On hingedeaeg ja huvitaval kombel mängis elu mulle eelmise nädala lõpul kätte võimaluse mõelda tagasi neile inimestele, kel minu unistuste täitumises oluline roll.
Mis tapab unistusi? Mis hoiab neid elus? Mis aitab erinevatel unistustel kokku sulada üheks tervikuks?
Oma hobu
Hiljuti sattusin jutustama oma ülikooliaegsete õpingukaaslastega. Jutuks tulid lapsed ja nende unistused. Ei muutu miskit selles vallas ka aastakümnete möödudes – ikka on lapsi, kes unistavad oma hobusest, või siis koerast. Või kui koera ei saa, siis võiks ju võtta kasvõi kassi…
Rääkisime ühest 1. klassi tüdrukust, kes oli käinud ratsutamistrennis, aga tervise tõttu otsustas ema ta sealt ära võtta. Ema imetles tütre visadust. Neli korda oli hobu tüdruku seljast maha visanud, aga tema ronis iga kord jälle selga ja soovis edasi ratsutada. Hobused olid tema eluunistus. Tüdruku unistus on suurena pidada talli, elada hobustega, treenida neid, ratsutada nendega. Juba praegu tahaks ta endale päris oma hobust. Vanemad selleks võimalust ei näe. Ühel õhtul uuris laps vanemalt, et kui ta hakkab algklassiõpetajaks, nagu ta end oma unistustes näeb, kas ta siis saab endale oma hobuse osta? Vanem aga vastas, “Kallike, õpetajana sa küll oma hobust ülal pidada ei jõua! Vaata, õpetajad saavad väga vähe palka.”
Ai. See oli valus.
Seejärel kuulsin teist vanemat rääkimas, kuidas ta oma algklassi lapse mõtet ülikooli tulekust laitis, sest … “No vaata, kõik su lähisugulased on doktorikraadiga ja mõned ka professorid. Ja kuhu me jõudnud oleme?”
Milleks see kõik?
Ma ei arva, et raha pole üldse oluline. On oluline, et meie põhivajadused oleksid kaetud. Ma arvan, et meie vaimule on hea, kui sa kogu aeg ei pea sente lugema et vaadata, kas tuled söögirahaga kuu lõpuni välja. Ma arvan, et vahel on tore reisida. Ma arvan, et on hea, kui igaühel on oma kodus oma koht, kus ta saab olla. Aga kus on mõõdupuu? Kas oma koht on oma tiib majas? Oma tuba? Oma voodi? Kus on finiš?
Mina olen õppinud usuteadust ja religioonipedagoogikat. Ja kuigi ma olen omandatud erialal töötanud vähe, olen ülitänulik selle eest, et olen saanud nii laia humanitaarhariduse. Mul on hea meel, et olen saanud mõtiskleda teemadel, mis on suuremad kui inimene ja igapäevane rähklemine. Et olen saanud osaleda silmapaistvate õppejõudude loengutel ja seminaridel ning kuulnud nende mõttekäike ja õppinud tundma suurepäraseid isiksusi, kellest mitut endale eeskujuks olen saanud pidada. Et olen saanud heita pilku endiste aegade inimeste mõtetesse, eluolusse, uskumustesse. Et olen saanud näha, kuidas nad on proovinud endast jälge inimkonna ajalukku jätta. Olen tänulik, et sain külge ka pisiku uurida kaasaegse psühholoogia ja pedagoogika arenguid ja tõekspidamisi. Et õppisin nägema maailma tervikuna – inimesed siin ja sealpool maakera, inimesed ja keskkond… Inimene oma väiksuses ja võimsuses.
Olles saanud nägijaks, ei saa sa enam mitte näha. Olles saanud pisiku uurida ümbritsevat maailma, selle seaduspärasid ja mustreid, ei ole enam võimalik tõmbuda oma kesta ja teha asju nii, nagu on öeldud-tehtud kogu aeg ilma küsimata, MIKS?
Miks ema ütleb ei?
Ma tunnen selle hobust sooviva lapsega hingesugulust. Lapsepõlves tundsin ma tohutut igatsust looma järele. Nagu aga paljudes peredes, oli ka meie peres viimane sõna emal, kes ütles “siis, kui sa omaette elad” või “kasva veel, kallike!”. Nii palju kui ma olen selliseid lugusid kuulnud, on alati ema see, kes ütleb ei.
Mul pole mõtteski emasid süüdistada. Naised kannavad sageli suurt vastutust – kodu, lapsed, töö, vahel ka omastehooldus. Emad töötavad sageli täistööajaga. Üks hiljutine uuring näitab, et 2 lapsega töötavad emad on 40% rohkem stressis kui lastetud töötavad naisterahvad. Seega, peabki küsima, kas ka ema on nõus võtma endale koera. Ja “ei” võiks olla aktsepteeritud vastus, sest see viitab kõhklustele selle osas, kelle vastutusalas see koer ikkagi olema hakkab, kuidas kõik igapäevaelu toimima saab, kui kohustusi ja töid on juba niigi piisavalt.
Mida me teame elust tulevikus?
Ükskõik kui tüütud võivad olla igaõhtused vestlused teemal “võtame koera!”, ei tohiks ükski vanem, vanavanem, tädi-onu lõhkuda laste unistusi!
Kui sulle tõesti tundub, et humanitaarteadlase või algkooliõpetajana või tšellomängijana laps tulevikus raha piisavalt ei teeni, siis mõtle veel. Me ei tea, milline näeb meie elu välja 10 aasta pärast, rääkimata 20 aastast! Kas sel ajal on algklassiõpetajaid? Me ei tea! Kas sel ajal on algklasse ja kool sellisel kujul nagu praegu? Me ei tea! Kas sel ajal on veel inimene maamunal? Me ei tea! (Seda viimast ei soovita ma lastele öelda. Sellest võib tekkida tarbetu ja ülemäära suur ärevus lapse hinges.) Aga see viimane küsimus peaks andma meile perspektiivitunde, kui me teiste inimeste unistustega ümber käime. Kõik võib olla võimalik! Täiskasvanuna on meie ülesanne toetada teiste inimeste unistuste teokssaamist!
Toitkem unistusi!
Ja nüüd siis küsimus, et mis sellel kõigel koerakoolitusega pistmist on? Kui mina lapsena koera tahtsin, siis ütles ema “ei”. Kui ma rääkisin oma lähedastele sugulastele unistustest, et ma tahan koeratreeneriks saada, siis kõik minu ümber olnud mõistlikud täiskasvanud laitsid selle mõtte maha. See pole ju kellegi amet!
Minu teadlasest isa rääkis seepeale aga oma lapsepõlvelugusid, kui võrratud loomad koerad on. Kui ma rääkisin koertest, tõi ta mulle raamatuid koerte käitumisest ja treenimisest. Kui ma sellest väsisin ja tahtsin näitlejaks saada, siis tõi ta mulle raamatuid näitlejate elulugudest. Kui muusikuks tahtsin, siis sain Paganini ja Beethoveni elulooraamatu…
Küll asjad selginevad omal ajal!
Nagu minu kallis õpetaja Pille Valk tavatses öelda: pole vaja ette muretseda asjade pärast, mis pole veel kätte tulnud! Võib-olla nad ei tulegi! Siis on kogu muretsetud aeg raisus! Aga võib-olla muretsed hoopis valede asjade pärast… Siinkohal soovitan kuulata Pille Ööülikooli. Hingedeajaks ja jõulueelseks ajaks eriti sobiv kuulamine.