Hiljuti algas mul jälle Kodukoera põhikoolituse 1. moodul tavapärase 2-tunnise loenguga, kus tutvustasin ka klikkeri kasutamist ja vastasin sellekohastele küsimustele. Üks inimene küsis: “Kas pastakaga klõpsimine ja klikkeriga töötamine koera jaoks segaseks ei lähe?” Vastasin, et “Ei, kui me ei aja neid kaht signaali ebajärjekindlate tagajärgedega segaseks. Näiteks mina kasutasin nupuga klikkerit koera treenimiseks, aga laste õpetamiseks kasutasin keelega nö karbi-klikkerit.”

Seejärel tundsin energialainetust… Mitte, et ma muidu väga mingitesse energiate liikumistesse usuksin, aga nüüd oli küll selgelt tuntav võnge. Ma ei pööranud sellele aja nappuse tõttu rohkem tähelepanu ja liikusime edasi.

Peale loengut tuli üks inimene minu juurde ja oli selgelt mures, et kas ma tõesti kasutan klikkerit oma laste treenimiseks? Ta ütles, et soovib saada kindlust, et kas ta sai ikka õigesti aru, sest soovib teada, milline inimene ma olen.

Andsin ausa vastuse. “Jah, ma kasutan klikkerit ja operantset tingimist teatud praktiliste oskuste õpetamiseks muuhulgas ka oma lastele. Näiteks õpetasin neid nende palvel turvaliselt ja samm-sammult käitumist üles ehitades pea peal seisma, et nad hooga proovides oma kaela ei murraks. Samuti olen õpetanud uisutades tasakaalu kandmist ühelt jalalt teisele, klaverimängul käehoidu, kingapaelte sidumist ja muud.”

Inimene selgitas, et on suur Thomas Gordoni lähenemise pooldaja ja ta on šokeeritud, et ma kasutan klikkerit oma laste peal. Ta ütles, et ta ei tahaks ilmaski, et ma tema tegevust tagasisidestaksin. Või kui, siis Gordoni kolmeosalist minasõnumit kasutades.

Gordon käitumise mõjutamisest

Gordon räägib välisest kontrollist ja lapse sisemisest enesekontrollist. Ta väidab, et kuigi käitumisteaduses on mägedekõrgused tõendid selle kohta, et operantse tingimise kasutamine toob tulemusi, eriti autistlike, vaimse mahajäämusega laste seas (nende puhul on selle mõjusid enim uuritud), ei suudaks tavalised lapsevanemad kunagi oma lapsi operantse tingimise põhimõtteid kasutades edukalt kasvatada. Neil puuduvad selleks piisavalt põhjalikud teadmised, neil puuduvad võimalused tagajärgede kontrollimiseks ja see võib kergest üle minna laste vaimseks või füüsiliseks väärkohtlemiseks.

Ilmselt tahame kõik, et meie lapsi kannustaks sisemine huvi end ümbritseva vastu, väärtused nagu ausus, empaatia, vastutustunne. Gordon ütleb, et vanemad ei suuda “piitsa ja präänikut” kasutades kasvatada lastest viisakaid ja korralikke kodanikke. Ja ma olen temaga nõus, sest tõepoolest, me tahame, et impulss moraalselt õigesti käituda võiks tulla me seest. Me ei taha vormida oma lastest preemiate järel jooksvaid ja taskuraha nimel õppivaid tegelasi, vaid tahame, et neil oleks sisemine huvi. Me tahame, et nad õhinaga õpiksid ja uuriksid end ümbritsevat ilma ja selle seaduspärasid. Me tahame, et nad tahaksid õppida. Eesti päritolu neuroteadlane J. Panksepp nimetas seda loomadele ja inimestele ühist otsimise-õppimisega seotud emotsiooni sõnaga seeking.

Praktilised oskused

Gordon räägib palju sellest, kuidas konfliktsituatsioonis jõuda win-win lahenduseni: lapsega probleem koos läbi rääkida, tema tundeid mõista ja aktsepteerida, ennast kehtestada, piire seada ja leida koos lahendus, kus keegi ei kaotaks, vaid kõik võidaks. Ma pean seda väga heaks mudeliks konfliktide lahendamisel.

Kui aga teemaks pole konflikt, vaid teemaks on oskused. Oskused, mis ühel on ja teisel pole, aga ta vajab neid? Sel juhul pole Gordoni lähenemisest suuremat abi, sest ükskõik kui palju me oskuste puudumise probleemist ei räägi, oskused rääkimise teel ei teki.

Kuidas õpetada 2-aastasele, kuidas panna selga jopet või sukkpükse? Kuidas uisutada? Mis hetkel tuleks suusatades kepp maha asetada? Kuidas fileerida lõhet? Kuidas puhuda flöödi huulikusse nii, et välja tuleks ilus toon? Millal oli inglisekeelset teksti lugedes sõna hääldus perfektne?

Kõik need oskused nõuavad lihastööd. Sageli hästi koordineeritud, mitmete kehaosade koostööd. Hakata siin seletama… Selleks hetkeks, kui inimene kogu info kätte saab, on tal see tunne, (füüsiline) tunne, kadunud! Ma olen seda kogenud flööti õppides. Ma puhun, õpetaja räägib midagi. Ma ei kuule, mida. Peatun, et kuulata. Vahel andis ta teada, et absoluutselt mitte nii! Aga vahel, ja need olid kõige frustreerivamad hetked, ütles ta: “Just nii, miks sa katkestasid?!” Ja loomulikult ma ei mäletanud, kuidas ma seda suurepärast tooni tekitasin, sest mu ootus oli see, et ma saan jälle rea parandusettepanekuid.

Neil puhkudel on tarvis täpset, ühemõttelist positiivset tagasisidet, mis annab teada täpselt ja kiirelt “see on see tunne, mille poole pead veel püüdlema”.

“Inimeste klikkijad” e. TAGteacherid

Kas mäletad, kuidas sind õpetati kingapaelu siduma? Ema ühtviisi, isa teistviisi, kasvataja kolmandat moodi… Me kõik mõtleme, et see, kuidas mina kingapaelu seon, on ainus normaalne viis seda teha. Me teeme seda ilma mõtlemata. Aga vaene laps, kes seda õppima peab ja iga täiskasvanu näitab talle üht osa suurteosest “20 variatsiooni kingapaelasidumiseks” on väga suures segaduses. Tal on vaja esmalt selgeks saada 1 versioon, et siis hiljem valida ja leida, milline variant talle enim sobib.

Ülaltoodud videost on näha, kuidas Nolan naudib selgust ja seda, et ta pole mitte ainult õppija, vaid ka õpetaja. Ka temal on kontroll öelda emale, et nii on õige! See hoiab motivatsiooni ja aitab ka kaasa jälgimisoskustele. Fakt, et ta peab andma teada, millal on sooritatud õige liigutus, nõuab temalt suurt süvenemist ja see aitab kaasa ka ta enda praktilistele oskustele.

Eetilised küsimused

See inimene ei olnud kaugeltki esimene, kes oli üllatunud, et ma kasutan loomatreenimisega samu põhimõtteid ka oma lastele oskuste õpetamiseks. Mulle on öeldud otse või ringiga, et “laps pole koer!” Ja ma olen sellega väga nõus! Inimlapsed on inimesed, koerad on koerad. Me oleme erinevatest liikidest. Aga meil on ka ühiseid omadusi. Näiteks oleme me mõlemad imetajad, kuulume loomariiki ja eluslooduse hulka. Me jagame põhiemotsioone, meie käitumine on allutatud samadele seaduspäradele ja loodusseadustele nagu meid mõlemaid mõjutab ka gravitatsioon.

“Laps pole koer” viitab sageli justkui sellele, et koer on midagi väheväärtuslikku ja laps midagi kvalitatiivselt erinevat. Kuigi emana on loomulikult mu lapsed mulle tohutult armsad, hoolin ma samavõrra oma koertest. Kõik elavad hinged on väärtuslikud. Sellisena, kelleks nad loodud on. Nad on austust väärivad ja nad pole vähemad. Nad on teistsugused, aga mitte vähemväärtuslikud.

“Laps pole koer” = “mõrtsukvaal pole koer”= “krokodill pole koer”

Tõepoolest, igal liigil on omad eripärad ja seda hea treener arvestab. Esmalt, see on lihtsalt mõistlik, sest muidu võid surma saada või viga saada ise või kahjustada oma õppijat. Teisalt, see annab treenimisel paremaid tulemusi. Kolmandaks, ükskõik, millist liiki isendit sa treenid, on esmalt vaja töötada turvalise keskkonna ja suhte loomise kallal. Usalduslik suhe ja vastastiku meeldivad assotsiatsioonid on ohutu ja tõhusa koostöö eelduseks. Meeldivad emotsioonid aitavad õppida.

Kuidas neid emotsioone tekitada, kuidas usaldust luua, see sõltub jällegi sellest, kellega töötame. Nii liigi tasandil kui isendi tasandil. Me peame tundma õppima, mida teine naudib, kus on ta piirid ja respekteerima neid.
Järjest enam otsitakse viise, kuidas loomade heaolu suurendada, andes neile enam valikuid. Kuigi meil on tarvis hoolitseda oma hoolealuste eest vahel ka siis, kui see pole nende esimene eelistus, annab heaolu seisukohalt palju ära teha suurendades õppija vabadust.

See kõik ei tähenda aga, et iga loomaliigi jaoks peab looma eraldi treenimissüsteemid. (Ja jälle kordan üle, et jutt käib sellest, millise üldistusastmega kogu lähenemist vaatame – kas indiviidi tasemel või liigi tasemel või veel laiemalt)

Operantse tingimise põhimõtted töötavad universaalselt. Seda on loomatreenerid ja teadlased üle maailma juba aastakümneid uurinud ja jälle ja jälle kinnitanud. Küsimused tekivad hoopis nende põhimõtete rakendamises, meetodite kasutamises jne.

Klikker

Klikker kui marker seostub ikkagi palju koerakoolitusega ja kui pilt koerakoolitusest seostub nõukaaegse dressuuriga, siis jah. Ma olen nõus – see seos pole meeldiv ja siia jadasse ei tahaks ka mina lapsi lisada. (Ega koeri, ega ühtki teist liiki loomi).

Klikker on lihtsalt üks töövahend. Plastikust vidin, mis teeb klõpsuvat heli ja tänu klassikalise tingimisega tekitatud seosele on tingitud kinnistajaks muutunud. See seos on tekitatav ja ka lõhutav. Klikker pole võlukepike, mis paneb koera midagi tegema. Klikker on õige kasutamise korral väga võimas töövahend uute käitumiste õpetamiseks (sama võimas, nagu meile raha, mille saamiseks nii paljud inimesed end tööga surnuks rabavad). Seda vahendit tuleb kasutada oskuslikult ja vastutustundlikult. Selle vahendi kasutamisel on omad piirid ja piirangud, millest Kodukoera põhikoolituse 2. moodulis ka rohkem räägime.

Klikker aitab lihtsustada suhtlust looma ja inimese vahel (ja ka inimeste vahel, kui on kokku lepitud, et see klõps annab selle sõnumi). Klikkeri kasutamine ei muuda ühtki inimesest õppijat koeraks. Ka oma koolitustel meenutan inimestele, et kui me harjutame ajastust või treenimist, siis pole kena nimetada treenitavat inimest koeraks. See võib teda solvata ja vähendada õppimise soovi. Tavaliselt teevad seda ainult treenimisteekonna alguses olevad inimesed mängides piiridega, vaadates, kuidas mõjutab kellegi koeraks nimetamine nii kaasõppureid kui mind.

See viitab alati sellele, et esiteks ei osata näha operantse tingimise võimalusi inimeste õpetamisel. Teiseks tahetakse testida oma jõupositsiooni, sest õppijad ei nimeta ennast pea kunagi koeraks, ainult need, kelle käes on nupuga vidin, kalduvad seda tegema. Kolmandaks ei nähta, et koerast õppija pole tegelikult midagi kardinaalselt erinevat inimesest, kaelkirjakust, kondorist või kellestki teisest. Nad on kõik tundvad, mõtlevad elusolendid, kellel on oma eelistused, hirmud, soovid ja jälestatavad asjad.

Treener = teener

Tänapäeval kaasaegses loomatreeningus, mis arvestab uuemate teadusuuringutega loomade emotsioonide, mõtlemise ja maailma kohta, ei ole treener mitte kindral, kes keelab-käseb-poob-ja- laseb, vaid pigem teener. Teener selles mõttes, et ta on õppija abistaja. Treeneri ülesanne on teha vajalik eeltöö vaatlemise ja treeningu planeerimise näol, et hakata loomale õpetama vajalikke oskusi. Treeneri ülesanne on lihvida oma oskusi ja omandada teadmisi, et aidata oma õppijat. Ükskõik, mis liigist see õppija on. Mulle meeldib vaadata (ideede)maailmas ringi ja leida, mis aitab meil ja meie hoolealustel elada õnnelikumat elu, õppida vähema frustratsiooniga ja tunda end hästi oma keskkonnas, lahendades ülesandeid, mida elu meile ette annab.

Ma armastan koertega elada seepärast, et ma usun, et teisest liigist loomaga kahesuunaline suhtlus ja usalduslik suhe on suur privileeg, mille nimel me peame ka tööd tegema.

——–

PS:

Ma möönan, et Treener=teener on selline “ouch” analoog. Aga ta kõlab ilusti ja lõpuks sõltub ju kõik sellest, kuidas me sõnu sisuga täidame.
Ilmselt on sul hea koolitusel olla, kui tead, et koolitaja on seal sinu heaks, sind aitamas. Ja minu meelest on ka aus, kui me neile loomadele, keda me enda heaolu suurendamiseks enda lähedal peame, rohkem abiks ja mitte niivõrd “valitsejaks” oleme.

PPS:

Ma ei tea, kas pelgalt selle info põhjal, et kasutan klikkerit oma laste õpetamises on võimalik otsustada, milline inimene ma olen. Ma usun, et ma olen oluliselt mitmetahulisem ja mitmekihilisem ning see on üks tahk minust. Ja ma mõistan ja austan ka inimesi, kellele sama lähenemine ei sobi, kes seda ise ei teeks. Kui see on hästi läbi mõeldud, siis on isegi põnev diskuteerida ja argumenteerida selle üle, mis erinevate oskuste õpetamisel tõhusamad meetodid on. 🙂