista. Kuidas sa õpetad koera mõistma erinevaid sõnu või liigutusi, mis peaksid talle ütlema, mida nüüd järgmiseks teha?

Neid küsimusi, mida küsida, on tegelikult palju rohkem. Osad sõltuvad koera elukeskkonnast, paljud on aga nii üldised, et kehtivad kõigile.

Vähemalt esimene aasta kulub koolituseks

Ilmselt saad aru, kuhu ma sihin. Hea sõber väärib rohkem pingutust, kui “me ei taha mingit tsirkusekoera ja seepärast me teda ei koolita”. Selleks, et su koer suudaks vastata ülalpool toodud nõudmistele (mis pole lõplik ja ammendav nimekiri), peaksid planeerima aega tema õpetamiseks. Koerakool on hea koht, kus kogenud juhendajaga oma probleemile teist vaatenurka, näpunäiteid saada ning oma treenimisoskuste kohta tagasisidet saada.

Heas koerakoolis ei õpetata ainult koera. Hea Koera koolis õpib kõige enam inimene. Mõnes tekitab selline teadmine veidrat kihelust – “Mina pean minema koertekooli õppima?? Olen ma mingi koer või?” Ei, sa ei ole koer. Sa oled inimene, kes on võtnud endale teisest liigist sõbra ja sellega oled võtnud kohustuse õppida temaga suhtlema talle arusaadavalt. Meeles tasub pidada, et vägivallaga suhtlemine (sh rihmast rapsamised, karjumine, pahandamine, sage keelamine) ei ole koera õpetamine. Sageli täidavad sellised võtted hirmutamise funktsiooni, halvemal juhul on tegu väärkohtlemisega.

Hea koolituse tulemusena õpib koer, et tema inimene on kindel ühik, kellega arvestada ja keda võib usaldada. Usalduse esimene aste on tõdemus, et teine pool ei tee mulle haiget. Sellelt baasilt saab edasi ehitada üles arusaama, et inimesel on selged ja ühesugused nõudmised, kuidas samas olukorras käituda. Ja et ta aitab koera, annab koerale kindlust, kui koer kardab. Temaga on lõbus mitte ainult toas, vaid ka õues ja jalutuskäikudel. Teiselt poolt teab koer, kuidas ühes või teises olukorras käituda, sest teda on järjekindlalt õpetatud nii tegema. (Kuidas võtta vastu töölt koju tulnud pererahvast? Kuidas mööduda vastu tulevast koerast? Kuidas käituda, kui küünetangid välja võetakse?)

Millised on võimalused?

Hea Koera Kutsikate eelkool annab su koerale hea võimaluse tutvuda juba varases eas (alates 3. elukuust) erinevate häälte ja pindadega, kohtuda teiste koerte ja inimestega, õppida toime tulema piiratud olemisega. Kutsikate eelkoolis saab õppida, kuidas võiks koristamine õnnestuda ilma selleta, et kutsikas hammastega mopi otsas lehviks ja muudki veel.

Hea Koera Kodukoera põhikoolitus annab sulle oskuseid, millega koera käitumist “viisaka koera” suunas muuta. Keskendume treenimisoskustele, sest treenimine on suhtlemine ja vahendid suhtlemiseks peaksid olema selged ja arusaadavad mõlemale poolele. Selleks, et õppimine eduelamusi nii inimesele kui koerale pakuks, on programm hästi läbi mõeldud ning algab lihtsamate harjutustega nii inimesele kui koerale.

Põhikoolitusse võib tulla nii noore koeraga kui täiskasvanud sõbraliku koeraga.

Kui soovid Hea Koera koolitustele tulla, siis vaata edasi siia.

Kes seda kutsikat üldse tahtis, ehk elu 3 lapse ja 2 koeraga

Published on 21. Jul 201510. Jan 2020 by Hea KoerLeave a comment

Nina tuli meile väga järsku. Jaanuaris sai helistatud kasvatajale ja uuritud ühe väga toreda pesakonna kohta ja broneeritud üks emane kutsikas. Nädala pärast nägigi Nina ilmavalgust. Kevade esimestel minutitel sõitsime Ninaga oma hoovile 🙂 Kutsika võtmise plaan tekkis siis, kui tekkis selgem visioon, kuidas väravaid ja puuri kasutades saaks Mürglit kaitsta kutsika pealetükkivuse eest. Soov näha, kuidas kahe koeraga elu käib, kuidas omavahelised suhted kujunevad ja muutuvad, oli juba ammu olemas. Ja lapsed soovisid muidugi kutsikat. Et see aga mitte üksnes nende, vaid ka minu soov oli, ja ka mees nõus oli, siis saigi otsus tehtud.

Igapäevaelu

Toitmine

Nina tulles avastasin, kui palju rohkem aega läheb 2 koera jalutamise ja 2 koera toitmise peale. Eriti, kui soovid täita KONGid toiduga ning teha kihilisi KONGe, et söömine koertel rohkem aega võtaks, energiat kulutaks ja nauditavam oleks. Täidetud toidumänguasjade koertele andmise eesmärk oli selles, et kutsikas ei paneks tähele seda teravat üleminekut pärast hommikust melu, kui järsku on kõik läinud ja hääled nagu noaga lõigatult lõppevad ja vaikus saabub… Kui tal on mõnus maius ees, millele keskenduda, siis ei tundugi kõik muu nii tähelepanuväärne. Ja Mürglile oli vaja KONGi täita lihtsalt seetõttu, et muidu poleks aus. Tema sööb oma söögi 1 minutiga kausist ära, aga kutsikas mõnuleb pool tundi oma KONGi kallal. Aga aega võttis see protseduur oma 5-10 minutit, samas kui varem Mürglile sai süüa anda vahel poole minutiga …

Jalutamine

Ja siis koerte jalutamine. Eraldi. Algul tundus kahe koera rihmadega žongleerimine täiesti küündimatus kauguses olev kõrgem pilotaaž ja minu suur austus kuulus kõigile 2 koera korraga jalutavatele inimestele. (Austan neid endiselt, kuigi nüüd jalutan ka ise 2 koera korraga. Vahel harva.) Hiljem sain aru, et Nina pulbitsev energia ja Mürgli kaduv jaks ja energia ei olegi koos hästi käsitletavad. Eriti hommikusel ajal, kui Nina on nii puhanud ja teotahet täis… Neid tulebki enamik osa ajast eraldi jalutada. Koos käigud on vaid väga üksikud õhtused rahulikud ja lühikesed tiirud.

Igapäevane logistika

Igapäevaelu rutiinide juurde kuuluvad ka teemad nagu: kes viib lapsed lasteaeda, kes jõuab koertega jalutada ja millal, kes mis ajaks tööle läheb? Kes ostab söögi, kes teeb söögi, kes kuulab laste lugusid ja muresid-rõõme ja kes toob neid vajadusel trennist. Kes saab millal trenni minna ja kas keegi saab kunagi ka kodus tööd teha… Igapäevane pidev logistika. See on jätkuvalt raske ülesanne. Ma vahel imestan, kui inimesed ütlevad, et see (näiteks väikelapseiga) kestab vaid mõned aastad. Samas võib seda näha ka kui 3×365 päeva ehk siis ligi 1000 päeva… See teeb kokku päris hulga hetki. Ja muidugi, teisest küljest, universumi ajaloo kontekstis pole see midagi…

Nagu üks väikelaps lisaks

Kutsika võtmine on ikkagi võrreldav ühe uue lapsega peres. Kutsikas on nagu laps, kes lasteaias ei käi ja kellega tuleb ilmtingimata käia jalutus-/ õppe-käikudel erinevatesse kohtadesse, keda tuleb harjutada bussisõidu, inimestega, kellest paistab ainult pool kere ja ülejäänu on peidus autoukse taga, keda tuleb lasta uudistada ja kellel tuleb lasta mõtiskleda selle ilmaelu üle. Ja kuigi kutsikas kasvab oluliselt kiiremini kui lapsed, siis see jalutuskäikude teema ei kao kunagi. Ta ei hakka kunagi ise jalutamas käima.

Treeningväljakutsed

Avastasin üsna ruttu, et minu juhised, mida koolitustel jagan, on väga head siis, kui su peres pole just parasjagu väikesi lapsi. Avastasin, et mul on päris kõrged nõudmised omanikele ja kutsikatele. Mitmed asjad tulid meelde vanast ajast, kui Mürgel kutsikas oli… Ja jälle leidsin, et on imetlusväärne, kui paljud mu tublid õpilased on teinud nii tubli tööd ja saanud kõigega suurepäraselt hakkama ja õpetanud oma koerad tublideks ühiskonnaliikmeteks ja endale headeks sõpradeks.

Liikumine

Mina näiteks leidsin, et kindla liikumismustriga lamama ja seisma 3-kuuse kutsika õpetamine on peaaegu mission impossible, sest ta ei paista selleks veel vaimselt lihtsalt valmis olevat. Samuti hakkasin jälle märkama hoopis teravamalt, millised hääled, lõhnad, objektid mind ümbritsevad. Vana ja linnaeluga harjunud koeraga lähevad ka enda meeled töntsiks. Esimeste kuude märksõnadeks oligi harjutamine.

Helid

Nina on üpris müratundlik. Mürisevad mööduvad autod, naaberaiast kostvad mütsud või kolinad – kõik panid teda korraks eemale hüppama. 3,5-kuuselt oli tal ka hirm kõigi lähenevate koerte suhtes. Tema reaktsioon tabas mind täiesti ootamatult tänaval, kui meile jalutas vastu kaks mulle tuttavat täiskasvanud labradori! Meie oma õues on liikvel 5 erinevat tüüpi koera, kellega ta läbisaamist harjutas.

Autosõit ja muu elu

Autosõiduga harjumine oli ka päris pikaajaline protsess. Võin öelda, et alles nüüd, praktiliselt 3 kuud hiljem, sõidab nina autoga üpris meeleldi ja rahulikult. Siinkohal tahan rõhutada autovõre olulist rolli liiklusohtlike olukordade vältimises! Samuti on pidevalt olnud ja on jätkuvalt teemaks koos jalutamisega harjumine ja lisaks kõigega, mis jalutuskäikudel ette tuleb… Harjutada tuleb rihmaga ja rihmata koos jalutamist… Rihmast lahti olles minu jälgimist ja juurdetulemist… Suurde vette minekut algul ainult kõhuni, siis ujumist ja lõpuks vette hüppamist… Naabrikoertega “jutule saamist”, mängimist, mõistmist, millal on aeg lõpetada, millal taksid või malamuut nii palju tüdineb, et olukord “hapuks” läheb…

Mürgliga koos jalutamist… Mürgliga viisakat suhtlemist… Nina sai üpris ruttu aru, et ta on jõu ja püsivuse poolest Mürglist kangem. Mürgel on eluaeg olnud väga leebe loomuga. Ma olen teda terve elu pidanud kaitsma küll kutsikate kiusamisest, küll isaste koerte ahistamisest. Kui talle ei meeldi, siis ta lahkub. Viimane asi, mida ta tahab, on tüli kiskuda. Nina on möllune kutsikas ja kuigi ta saab mängida naabritakside ja malamuudisegu koeraga, jääb änksi siiski üle ja ta üritab vahel Mürglit mängule saada. On ette tulnud hetki, kus see näeb välja meeleheitlik mõlemalt poolt. Laps, kes soovib niiväga mängida ja rauk, kes tahab niiväga rahu. Sellistes olukordades tuleb mul alati meelde Suzanne Clothier’ artikkel Stop Poking Grandma. See on tõeliselt hea artikkel ning toob väga selgelt välja, miks me ei peaks alati koertel ise laskma paika panna oma “karjasuhteid”…

Lapsed ja koerad

Mu oma lapsed on vanuses 3,7, 9. Sugulaslapsed ja laste sõbrad on vanuses 0-18 (kuigi viimast ei peaks vist üldse lapseks enam nimetama…).

Lapsed ootasid kutsikat väga ja nad on olnud väga andestavad arvestades seda, et ikka süüakse ära mõni armsam asi, mõni tähtis paber, mõni raamat pissitakse täis jne. Samuti andestatakse käte närimised, ja pealehüppamised. See kõik käib kutsikaks olemise juurde. Kuidas aga lapsi kaitsta? Selsamal põhjusel, pean ma pidevalt teadlik olema sellest, mis laste ja kutsika juures toimub. On olnud mitmeid situatsioone, mis võinuks lõppeda päris kurvalt, kui ma poleks lahutamas olnud. Näiteks – laps kiljub ja trambib jalgadega vastu maad kutsikast mõne meetri kaugusel. Kutsikas sööstab, hüppab lapsele peale, lükkab ta pikali ja tammub otsas, ise otsides, kust saaks hammastega kinni.

Anname ta ära, ta kasvas liiga ruttu suureks!

Vahel avaldavad mu vanemad lapsed arvamust, et need “nii nunnud kutsikad”, keda nad piltidelt on näinud, püsivad nii tillukesena ligi aasta või nii… Ja siis on nad järsku suured. Mu kohe kooli minev nutikas laps ütles täiesti siiralt, et ta ei taha Nina enam, sest ta kasvas nii kiiresti suureks. Ja üldse, me ei saanudki teda 8-nädalaselt, kui ta nii nunnu ja tilluke oli. Me saime ta 9 nädalaselt, kui tal jalad juba pikemad olid, kui sel 8-nädalasel kutsikal, kellel me külas käisime… Seega ükskõik kui hästi sa ise tead, mida oodata võib olla, lapsed ei tea. Vahel võib kuulda ka ettepanekut “Anname Nina kasvatajale tagasi, sest ta…” Ja kui me siis arutame, et kuidas Nina end tunneb, kui me ta järsku oma kodust ära viime, kodust, kus ta on enamuse oma elust elanud, siis leiavad nad, et ehk siiski mitte. See ei saa olla väga mõnus tunne, kui sa oled harjunud ühe seltskonnaga ühes kohas ja siis järsku viiakse sind ära ja jäetakse kuhugi… Ja siis teistel kordadel räägivad lapsed jälle täiesti siiralt – “Nina on niiii nunnu, ta on maailma armsaim koer”

Mida on lapsed pidanud Ninaga koos elades õppima?

1. Oma tuppa sisenedes ja toast väljudes pane värav/ uks kinni.

Kuna lastetubades on ikka osad mängud põrandal ja vahel ka pool elamist ühtlase kihina laiali, siis parem, kui pidev näägutamine ja mure kutsika seedesüsteemi võimaliku ummistumise pärast, on kohandada keskkonda. Lastetoa ja elutoa uksel on värav, et kutsikat eraldada ühte või teise ruumi. Lastetuppa pole kutsikal üldse asja. Kui aga vahel on värav lahti ununenud, siis on sellel alati ka laste jaoks tagajärg olnud. Kas on mõni mänguasi ära näritud või on olnud põrandal loik ja hunnik. Tagajärjed juhivad käitumist.

2. Laps võib kutsikaga mängida, aga tuleb jälgida, kas mäng on kontrollitav

7- ja 9-aastane saavad sellega päris hästi hakkama. Algusest peale on nad veidi mänginud ning lõpetanud mängu jättes kutsika mänguasjaga rahmeldama (mis hiljem küll tähendas seda, et Nina tuli uuesti nügima ja mängu otsima) või tehes vahetust ning visates maha krõbinaid. See töötab paremini, sest maast otsimine suunab tähelepanu mängult, mänguasjalt ning lapselt kõrvale. Eriti hästi töötab see aga siis, kui visata maiused maha või anda närimismaius ja minna ise ära teise tuppa. Reegli teine pool on see, et kui täiskasvanut kodus pole, siis kutsikaga ei mängi. Laste ja kutsikate mängud on sageli üsna füüsilised. Seda ei saa neile pahaks panna, see on ealine. Selleks, et ära hoida liigset energialaksu kutsikal ja võimalikke vigastusi lapsel, ongi selline reegel.

3. Ära aja kutsikat pööraseks, sa saad haiget!

See reegel on väga mõistetav suurtele lastele. Problemaatilisem aga 3-aastase põnniga. Poiss tavatses esimesel kahel kuul, kui Nina meil oli, kilgata “Nina, hüppa! Hüppa!” ja Nina hüppas… Tore oli see täpselt seni, kuni Nina käppadega poisile peale hüpates temast pikem oli ja ta pikali lükkas… Kui Nina veel väike oli, siis sai õuel harjutatud, et poiss jookseb ees ja Nina järel. Niipea, kui mulle tundus, et Nina lülitus lihtsalt kaasa jooksmise režiimist kinnipüüdmise režiimi (kehahoiak, pilk ja liikumine annavad sellest märku), lasin lapsel seisma jääda ja peatus ka Nina. Seda käitumist ma loomulikult kinnistasin ohtralt kiites ja maiuse või mänguga premeerides. Hiljem sai sama harjutatud jalgratastega.

4. Kui kutsikas läheb pööraseks, siis kutsu kiiresti abi!

Kutsikate mängud võtavad vahel selliseid tuure, et parem on, kui keegi ette ei satu. Kutsikad närivad ja hüppavad. See on normaalne käitumine, millele alternatiivi leidmine ja kinnistamine võib võtta päris palju aega ja kannatust. Eriti, kui sa pole valmis oma kutsikat karmilt karistama selle eest, et ta oma hambaid sinu käe ümber kokku vajutab. Osad kutsikad teevad seda ka siis, kui nad juba kasvult üpris suured on. Mida ma teen selleks, et lapsed viga ei saaks? Õpetan lapsi, kuidas koeraga mängida, kuidas mölluse koera juurest rahulikult eemalduda ja sulgeda enda järel värav või uks. Õpetan, kuidas pakkuda kutsikale mänguasi enda asemel. Õpetan, kuidas visata maiust nii, et kutsikas ei hüppaks hammastega kätte. Treenin kutsikat laste juures 4 jalga maas olema, võtma lastelt maiust, mille nad on visanud maha (et vältida käe näksamist). Ja loomulikult – tuletan pidevalt meelde nii enda lastele kui kõigile sõpradele, et niipea, kui kutsikas pöörded üles võtab, tuleb kohe mind kutsuda. Enne, kui keegi haiget saab, sest kui kutsikas läheb pöördesse, siis on see vaid aja küsimus, millal ta hambaid kellestki haaramiseks kasutab.

Kes seda kutsikat siis ikkagi tahtis?

Meie. Kuigi segadust tuleb juurde nii liiva, karvade kui tihenenud ajagraafiku näol, on Nina väga tore kaaslane. Kogu see seltskond on väärt seda, et saaks väga selgelt läbi mõeldud, mis on siin elus oluline ja kuidas oma elu elada nii, et see poleks mitte pidev tulekahjude kustutamine, vaid õnnelikult elatud elu.

————-

28. juulil algab kursus Head koerasõbrad, mis õpetab 6-10 aastastele lastele olema oma koerale hea sõber. Kursusel tuleb juttu koera vajadustest, kehakeelest, harjutame treenimist ja mängimist.