Suvel on mulle jälle tulnud kirju, kus inimesed kirjutavad mulle, et vaja on saada koer käsklustele kuuletuma. See soov varieerub sõltuvalt sellest, kes kirjutab. Kui kirjutajaks on naisterahvas, siis täpsustatakse, et koer minu käsklustele küll allub, ent oleks siiski vaja, et ta ka lapse käsklustele alluks. Kui kirjutajaks on meesterahvas, siis tavaliselt tema käsklustele koer allub, aga sellest on vähe – naine ja lapsed peaksid ka oma sõna maksma panema. (Siit on kohe kiusatus edasi minna teemal, mida tähendab “allub minu käsklustele, aga mitte naise/ lapse omadele” ja kuidas see saavutatud on.)

Mis vajadus sellise soovi taga on? Ilmselt soovivad need inimesed, et nende koer oskaks käituda erinevates situatsioonides turvaliselt endale ja ümbritsevatele ja et tema käitumist oleks võimalik juhtida.

Aastakümnete pikkune ajalugu koerale haukuval moel käsklusi anda ja nõuda koeralt sõnakuulmist on pannud selliseid sõnu kasutama ka need inimesed, kes tegelikult koeraga võimumänge mängida ei taha. Lihtsalt koeratrennikultuur on olnud selline ja kultuur on nakkav. Probleem on siin aga selles, et sõnad loovad reaalsust, milles elame. Sõnadel on väga suur võim sellele, mida ja kuidas näeme, kuidas probleeme lahendame ja kuidas me üksteisega läbi saame.

Käsklus või vihje

Esimene parandusettepanek sellesse teemasse: kasutada sõna “käsklus” asemel “vihje”.

Loomatreenimise maailmas kasutatakse juba aastakümneid hoopis laiema tähendusega sõna “vihje”. Alguses võib uute sõnade juurutamine oma keelepruuki tunduda võõristav ja raske, aga see hakkab vaikselt ja taustal mõjutama ka sinu käitumist.

Miks vihje? Esmalt on “vihje” laiema tähendusväljaga. Käsklus saab olla sõna. Vihje saab olla ükskõik, milline õppija poolt tajutav stiimul keskkonnas. Koera jaoks võib see olla lõhn, heli, keskkond, ese, minu liigutus või mõni häälitsus/ sõna.

Võtame näiteks “istu!”. Mida see loomale vihjama peaks, kui ütlen talle “istu”? See heli (istu) annab koerale/ loomale teada, et kui ta kõigist oma käitumistest just tagumiku teatud viisil mahatoetamise valib, siis on tal võimalik saada kinnistus/ preemia. See tähendab, et tal on vaba voli teha, mida iganes ta soovib, aga kui ta valib selle käitumise, mida just parajasti palud tal teha, siis muutub tema jaoks midagi paremaks. Ehk siis – kui sa palud tal midagi teha ja annad talle soorituse eest midagi, mida ta tahab (toit, mäng, tähelepanu, võimalus ujuma minna vm), siis sa kinnistad vihjele vastamist ning ta teeb seda ka edaspidi võrdlemisi tõenäoliselt.

Aga ta ei kuula!!! Miks?

Võimalik, et ta ei tea, mida see märk/ heli/ ese tähendab, mis meie jaoks nii arusaadav on. Tasub mõelda, kas ja kuidas sa tema vihjemõistmist testinud oled? Mitmes paigas ja mitmes erinevas situatsioonis sa testinud oled? Paindlikkus ja üldistamine tuleks planeerida koolitusse sisse juba enne treenima hakkamist. See ei tähenda aga, et õpetan toas “istu” vihje selgeks ja siis proovin 100 erinevas kohas ning avastan, et ta ikkagi ei vasta sellele vihjele. Sellise tegevuse tulemusena võib nii koera enesekindlus kui vihje usaldusväärsus sootuks kaduda. Üldistamist ja paindlikkust tuleb lisada õppija enesekindlust ja arusaamist arvestades.

Teiseks põhjuseks võib olla see, et me oleme lisaks teadlikult antavale vihjele lisanud midagi, mis on koera seisukohalt täpselt sama oluline vihje, ent me ise ei teadvusta seda liigutust/ asendit/ kohendamist ja teised inimesed seda ei tee. Seega on kinnine ring – mina ei teadvusta, mida ma teen, koer teab, aga ei ütle. Kuidas siis teada saada, kui ma ei tea? Filmimine, peeglist vaatamine, abiline kõrvalt vaaamas. Filmimine on aga kõige lihtsam, neutraalsem tagasiside ja sa ei sõltu mitte kellestki teisest.

Motivatsioon on kolmas küsimus – kui sulle antakse ülesandeks remontida vana talumaja ja tasuks pakutakse… “Raha.. mingi hulk, pärast vaatame, kuidas tuli… Loodetavasti siis raha on… Aga kui pole, siis proovi mõista, ega siis kogu aeg ju raha pole nii palju… ” Selline suhtumine ei süsti kindlustunnet. Eriti, kui oled ühe korra juba sellise lepingupartneriga tööd teinud ja tühjade pihkudega jäänud. Koera ei tohi petta. Sa saad koera petta vaid loetud korrad. Ja edasi oled sa suures jamas. Kui sa oled aga loonud usaldusliku suhte, olnud aus ja ettearvatav, pole olnud kooner preemiatega, siis miks ta ei peaks seda käitumist sooritama?

Koolitus

Inimene tahab, et ta saaks oma koera käitumist juhtida. Ilma selleta on väga raske, kui mitte võimatu, koos elada. See soov võiks saada tugevaks aluseks uute oskuste ja hoiakute õppimisel.

Minu töö on koolitada koeraomanikke oma koeri õpetama. Ma õpetan inimestele, kuidas oma koeraga paremat suhet luua, kuidas õpetada koera nii, et ta teab, mida sa temalt soovid ja et ta suudab seda käitumist sooritada. Ma õpetan, kuidas saavutada usaldusväärne vihjetele vastamine, nii et küsimus poleks võimus, kes-keda, vaid et küsimus oleks kahepoolses kommunikatsioonis. “Palun tee sina seda, siis ma saan sulle pakkuda neid ja neid hüvesid.”

Kuidas selleni jõuda, et koer tahaks teha koostööd ja kuulaks? Seda saab harjutada erinevatel kursustel, mida Hea Koera koolis pakun. Kuna aga sageli on tegemist on hoiakute ja mõtteviisi muutusega, siis ei tule tulemused ühe sõrmenipsuga!