Igal aastal, kui kevad jõuab, kasvab märkimisväärselt Emajõe-äärsete alleede liiklustihedus. Koeraomanikud, armunud paarid, lapsed jooksu- ja jalgratastel koos titevankritega vanematega. Ja siis muidugi ka jalgrattad.
Ma ise olen pea paarkümmend aastat liikunud Tartus peaasjalikult jalgrattaga. Tartu on nii mõnusa suurusega linn, et tõepoolest jõuab rattaga praktiliselt igasse punkti pea 30 minutiga.
Aga ma jalutan ka koera. Ja seda teen ma alati rattata. Seega saan vaadata seda olukorda mõlema mätta otsast.
Kellahelin ja kraavihüppamine
Eestis ei julge ratturid kella lasta, sest osad jalakäijad saavad pahaseks.
Ja osad jalakäijad hüppavad rattakella helina peale Emajõe kaldavallist alla. Või kraavi. Päriselt. Inimesed reageerivad õrnale tilistamisele ülimalt tugevalt. Ja see on mõnevõrra kurb, sest kui ma hästi õrnalt oma rattakella helistan, siis minu ainus soov on anda teada, et olen tagant tulemas ning soovin, et inimene saaks oma järsu vasak- või parempöörde osas teha informeeritud ja hästi ajastatud valiku.
Kuidas seda hoiakut siis muuta saaks? Ilmselt peaks kellahelinat lihtsalt rohkem kostma. Ja seda sõbralikus-hoolivas seoses (klassikaline tingimine). Kohane oleks ka, kui rattur jalakäijat tänaks, kui talle ruumi jäetakse.
Kellahelin, lapsed ja koerad
Pean oluliseks, et linna mahuksid ära kõik huvigrupid – koerajalutajad, ratturid, jooksjad, väikesed lapsed, kes alles õpivad sirgjooneliselt liikume jne jne.
Rattakell kaugelt, mitmekümne meetri kauguselt võib olla väga suureks abiks koeraomanikule või ka väikese lapse vanemale. Kui piisavalt kaugelt tilistada, siis on võimalus reageerida mõistlikult – korjates oma kahe- või neljajalgsed hoolealused tee paremale servale, lasta ratas mööda ning jätkata oma kulgemist.
Ma olen alati olnud väga tänulik ratturitele, kes tagantpoolt lähenedes aegasasti endast märku annavad. Nii ei pea kogu aeg paranoiliselt üle õla vahtima kartuses, et äkki nüüd tuleb keegi, keda me võime häirida.
Tempo
Tempo osas on mul suur palve kõigile ratturitele (sh pean seda ise alati meeles).
Palun sõida väikestest lastest ja loomadest mööda aeglaselt ja suure kaarega!
Mul on 3 last, nad kõik on mööda sirget Emajõe alleed sõitnud küll jooksu- küll jalgrattaga. Üks ebameeldivamaid (kuigi õnnelikke) õnnetusi juhtus meie kodu-ranna teel, kus mina jalutasin koera ning väikesel jalgrattal sõitev laps sõitis minust ette. Nägin tulemas spordirattal sõitvat meesterahvast, hõikasin lapsele, et ta eest ära tuleks. Ta ei kuulnud hästi, vaatas tagasi. Rattur ei aeglustanud. Laps aga, kuuldes, et ma talle midagi hõikan, pööras pead ning keeras end ratturile ette. Kõik kukkusid. Rattur pomises midagi vihaselt enda ette, istus ratta selga ning väntas edasi. Küsimata lapselt, kuidas tal on, vabandamata jne jne. Tegemist on alleega, kus jalutamine on norm. Temal oli aga mitukümmend km/h rauas…
Igasuguseid asju juhtub elus. Olgem üksteisega arvestavad!
Rattakella tilistamine näidaku hoolivust! “Ma näen sind! Tahan, et teaksid, et ma lähenen!” Ja tehkem seda siis nii, et inimesel oleks piisavalt aega, et reageerida!
Kuidas sa saad teada seda, mida sa veel ei tea? Ja keda sa usaldad endale ütlema, et sa ei tea midagi olulist, mida peaksid teadma? Koera võttes on meil mingi pilt sellest, kuidas elu koeraga kulgema hakkab. Me oleme näinud ilusaid pilte, mõne toreda Lassie-tüüpi koeraga filmi, kust tekib soov saada hea sõber. Võibolla oled näinud ka filmi “Marley ja mina”, mis minu arvates pole kõige õnnestunum film ses mõttes, et koerte heaolu ei aita see kuidagi parandada. Pigem õigustab see ignorantset koerapidamist, sest see kinnitab meile, et “Koerad ongi sellised,” ja “Mulle meeldibki, kui ta vahel selline pätt on.” Ma näen oma töös ka seda, et teaduse leiud koerte mõtlemise, emotsioonide ja käitumise kohta ei ole koeraomanike seas laia kandepinda leidnud. Ja just seepärast me opereerimegi neis piltide ja filmide maailmas (kunsti valdkond) ja proovime oma koeraga teha seda, mida oskame nii nagu oskame. Aga oled sa mõelnud, kuidas on olla koer? Ja kuidas on koeral olla, kui me teda treenime?Milliseid vigu me teeme? Kuidas me saaksime treenida = suhelda koeraga rohkem arvestavalt? Kust me saame teada, kus on meie puudujäägid koeraga suhtlemises, kui ta meile neid ei ütle? Ma mäletan, kui alustasin Mürgli treenimisega. Koera treenimine oli siis nagu õmblustööprojekt – lõikad välja, traageldad kokku, siis proovid selga ja kohendad veel siit-sealt ning lõpuks õmbled kokku ja voila! ongi valmis. Koera treenimine – kõigepealt hoia ära käte ja nina hammustamine ning tuppa pissimine, siis õpeta üldine kuulekus (istu-lama-siia-kõrval) ja siis lihvi neid (minu lühike koerasportlase karjäär sõnakuulelikkuse alal). Koera iseloomule, eale, emotsioonidele ma mõelda ei osanud. Ammugi ei osanud ma mõelda treenimise eesmärkide seadmisel koera vajadustele ja inimese ning koera vajaduste ühildamisele. Alles siis, kui suurepärase koeratreeneri Kay Laurence’i ja Chicago Shedd Aquariumi peatreeneri Ken Ramireze esimesed koolitused läbisin, kerkisid need dimensioonid minu jaoks esile. 2011 kevadel olin Ken Ramireze Professional Animal Training Seminar’il ja seal harjutati ka treenimist ilma loomadeta. See on professionaalsete loomatreenerite tavapraktika, et oma õppijaid oma oskamatusega mitte frustreerida ja soovitud käitumisi juba eos ära käkkida. Treenimise harjutamine käis nägi välja sarnane koera treenimisega. Sul on ette antud/ plaan, millist käitumist treenid, siis tuleb teine inimene ning asub tegutsema. Sinu ülesanne on markeerida ideaalkäitumise poole lähenevaid käitumisi, kuni saad kätte soovitud käitumise. Kinnistajaks on sellises treenimismängus pigem info (millal õigesti läks) ning selleks, et (koera)treener saaks harjutada õigeid oskusi, tuleb iga kliki järel kuivatatud uba tõsta ühest hunnikust teise. Nii tead, mitu kordust teinud oled. Olin ka varem treenimismängu mänginud, aga alles seal seminaril sain kogemuse sellest, kui segadusse ajav võib olla valesti ajastatud marker. Kui oluline on see, et me loome olud, kus õppija (inimene või koer) saaks kergesti sooritada soovitud käitumist. Sain ka kogemuse, kui nõme on õppijana olla, kui treener on teinud vale valiku ja ei oska nüüd midagi edasi teha. Kui ta laseb sul uuesti ja uuesti proovida, aga markerit ei tule, sest treener ei tea, kuidas asja parandada. Teadmine vs kogemus Kuidas see muutis mu suhet koeraga? Ma muutusin veel hoolikamaks oma treeningus. Kui sa oled käinud Kodukoera põhikoolituses, siis oled mind ilmselt kuulnud neist asjust rääkimas. Aga kogemust sel viisil õppimisest ma sulle koeraga tundides anda ei saa. Peale seda seminari sain aru, et tahan anda võimalust ka oma õpilastel saada kogemust, kuidas on õppida, kui ainus info soovitud suunast on markersignaal. Kuidas tundub, kui treener ajastab tagasisidet ebatäpselt ning milliseid vigu ma ise treenides tegema kipun. Sündis Treenimisoskuste õpituba. Alguses oli ta üksiksündmus, ent mõne aasta jooksul liitus minuga hea kolleeg Lea Tummeleht. Treenimismängudest said treenimisoskused ning avastasime järjest paremini, kuidas oma õppijatele erinevaid koera treenimiseks vajalikke oskusi õpetada ilma koeri segadusse ajamata. Sel aastal on meil kavas 7 õpituba ning esimene toimub 30. märtsil kl 10-13. Kui tahad õppida mõistma, milline koostööpartner oma koerale oled, siis oled väga oodatud! Vaata infot ja registreeru siin.
Järgmises kirjas räägin sellest, kuidas õpitoad välja näevad, et sa ei peaks muretsema, mismoodi see ikkagi välja näeb ning ei peaks “põrsast kotis ostma”.
Vaatasin oktoobris 2023 Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmi ja avastasin, et seal pole sõnagi koertest. Ja ometi on loomapidamiskultuur oluline osa kultuurist. Kuidas me suhtume loomadesse ja nende vajadustesse, kuidas me suhtestume oma lemmikloomadesse ja nendega koos ühises linnaruumis liikudes teistesse inimestesse – see kõik on osa kultuurist laiemalt. Ja ometi, Euroopa kultuuripealinna programmis polnud ühtki üritust, mis seda veidigi esile tooks.
Ma armastan pikki jalutuskäike oma hea sõbra Piretiga. Me saime tuttavaks tänu koertele. Lihtsalt põrkasime tänavanurgal (seal, kus nüüd on Vapiano) kokku, minul Mürgel, temal Elsa rihma otsas. Otsustasime, et võiksime teine kordki kutsidega jalutada ja nii me nüüd siis jalutame. 20 aastat juba. Ja räägime koertest. Käitumisest, tervisest, heaolust, koerapidamisest, inimestest meie ümber, linnaruumist, koeraparkidest jpm. Nendest väga rikkalikest mõtetest jalutuskäikudel on saanud alguse nii mõnigi hea algatus. Ja nii juhtuski, et ühe eriti viljaka mõttevahetuse tulemusena mõtlesin, et miks ainult mina sellest privileegist osa saan- vahetada mõtteid targa, humoorika, kaastundliku, koertest ja inimestest hooliva professionaaliga. Tegelikult võiks sellistest meeleolukatest, teravatest ja kaastundlikest vestlustest osa saada ka Hea Koera õpilased, koerainimesed ja linnakodanikud. Ja nii sündiski mõte teha mõned vestlused põnevate inimestega.
Vestlussari “Koertest kultuuripealinnas” koosneb 7 vestlusest huvitavate külalistega. Need ei ole loengud vaid justnimelt vestlused, mille publikuks saad olla ning mille lõpus saad ka omapoolseid küsimusi esitada!
Külalisteks on valitud inimesed, kellega vestlustest võiks saada kasu minu õpilased ja sõbrad- Hea Koera sõbrad ning ühtlasi paraneda teineteisemõistmine nii koerte-inimeste vahel kui koeraomanike ja mittekoeraomanike vahel. Selle tulemusena võiks elu kõigil paremaks muutuda ning paraneda koerte heaolu ja koeranduskultuur.
Rõhuasetused on vestluseti veidi erinevad, aga igatahes loodame sõbralikku mõttevahetust, kust kooruvad ka mõned olulised tõdemused nii inimloomuse, inimese-koera suhte kui koeraomanike ja ülejäänud linnakodanike suhete kohta. Ja poleks paha, kui rohkema info pealt saaksime teha ka paremaid valikuid.
Külalisteks on lubanud tulla:
17. 02EMÜ dr. Tuuli Vaino, keda paeluvad koerte käitumisprobleemid. Selle vestluse käigus käsitleme ennekõike koerte üksinda kodus olemisega seotud probleeme.
30.03dr Tiina Toomet, legendaarne veterinaar, kes avas esimese eraloomakliiniku 1991. aastal. Tiina Toomet on teinud väsimatult tööd loomade vajaduste ja heaolu propageerimisel. Temaga räägime koeranduskultuuri arengust Eestis.
27.04 on külla tulemas Tartu abilinnapea Raimond Tamm, kelle haldusalasse käib ka koerte-kasside linnas pidamise teema. Temaga soovime arutleda selle üle, kuidas linna nõue jalutada koeri rihmas või rihmata mõjutab koerte ja ümbritsevate heaolu ja ohutust ning kuidas siis võiksid kõik osapooled linna rahulikult ära mahtuda.
25. 05 on mu vestluspartneriks mu hea kolleeg Lea Tummeleht, kes räägib koerte vajadustest. Nendest, mis sageli tähelepanuta jäävad. Ehk siis kõik, mis jääb väljapoole söök-hädad-jalutuskäik kolmnurgast. Osaleja saab teada, kuidas hinnata koera heaolu ning arutleda selle üle, milliseid takistusi on meil vajaduste täitmisel.
17.08 tuleb külla dr Piret Savvi, kes on EMÜ väikeloomakliiniku neuroloog. Temaga räägime sellest, miks me ei tunne sageli ära, kui koeral on valus. Kuidas valu märgata, hinnata ja mida siis teha? Ja lõpuks on oluline teema ka see, millist rolli mängime meie koera heaolus. Vahel peame tegema raskeid otsuseid, sh eutanaasia osas. Oma armsa koera puhul ei tahaks meist keegi seda teha. Aga samas peame vaatama, kas koera “heaolu konto” on ikka veel plussis või on see juba ammu miinuses ja koer vaevleb seepärast, et me ei raatsi… Need on tõsised ja olulised teemad. Usume, aga et meil õnnestub siiski mitte liiga morbiidseks minna.
5.10 räägime psühholoogiga, kelle nimi selgub loodetavasti peatselt inimeste vaimse heaolu teemadel. Ja seda ka ikka koerapidamise ja koertega ühes ruumis liikumise kontekstis.
16.11 tuleb meie juurde Maarja Tali, kellega räägime teemal “Koerad tööle, kooli, lasteaeda ja hooldekodusse – me tahame rõõmu valmistada!” Kellele sellest rõõmu on ja millise hinnaga? Mida peaks tähele panema, kui võtad tööle kaasa kutsika või vana koera? Millised on varjatud ohud ja kuidas neid maandada.
Intelligentne ja haarav
Õhuline, aga tugev
Nimetatud külalised on mulle endale nii põnevad, et raske on nendega vestluseid ära oodata. Kuna tegu on oma ala asjatundjatega, siis on oodata sisutihedaid arutelusid, mis kannavad. Ometi anname endast parima, et vestlused ei kujuneks liiga akadeemiliseks või raskeks. Intelligentses vestluses on omal kohal ka kerge huumor ja kindlasti inimlikkus.
Kui see vestlussari hästi käima läheb, siis tahaksin tulevikus veel külalisi kutsuda, sest on suur hulk põnevaid inimesi, kellel on teadmisi, mida jagada Hea Koera sõpradega. On palju erinevate teadusalade esindajaid, kellega tahaks vestelda koeri puudutavatel teemadel just nende vaatepunktist.
Aita meil see vestlussari käima tõmmata!
Laupäevad, et saaksid ka kaugemalt kohale tulla!
Sageli on kaugema kandi inimestel mureks, et teeme oma üritusi nädala sees ja Tartusse on raske jõuda. Nüüd otsustasime Lea Tummelehega, kellega neid vestlusi veame, et kultuur olgu kättesaadav kõigile! Seepärast on kõik Euroopa kultuuripealinna sündmused meil laupäeviti. (Sh Treenimisoskuste õpitoad)
Kuni 16. veebruarini saad registreeruda soodsama hinnaga kõigile seitsmele avalikule vestlusele külalisega.
Olen tänulik, kui jagad seda infot edasi kõigile, kes võiksid olla huvitatud vestlussarjas osalemisest!
Treenimisoskuste õpitoad
Ja siis, et mitte ainult õhulosse ehitada ja vestelda, siis otsustasime hea kolleegi Lea Tummelehega ka Treenimisoskuste õpitubade sarja Tartu2024 lisaprogrammi lisada.
Treenimisoskuste õpitoad aitavad koeranduskultuuri parandada läbi koeraomanike loomatreenimisoskuste parandamise ja suurema teadlikkuse. Kui me oskame ja teame rohkem, siis jääb vähem ruumi jõu ja vägivalla õigustamisele. Nii loome sõbralikuma ja tervislikuma keskkonna nii loomadelekui inimestele.
Treenimisoskuste õpitubades saad õppida käitumise ja õpetamise kohta. Iga õpituba käsitleb käitumise muutmist veidi erineva nurga alt. Oled oodatud, kui soovid minna tagasi treenimise põhialuste juurde ning õppida ise ilma oma õppijat (koera) segadusse ajamata. Treenimisoskuste õpituba sobib sulle suurepäraselt siis, kui tegeled loomaga ja tema käitumisega – oled sa siis loomaomanik, treener või veterinaar.
Mis toimub Treenimisoskuste õpitoas?
Treenimisoskuste õpituba koosneb neljast olulisest komponendist:
teooriast, mida Kristina ja Lea pakuvad iga teema jaoks tausta loomiseks ning fookuse sättimiseks;
praktilistest treenimisharjutustest väikestes 2-3-liikmelistes gruppides ja
kõigi osalejate aktiivsest osalusest mõttetöös – küsimused on oodatud läbi kogu õpitoa.
Treenimisharjutuste analüüs. See aitab osalejatel edeneda oma treenimisoskustes järgmisele tasemele, sest kui tihti me ikka sõnalist ja konstruktiivset tagasisidet oma õpetamise kohta saame.
Meie Leaga aitame osalejatel mõista, kuidas käitumine kujuneb ja muutub. Aitame mõista, mida ütleb käitumisteadus selle kohta, kuidas ja miks käitumine muutub, ning kuidas me oma soove ellu viies peaksime käitumise seaduspäradega arvestama. Olgu selleks õppijaks siis koer, inimene- suur või väike, formaalses või mitteformaalses keskkonnas – või ka me ise, keda me pahatihti õppija rollis tähele ei pane.
Õpitubadest saad teadmised kogu eluks. TÕT-s pakutav info lähtub käitumisteadusest, mida seni pole väga laialt avalikkuses populariseeritud, ent mis suudab meie ja meie lähedaste igapäevaelu oluliselt ilusamaks teha.
Õpitoad toimuvad kl 10.00-13.00 Hea Koera koolitussaalis kesklinna lähistel Ujula 1a, 4. korrusel.
Oodatud on nii algajad koeraomanikud kui juba tegijad – õppimisvõimalusi garanteerime kõigile vaatamata varasemast kogemusest.
Ka õpitubade sarja saad veel viimaseid nädalaid registreeruda soodushinnaga. Kui tahad kõigist õpitubadest osa võtta (mida me väga soovitame teha), siis tasub kindlasti registreeruda kuni 16. veebruarini!
Kui su koer on korralikult sotsialiseeritud, siis pole probleemi
Olen palju kuulnud ilutulestikusõpradelt, loomaomanikelt ja isegi kasvatajatelt seisukohta, et kui koera on korralikult harjutatud, siis pole ilutulestik mingiks probleemiks. Ega inimesed pea siis oma lõbu koerte pärast ära jätma! Mina arvan, et see on võrdlemisi enesekeskne pilt sellest, mis toimub. Olgu, mõned loomad on tõesti võrdlemisi hästi kohanenud selle mölluga, mis toimub aastavahetuse paiku. Aga lisaks neile hästi kohanenutele on veel palju koduloomi, kes kardavad ja kannatavad (värisevad, üritavad paanikas põgeneda). Lisaks neile on aga ka suur hulk linnaloomi ning loomi, kes elavad linnade lähistel ja kannatavad selle müra ja valgusmängu käes ning keda kindlasti pole sihikindlalt “sotsialiseeritud” selle müra ja mölluga. Ja lõpuks on ka suur hulk inimesi, kes selle tugeva müra all kannatavad.
Kas me tõesti peame põhjustama kannatust nii paljudele erinevatele olenditele? Taome rusikatega vastu rinda ja kuulutame, et “KUI sul oleks NORMAALSELT sotsialiseeritud koer (“nagu minul”, käib sageli mõttes sinna juurde), siis poleks häda ju midagi! MINA igatahes tahan lõbutseda ja traditsioone jätkata! Aastavahetus käib ikka kõva pauguga!”
Lõbutseda saab tänapäeva külluse ajastul NII paljudel erinevatel viisidel, et lõbutsemine teiste heaolust hoolimata on lihtsalt südametu.
On väheusutav, et tänasel päeval on veel inimesi, kes poleks kuulnud loomade kannatustest aastavahetuse paiku. Küll on ilmselt hulgaliselt neid, kes pole aru saanud olukorra tõsidusest. Kui inimene pole näinud vana-aasta õhtul paukude pärast paanikas koera, siis see tundub võõras mure. Ja kui ta pole pidanud tegema ühe sellise loomaga 31.dets õhtul kell 5 viimast õhtust jalutuskäiku, sest edasi läheb juba liiga lärmakaks. Aga kuna keegi naljamees otsustas, et just NÜÜD, kell 17.04 31.detsembril oleks äge pauku teha just siis, kui inimene koeraga on vahetus läheduses, siis… Koeraomanikud teavad seda tunnet. Ka müratundlikud inimesed teavad seda tunnet. Kui sa aga lisad siia selle, et nüüd on su koer paanikas, sa pead tagama, et ta ei saaks end rihmast lahti tõmmata, sa pead kuidagi koju jõudma ja ärev aastavahetus on garanteeritud. Nüüd on ka koerainimesel väga halb. Kuigi teda on paukude suhtes korralikult treenitud. Koerad ja inimesed on sotsiaalsed loomad. Me tunnetame üksteise kannatusi. Kui kannatab koer, siis kannatab ka koeraomanik.
Aga traditsioonid?! Alati on uus aasta pauguga tulnud!
Kui minna tagasi ilutulestiku algse tähenduse juurde – Hiinas u 200eKr, siis selleks oli kurja eemalhoidmine. Eestis on aga olnud omad viisid kurjade hingede eemalhoidmiseks. Kui tahta ka tuld näha, siis võiks õues kadakaoksa või piparmünti sisaldavat vihta tossutada. KUI sa üldse usud hingedesse- kurjadesse ja headesse ja sellesse, et neid saab kutsuda ja tõrjuda. Aga kui sa ka ei usu, siis on eesti rahvatraditsioonid sellegipoolest väärt hoidmist.
Ja võibolla tasub ka siin Hiina omale Eestimaist eelistada! Isegi kui seal nii palju kärtsu-mürtsu pole.
Teenäitajad- omavalitsused
Tartu linn proovib sel aastal teisiti! Ilutulestik asendatakse valgusmänguga. Lisaks Tartule on Eestis hulk omavalitsusi, kus on mõistetud sellise sammu vajalikkust ning lähtutakse pigem kaastundest kui õigusest.
Koerasõbralik Tartu võtab 2024 aasta vastu vaiksemalt. Euroopa kultuuripealinnal on oluline ja kaastundlik otsus tehtud! Lugupidamine!
Jagan siin ka Tiina Toometi mõtteid loomade ja ilutulestiku kohta. Tema 3 soovitust on järgmised:
1. Ilutulestiku fännile – mõtle järele ja ära tee 2. Pauku kartva looma omanikule – ära mine loomaga välja ja kui lähed (vahel ju peab) varusta koer kahekordse rihmaga (kaelarihm ja traksid), rihma küljes sinu tel.nr., loom on varustatud kiibiga ja kiip on registreeritud. Paaniliselt kartvale – ravimid. 3. Inimesele, kes näeb paanikas looma – kui saad ta kätte (pea silma enda ja looma turvalisust), siis anna talle ajutine varjupaik ja asu omanikku otsima. Kui ei saa kätte (sageli ei saagi) – filmi/pildista ja jaga sotsiaalmeedias. Keegi kusagil otsib teda.
Kohe-kohe on üle Eesti jälle tulemas avatud talude päev. Avatud talude päeval näidatakse külastajatele erinevaid nunnusid loomi ja loomalapsi. Muuhulgas võib osades taludes ka kutsikaid ja kassipoegi näha. Ja veelgi enam, osades kohtades pakutakse külastajatele kutsikaid.
Mis juhtub siis, kui lähed lastega talusse vaatama loomi ja loodust ja lapsed kuulevad, et need kassi- või koerapojad on ära anda? Kui paljud lapsed EI ütle, et “Võtame kutsika!”
Vanematel on sellega seoses sageli vastakad tunded. “No tegelikult on need kutsikad ju tõesti nii armsad! Ja see ema paistab olevat ju päris chill, temaga ei paista küll mingit muret olevat… Küllap on ka kutsikad sellised! Miks nad ei peaks?! Aga teisest küljest, kas me ikka saame koeraga hakkama? Kas meil on piisavalt aega?”Ja siis hakkad peas läbi käima kõiki oma sõpru-koeraomanikke, kelle koerad hirmus toredad on. Ühtlasi hakkavad aga meelde tulema ka koerad, kellest justkui ainult häda ja viletsust tekib. Ja ongi segadus
Väldi emotsiooni pealt tehtud otsust!
Jättes kõik muu kõrvale- emotsioonil põhinev koeravõtt on enamasti vale! Koer on intelligentne, tundev ja sotsiaalne loom, kellel on vajadused, millesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt.
foto: Joanna Rae Lopez Unsplash
Ressursid – aeg, raha, õppimine, kannatlik meel, keskkond, seltskond
Kui palju lapsi teil peres on? Kui vanad nad on? Kui palju sinu aega ja pühendumist nad vajavad? Kas sinu elu on hetkel selles faasis, kus kõigele lisaks on koera vajaduste jaoks piisavalt aega, raha ja vaimset ressurssi? Jah, seda kõike on tarvis kuhjaga, sest sa ei tea mitte kunagi ette, milline see kutsikas ikkagi päriselt on, kes su koju saabub!
Mõnel on tohutult palju energiat, mida sa pead aitama tal kulutada konstruktiivsel kombel. Mõnel ilmneb juba mõne kuu möödudes mõni tõsine tervisehäda. Mõni on erinevates situatsioonides ärev. Jne jne. Selleks, et kutsikas üles kasvatada, on vaja nii sisemisi ressursse (kannatlik meel, õppimishuvi, empaatia) kui väliseid ressursse (sobiv keskkond, raha, aeg).
Raha
Heaolu ja ravi
Raha kulumisele eriti ei mõelda, kui võetakse segavereline peaaegu-tasuta-kutsikas. Koera soetamishind on alati väiksem kui püsikulud aastas.
Raha on väga oluline lemmiklooma heaolu tagamiseks. Näiteks veterinaari juures käimine maksab. Vaktsineerimine, ussikuurid ja ravi maksab samuti. Kui su koer vajab tõsisemat karvahooldust, siis ka grooming maksab. Ja muidugi on raha tarvis kõigi koeratarvete jaoks, mida alguses on ikka üksjagu – alates rihmadest ja pesadest kuni toidu, mänguasjade ja heade küünetangideni.
Koolitus
Koolituse eesmärk ei ole koera tsirkusekoeraks muuta ega teda täielikult inimesele allutada. Loomatreenimist peetakse tänapäeval looma heaolu jaoks vältimatult vajalikuks. Loomatreenimise eesmärgiks peaks olema loomale nende oskuste õpetamine, mis aitaks tal tema elukeskkonnas maksimaalselt hästi toime tulla.
Koolitajat tasub valida väga hoolikalt, sest koolitus sisaldab endas alati ka koolitaja eetilisi tõekspidamisi ning põhimõtteid.
Kas koolitaja on väljendanud selgelt ja üheselt mõistetavalt, mida ta koolituses oluliseks peab? (Näiteks “positiivne kinnistus” on teaduses täiesti selgelt defineeritud termin ja seega tead, mida oodata.) Milliseid meetodeid koolitaja kasutab? Kas eesmärk pühendab abinõu, st kas on ükskõik, milliseid võtteid kasutatakse, peaasi, et koer kuuletuks? Veel tänasel päeval on ka Eestis koolitajaid, kes mesimagusal häälel näitavad videos koera poova rihmaga kõrvalkäigu õpetamist ning koera “jalaga roiete tagant katsumist” (= jalahoop kõndimise ajal koerale kõhtu).
Või on koolitaja eesmärk vastastikuse usalduse ja suhte tugevdamine läbi õpetamise? Koera heaolu seisukohalt on vahe tohutu! Kas sa tahad oma tulevasele koerale, tulevasele pereliikmele parimat? Ma usun, et just seda sa soovid. Seetõttu tasub uurida koolitaja tausta ja tasub ka arvestada, et head koolitajad on ka end palju koolitanud. Seetõttu on sageli ka hea koolitaja koolituse hind mõnevõrra kõrgem. (Kuigi alati hind haridust ja kogemust ei peegelda.)
Kui sa loed minu koolituste tutvustusi ning mu blogipostitusi, siis ilmselt juba tead, et minu jaoks on koera ja inimese heaolu primaarsed. Selleks kasutan positiivset kinnistust läbivalt kõigil oma koolitustel valdavalt. Ühtlasi on minu jaoks oluline, et inimene õpiks miks? ja kuidas? me koera treenime ning saaks nii iseseisvaks koerainimeseks, kes mõistab, kuidas koera käitumist ja emotsioone mõjutada. Drilli ja dressuuri ma ei armasta. Harmooniline kooselu teisest liigist loomaga on siht, kuhu poole ise püüdlen ja aitan oma õpilastel liikuda.
Appi, seda kõike on nii palju!
“Nii palju on vaja teada! Ma tahan ju ainult segaverelist koera!“, võid sa mõelda. Aga koer pole kunagi ainult koer! Koer on terve maailm! Ta on isiksus. Väga erinev inimesest oma tajude ja päritolu poolest, ent ometi täiesti täielik omaette maailm. Ta pole meie jaoks ja meie pärast. Ta on ise. Ja meie saame olla talle toeks ja õpetada talle oskusi, mida ta inimeste maailmas vajab.
Aeg
Noorele koerale peaks aega kulutama vähemalt 2 tundi päevas. Alates pissitiirudest, hooldusprotseduuridest kuni treenimise ja mängimiseni. Siin ei saa hinnaalandust teha! Koerad on sotsiaalsed loomad, nad vajavad oma inimeste tähelepanu ja aega. Vahel vajavad noored loomad aega rohkemgi, sest kõik reeglid, kohad, ootused on uued, mida selgeks saada. Mida enam aega koera esimesel eluaastal temasse investeerid, seda paremaid vilju tulevikus naudid!
Süvenemine
Jah, süvenemist on vaja igal sammul. Alates koera tervise, käitumise, arengu kohta lugemisest kuni sobivate ja ohtlike mänguasjade ja toidu väljaselgitamiseni. Samuti tuleb koolituses ette hulk küsimusi. Mitte keegi ei saa lõpuni öelda, kuidas sina oma koera kasvatama pead. On olemas teaduslikud põhimõtted, mis selgitavad, kuidas käitumised muutuvad tugevamaks ja nõrgemaks, kuidas me koera emotsioone mõjutada saame ning millist mõju avaldab kutsika sage stressamine mänguga ja vähene puhkus jne jne. Ometi on just sinul tarvis teha palju olulisi otsuseid, mis puudutavad sinu pere, sinu kodust keskkonda, sinu eetilisi tõekspidamisi, sinu unistusi oma koerast ja koeraga tegelemisest.
Tasu
Nüüdseks võib kogu koerapidamine tunduda tohutult pingutustnõudev. Kus on tasu? Üksteisemõistmine, usaldus ning kiindumus teisest liigist loomaga on mõne inimese jaoks tasu, mis korvab kuhjaga selle süvenemise ja aja-, raha- jm kulu. Sügav usaldus on kingitus loomalt. Aga see kingitus tuleb meil hoolika tööga välja teenida. Hoolika töö all pean silmas head treenimist, koera vaimse ja füüsilise heaolu eest hoolitsemist, koera suhtes sõbralik ja kannatlik olemist ka, ja just eriti siis, kui miskit on valesti läinud ja ka koera soovide ja eelistustega arvestamist.
Me saame tänu koertele õppida end väljendama teisiti, vähem nõudes, rohkem juhendades, rohkem positiivset tagasisidet andes. See harjumus laieneb hiljem edasi ka inimestega suhtlemisele – see on lisaboonus koera positiivse kinnistamise kaudu õpetamisel, mis parandab ka meie suhteid teiste inimestega.
Kuidas siis ikkagi seal avatud taludes otsustada? Kas lapsele võiks koera võtta?
Esmalt vasta palun jah või ei vastuseks küsimusele – “Kas sina tahad koera?” (Vasta enne, kui allapoole kerid!)
.
.
.
.
.
.
Mis sa vastasid? Kui see ei olnud kõlav, selge ja ühemõtteline “Jah!!!”, siis ära kindlasti sealt avatud talude päevalt koera võta!
Kui koerasoov on aga ikkagi mitme pereliikme suur soov, siis tasub ühiselt läbida minu loodud veebipõhine programm Võtaks koera?, et saada rohkem selgust, kas praegu on õige aeg ning saada rohkem teadmisi sellest, millele te tegelikult “Jah!” ütlete, kui te koera võtta otsustate.
Võtaks koera
Võtaks koera? on 7 moodulist koosnev veebipõhine programm. Igas moodulis leiad vastuse ühele olulisele küsimusele seoses koera võtmisega. Igas moodulis jagan sinuga infot, mida olen näinud koeravõtjaid vajavat. Lisasin kursusesse nii need teemad, mille osas on koerasoovijad minult nõu küsinud kui ka mured, mida olen oma klientide juures näinud ning kus olen mõelnud “oh, oleks nad seda ometi enne teadnud!” Nüüd on sinul olemas võimalus teada enne!
Selleks, et kursusega liitumine oleks lihtsam, on võimalik maksta ka kahes jaos.
Tagasisidet osalejatelt Võtaks koera? programmile
Marii:
“Minu suur tänu ja kummardus seda kursust loomast! Loodan, et kõik kel soov ja plaan omale kunagi koer võtta leiaks tee selle kursuseni. Minu jaoks see teekond oli tohutult inspireeriv, sügavalt enese sisse mõtlema panev. “
Mart:
“Võtaks koera? programmis saime aru, et see tegu oleks võrreldav veel ühe lapse saamisega! Mõistsin, et pean veel ise veidi kasvama, et koer võtta!”
Tanel:
“Ma olen koertega üles kasvanud ja pean end koerainimeseks, aga nii palju põhjapanevat ja põnevat uut arusaamist koerast kui liigist ei osanud küll oodata! Minu jaoks avanes terve uus maailm!”
PS: Aga kui talunik ähvardab kutsikad magama panna, kui te üht endaga kaasa ei vii? Mis siis? Siis tuleb ju kutsikas päästa ja ta koju tuua?!
EI!! Palun mitte! Kui sa võtad sellise ähvarduse peale kutsika, siis see ainult kinnistab inimese käitumist, mis laseb emastel koertel tiinestuda kontrollimatult (vahel suisa igal innaajal). Küll võiks sellisest talunikust teavitada kas loomakaitseorganisatsiooni (ELS või ELL või PTAd ehkPõllumajandus- ja Toiduametit), sest selline suhtumine on omane kutsikafarmi pidajatele.
Kainet mõtlemist ka nunnude kutsikate juures! 15-aastase suhte alustamine nõuab hoolikalt läbikaalutud otsust!
Hiljuti algas mul jälle Kodukoera põhikoolituse 1. moodul tavapärase 2-tunnise loenguga, kus tutvustasin ka klikkeri kasutamist ja vastasin sellekohastele küsimustele. Üks inimene küsis: “Kas pastakaga klõpsimine ja klikkeriga töötamine koera jaoks segaseks ei lähe?” Vastasin, et“Ei, kui me ei aja neid kaht signaali ebajärjekindlate tagajärgedega segaseks. Näiteks mina kasutasin nupuga klikkerit koera treenimiseks, aga laste õpetamiseks kasutasin keelega nö karbi-klikkerit.”
Seejärel tundsin energialainetust… Mitte, et ma muidu väga mingitesse energiate liikumistesse usuksin, aga nüüd oli küll selgelt tuntav võnge. Ma ei pööranud sellele aja nappuse tõttu rohkem tähelepanu ja liikusime edasi.
Peale loengut tuli üks inimene minu juurde ja oli selgelt mures, et kas ma tõesti kasutan klikkerit oma laste treenimiseks? Ta ütles, et soovib saada kindlust, et kas ta sai ikka õigesti aru, sest soovib teada, milline inimene ma olen.
Andsin ausa vastuse. “Jah, ma kasutan klikkerit ja operantset tingimist teatud praktiliste oskuste õpetamiseks muuhulgas ka oma lastele. Näiteks õpetasin neid nende palvel turvaliselt ja samm-sammult käitumist üles ehitades pea peal seisma, et nad hooga proovides oma kaela ei murraks. Samuti olen õpetanud uisutades tasakaalu kandmist ühelt jalalt teisele, klaverimängul käehoidu, kingapaelte sidumist ja muud.”
Inimene selgitas, et on suur Thomas Gordoni lähenemise pooldaja ja ta on šokeeritud, et ma kasutan klikkerit oma laste peal. Ta ütles, et ta ei tahaks ilmaski, et ma tema tegevust tagasisidestaksin. Või kui, siis Gordoni kolmeosalist minasõnumit kasutades.
Gordon käitumise mõjutamisest
Gordon räägib välisest kontrollist ja lapse sisemisest enesekontrollist. Ta väidab, et kuigi käitumisteaduses on mägedekõrgused tõendid selle kohta, et operantse tingimise kasutamine toob tulemusi, eriti autistlike, vaimse mahajäämusega laste seas (nende puhul on selle mõjusid enim uuritud), ei suudaks tavalised lapsevanemad kunagi oma lapsi operantse tingimise põhimõtteid kasutades edukalt kasvatada. Neil puuduvad selleks piisavalt põhjalikud teadmised, neil puuduvad võimalused tagajärgede kontrollimiseks ja see võib kergest üle minna laste vaimseks või füüsiliseks väärkohtlemiseks.
Ilmselt tahame kõik, et meie lapsi kannustaks sisemine huvi end ümbritseva vastu, väärtused nagu ausus, empaatia, vastutustunne. Gordon ütleb, et vanemad ei suuda “piitsa ja präänikut” kasutades kasvatada lastest viisakaid ja korralikke kodanikke. Ja ma olen temaga nõus, sest tõepoolest, me tahame, et impulss moraalselt õigesti käituda võiks tulla me seest. Me ei taha vormida oma lastest preemiate järel jooksvaid ja taskuraha nimel õppivaid tegelasi, vaid tahame, et neil oleks sisemine huvi. Me tahame, et nad õhinaga õpiksid ja uuriksid end ümbritsevat ilma ja selle seaduspärasid. Me tahame, et nad tahaksid õppida. Eesti päritolu neuroteadlane J. Panksepp nimetas seda loomadele ja inimestele ühist otsimise-õppimisega seotud emotsiooni sõnaga seeking.
Praktilised oskused
Gordon räägib palju sellest, kuidas konfliktsituatsioonis jõuda win-win lahenduseni: lapsega probleem koos läbi rääkida, tema tundeid mõista ja aktsepteerida, ennast kehtestada, piire seada ja leida koos lahendus, kus keegi ei kaotaks, vaid kõik võidaks. Ma pean seda väga heaks mudeliks konfliktide lahendamisel.
Kui aga teemaks pole konflikt, vaid teemaks on oskused. Oskused, mis ühel on ja teisel pole, aga ta vajab neid? Sel juhul pole Gordoni lähenemisest suuremat abi, sest ükskõik kui palju me oskuste puudumise probleemist ei räägi, oskused rääkimise teel ei teki.
Kuidas õpetada 2-aastasele, kuidas panna selga jopet või sukkpükse? Kuidas uisutada? Mis hetkel tuleks suusatades kepp maha asetada? Kuidas fileerida lõhet? Kuidas puhuda flöödi huulikusse nii, et välja tuleks ilus toon? Millal oli inglisekeelset teksti lugedes sõna hääldus perfektne?
Kõik need oskused nõuavad lihastööd. Sageli hästi koordineeritud, mitmete kehaosade koostööd. Hakata siin seletama… Selleks hetkeks, kui inimene kogu info kätte saab, on tal see tunne, (füüsiline) tunne, kadunud! Ma olen seda kogenud flööti õppides. Ma puhun, õpetaja räägib midagi. Ma ei kuule, mida. Peatun, et kuulata. Vahel andis ta teada, et absoluutselt mitte nii! Aga vahel, ja need olid kõige frustreerivamad hetked, ütles ta: “Just nii, miks sa katkestasid?!” Ja loomulikult ma ei mäletanud, kuidas ma seda suurepärast tooni tekitasin, sest mu ootus oli see, et ma saan jälle rea parandusettepanekuid.
Neil puhkudel on tarvis täpset, ühemõttelist positiivset tagasisidet, mis annab teada täpselt ja kiirelt “see on see tunne, mille poole pead veel püüdlema”.
“Inimeste klikkijad” e. TAGteacherid
Kas mäletad, kuidas sind õpetati kingapaelu siduma? Ema ühtviisi, isa teistviisi, kasvataja kolmandat moodi… Me kõik mõtleme, et see, kuidas mina kingapaelu seon, on ainus normaalne viis seda teha. Me teeme seda ilma mõtlemata. Aga vaene laps, kes seda õppima peab ja iga täiskasvanu näitab talle üht osa suurteosest “20 variatsiooni kingapaelasidumiseks” on väga suures segaduses. Tal on vaja esmalt selgeks saada 1 versioon, et siis hiljem valida ja leida, milline variant talle enim sobib.
TAGTeach – Theresa McKeon ja Nolan kingapaelte sidumist õppimas
Ülaltoodud videost on näha, kuidas Nolan naudib selgust ja seda, et ta pole mitte ainult õppija, vaid ka õpetaja. Ka temal on kontroll öelda emale, et nii on õige! See hoiab motivatsiooni ja aitab ka kaasa jälgimisoskustele. Fakt, et ta peab andma teada, millal on sooritatud õige liigutus, nõuab temalt suurt süvenemist ja see aitab kaasa ka ta enda praktilistele oskustele.
Eetilised küsimused
See inimene ei olnud kaugeltki esimene, kes oli üllatunud, et ma kasutan loomatreenimisega samu põhimõtteid ka oma lastele oskuste õpetamiseks. Mulle on öeldud otse või ringiga, et “laps pole koer!” Ja ma olen sellega väga nõus! Inimlapsed on inimesed, koerad on koerad. Me oleme erinevatest liikidest. Aga meil on ka ühiseid omadusi. Näiteks oleme me mõlemad imetajad, kuulume loomariiki ja eluslooduse hulka. Me jagame põhiemotsioone, meie käitumine on allutatud samadele seaduspäradele ja loodusseadustele nagu meid mõlemaid mõjutab ka gravitatsioon.
“Laps pole koer” viitab sageli justkui sellele, et koer on midagi väheväärtuslikku ja laps midagi kvalitatiivselt erinevat. Kuigi emana on loomulikult mu lapsed mulle tohutult armsad, hoolin ma samavõrra oma koertest. Kõik elavad hinged on väärtuslikud. Sellisena, kelleks nad loodud on. Nad on austust väärivad ja nad pole vähemad. Nad on teistsugused, aga mitte vähemväärtuslikud.
“Laps pole koer” = “mõrtsukvaal pole koer”= “krokodill pole koer”
Tõepoolest, igal liigil on omad eripärad ja seda hea treener arvestab. Esmalt, see on lihtsalt mõistlik, sest muidu võid surma saada või viga saada ise või kahjustada oma õppijat. Teisalt, see annab treenimisel paremaid tulemusi. Kolmandaks, ükskõik, millist liiki isendit sa treenid, on esmalt vaja töötada turvalise keskkonna ja suhte loomise kallal. Usalduslik suhe ja vastastiku meeldivad assotsiatsioonid on ohutu ja tõhusa koostöö eelduseks. Meeldivad emotsioonid aitavad õppida.
Kuidas neid emotsioone tekitada, kuidas usaldust luua, see sõltub jällegi sellest, kellega töötame. Nii liigi tasandil kui isendi tasandil. Me peame tundma õppima, mida teine naudib, kus on ta piirid ja respekteerima neid. Järjest enam otsitakse viise, kuidas loomade heaolu suurendada, andes neile enam valikuid. Kuigi meil on tarvis hoolitseda oma hoolealuste eest vahel ka siis, kui see pole nende esimene eelistus, annab heaolu seisukohalt palju ära teha suurendades õppija vabadust.
See kõik ei tähenda aga, et iga loomaliigi jaoks peab looma eraldi treenimissüsteemid. (Ja jälle kordan üle, et jutt käib sellest, millise üldistusastmega kogu lähenemist vaatame – kas indiviidi tasemel või liigi tasemel või veel laiemalt)
Operantse tingimise põhimõtted töötavad universaalselt. Seda on loomatreenerid ja teadlased üle maailma juba aastakümneid uurinud ja jälle ja jälle kinnitanud. Küsimused tekivad hoopis nende põhimõtete rakendamises, meetodite kasutamises jne.
Klikker
Klikker kui marker seostub ikkagi palju koerakoolitusega ja kui pilt koerakoolitusest seostub nõukaaegse dressuuriga, siis jah. Ma olen nõus – see seos pole meeldiv ja siia jadasse ei tahaks ka mina lapsi lisada. (Ega koeri, ega ühtki teist liiki loomi).
Klikker on lihtsalt üks töövahend. Plastikust vidin, mis teeb klõpsuvat heli ja tänu klassikalise tingimisega tekitatud seosele on tingitud kinnistajaks muutunud. See seos on tekitatav ja ka lõhutav. Klikker pole võlukepike, mis paneb koera midagi tegema. Klikker on õige kasutamise korral väga võimas töövahend uute käitumiste õpetamiseks (sama võimas, nagu meile raha, mille saamiseks nii paljud inimesed end tööga surnuks rabavad). Seda vahendit tuleb kasutada oskuslikult ja vastutustundlikult. Selle vahendi kasutamisel on omad piirid ja piirangud, millest Kodukoera põhikoolituse 2. moodulis ka rohkem räägime.
Klikker aitab lihtsustada suhtlust looma ja inimese vahel (ja ka inimeste vahel, kui on kokku lepitud, et see klõps annab selle sõnumi). Klikkeri kasutamine ei muuda ühtki inimesest õppijat koeraks. Ka oma koolitustel meenutan inimestele, et kui me harjutame ajastust või treenimist, siis pole kena nimetada treenitavat inimest koeraks. See võib teda solvata ja vähendada õppimise soovi. Tavaliselt teevad seda ainult treenimisteekonna alguses olevad inimesed mängides piiridega, vaadates, kuidas mõjutab kellegi koeraks nimetamine nii kaasõppureid kui mind.
See viitab alati sellele, et esiteks ei osata näha operantse tingimise võimalusi inimeste õpetamisel. Teiseks tahetakse testida oma jõupositsiooni, sest õppijad ei nimeta ennast pea kunagi koeraks, ainult need, kelle käes on nupuga vidin, kalduvad seda tegema. Kolmandaks ei nähta, et koerast õppija pole tegelikult midagi kardinaalselt erinevat inimesest, kaelkirjakust, kondorist või kellestki teisest. Nad on kõik tundvad, mõtlevad elusolendid, kellel on oma eelistused, hirmud, soovid ja jälestatavad asjad.
Treener = teener
Tänapäeval kaasaegses loomatreeningus, mis arvestab uuemate teadusuuringutega loomade emotsioonide, mõtlemise ja maailma kohta, ei ole treener mitte kindral, kes keelab-käseb-poob-ja- laseb, vaid pigem teener. Teener selles mõttes, et ta on õppija abistaja. Treeneri ülesanne on teha vajalik eeltöö vaatlemise ja treeningu planeerimise näol, et hakata loomale õpetama vajalikke oskusi. Treeneri ülesanne on lihvida oma oskusi ja omandada teadmisi, et aidata oma õppijat. Ükskõik, mis liigist see õppija on. Mulle meeldib vaadata (ideede)maailmas ringi ja leida, mis aitab meil ja meie hoolealustel elada õnnelikumat elu, õppida vähema frustratsiooniga ja tunda end hästi oma keskkonnas, lahendades ülesandeid, mida elu meile ette annab.
Ma armastan koertega elada seepärast, et ma usun, et teisest liigist loomaga kahesuunaline suhtlus ja usalduslik suhe on suur privileeg, mille nimel me peame ka tööd tegema.
——–
PS:
Ma möönan, et Treener=teener on selline “ouch” analoog. Aga ta kõlab ilusti ja lõpuks sõltub ju kõik sellest, kuidas me sõnu sisuga täidame. Ilmselt on sul hea koolitusel olla, kui tead, et koolitaja on seal sinu heaks, sind aitamas. Ja minu meelest on ka aus, kui me neile loomadele, keda me enda heaolu suurendamiseks enda lähedal peame, rohkem abiks ja mitte niivõrd “valitsejaks” oleme.
PPS:
Ma ei tea, kas pelgalt selle info põhjal, et kasutan klikkerit oma laste õpetamises on võimalik otsustada, milline inimene ma olen. Ma usun, et ma olen oluliselt mitmetahulisem ja mitmekihilisem ning see on üks tahk minust. Ja ma mõistan ja austan ka inimesi, kellele sama lähenemine ei sobi, kes seda ise ei teeks. Kui see on hästi läbi mõeldud, siis on isegi põnev diskuteerida ja argumenteerida selle üle, mis erinevate oskuste õpetamisel tõhusamad meetodid on. 🙂
Mis on minu töö? Kas treenida kõiki koeri? Õpetada kõiki koeraomanikke? Aidata kõiki, kes tahavad koera kuulekaks saada? Aidata neid, kes leiavad, et sinu jutus on iva ja et teie väärtused ja eesmärgid kattuvad?
Kui palju töötada? Kui sul on teatud lähenemisnurk (= spetsialiseerumine), siis võib juhtuda, et inimesed leiavad sinu juurde tee. Siis tekib küsimus, kui palju on minu kohus aidata? Kas aidata nõrkemiseni või ennast hoides?
Kvaliteet vs kvantiteet
Ma olen võrdlemisi rangelt hoidnud oma tundide arvu väikese ning väga hoolikalt pean kinni sellest, et puhkaksin veidi pikemalt paar korda aastas. Selleks, et teisi aidata, tuleb ennast hoida. Me kuuleme seda soovitust pidevalt, aga ometi on seda paljudel juhtudel väga raske ellu viia.
Kunagi tegin koolitusi hommikuti ja õhtuti. Olen teinud tunde 4 õhtul nädalas ja 4 tundi järjest õhtu jooksul. See ei sobi mulle. Tundsin, et see muutus konveieriks – “tundide tegemiseks”. Üks grupp välja-teine sisse plaanis olnud käitumised ja… ongi jälle vahetus. Inimeste ja koerte nimed ei püsinud meeles, veelgi vähem see, kellel millised küsimused ja mured olid. See ei ole see, mida ma teha tahan.
Selleks, et inimesi tõeliselt edasi aidata, on vaja palju rohkem ressurssi, kui tundi planeeritud harjutuste juhendamine ja ära tegemine. Päris palju vaimset ressurssi võtab inimese juhendamine sinna, kus ta leiaks koeraga elamiseks oma tee. Et tekiks selgus, milliseid oskusi õpetada on vaja, milliseid oskusi endal on vaja, millised meie käitumised ja harjumused segavad suhtlust ning millised mõttemustrid ei aita eesmärgile kaasa. Selleks on mul vaja aega ja ruumi, et jõuda olla kohal igaühe jaoks, kes mu tunnis on. Ja nii kogu koolituse vältel.
2 +2
Sellesuvise pausi ajal oli kogunenud nii palju koolitushuvilisi, et avasin veel ühe Kutsikate eelkooli grupi lisaks See teeb 2 Kutsikate eelkooli gruppi + 2 Kodukoera põhikoolituse 1. mooduli gruppi. 4 tundi järjest tunde umbes 5-minutiste vahedega, 20 koera õhtu jooksul, 20 inimest, vahel rohkemgi, keda 55 min jooksul maksimaalselt edasi aidata…
Muidugi olin ma veidi mures, kuidas see kõik laabub, sest minu varasem kogemus polnud väga julgustav. Aga sel korral ületasid osalejad kõigis gruppides kõik mu ootused! Kõigis neljas grupis olid inimesed motiveeritud ja oma mõtetega kohal!
Keda saan aidata, keda mitte
Ma näen oma ülesannet nende inimeste toetamises, kes soovivad oma koera õpetamise kaudu õppida oma koera tundma ning õppida seda tegema ilma sunni ja hirmuta. Aitan inimesi, kes mõistavad, et noor loom vajab aega ja kannatlikku täiskasvanut (inimest) enda kõrvale. Ta vajab turvalist keskkonda ja turvalisi ning meeldivaid õppimiskogemusi, et temast kasvaks enesekindel ja hea sõber.
Ja kuigi ma hoolin kõigist koertest, teen ma tööd siiski inimestega. On inimesi, kes kes helistavad ning paluvad vaid kiiret nippi, kuidas lõpetada koera üks või teine nende jaoks probleemne käitumine. Sellelt pinnalt meie koostöö ei sujuks. Meie ootused ja nägemus sellest, mis toimuma hakkab on liiga erinevad. Meie väärtused on liialt erinevad.
Inimese toetamiseks on tarvis, et suudaksin süveneda tema mõtetesse, soovidesse, muredesse. Kuulata, mis mõtteid ja tundeid tekitab temas koera käitumine või mis hoiakud ja ootused on koeraga elamise suhtes on. Süvenemine nõuab aega ja ruumi. Kuigi grupis ei saa sa ehk piisavalt ainult sulle pööratud tähelepanu, on selle õppimisviisi plussiks see, et saad õppida teiste vigadest. Ja mina proovin ikkagi igale osalejale just temale suunatud soovitusi ja näpunäiteid jagada. Aga palju toimub ühiselt ja üksteiselt õppides. Selleks on vaja avatud meelt ja kohalolu.
Eile kursuse lõpetanud inimestega tekkis väga hea klapp! Suur rõõm on sellest, et enamik neist jätkavad oma koera koolitamist!
Kursuse viimane tund
Lisan mõned pildid Kutsikate eelkooli kahest grupist ning KPK1 Parem kontakt mõlema grupi viimasest tunnist.
Jube raske on olla fotograafi ja koolitaja ametis korraga. Kuna aga inimesed tulevad mu juurde ikkagi pigem koolitusse, siis lasen nõudmisi lõdvemaks fotokunsti vallas. 🙂
Vajuta pildi paremal või vasakul serval olevale noolele, et näha rohkem pilte!
Vahel on algus veidi … ettevaatlik – Luna, Wilbur ja Tokyo
Lenna
Nemo
Klaara
Klaara, Castor ja Rosco –
Väga püüdlik Roosi
Coco – tagasihoidlik, soliidne, aga muljetavaldav – nimemaagia 🙂
Kuumus kestab ja kurnab meid kõiki. Isegi taevas tundub vahel leekides olevat.
Hiljuti jagas üks mu tuttav sotsiaalmeedias pilte Simpsonite peres käinud dialoogist, kus Bart ütles, et see on tema senise elu kuumim suvi. Homer vastas aga elutargalt, et käesolev suvi on tema edasise elu jahedaim…
“The Story of More”
Kahjuks oleme oma aastakümnete (ja -sadade) pikkuse tegevusega suutnud kliima tuksi keerata ja nüüd peame sellega elama. Raske on. Ja samas – see raske aeg võiks olla sobiv mõtlemiseks, kuidas saame oma ökoloogilist jalajälge vähendada. Neid asju on meie tänapäevases heaoluühiskonnas tohutult, kust annab veidi tagasi tõmmata.
Mu pere sai jõulukingiks Hope Jahren’i raamatu The Story of More, mis on väga mõtlemapanev ja silmiavav. Autor toob välja, kuidas oleme jõudnud selleni, et oleme ära kasutanud enamiku Maa ressurssidest. Kuidas kiirenevas tempos koos heaolu kasvuga on just viimased aastakümned eriti tugevat mõju avaldavad.
Soovitan lugeda sel soojal suvel.
Koerapidamise ökoloogiline jalajälg
Ka koerapidamine omab päris suurt ökoloogilist jalajälge. Kui alustad sellest, et vaatad oma koera mänguasjade, rihmade, toitude, maiuste, ravimite, hooldusvahendite hulka, siis saad ilmselt isegi aru, et sinna on kulunud hulgaliselt ressursse.
Olen oma koolitustel ikka soovitanud maiused ise keeta ning sikutusmänguasjad ise valmistada. Miks? Sest meil pole ressursipuudust. Meil pole vaja minna poodi ja osta niitidest punutud või karukujuliseks õmmeldud mänguasja selleks, et oma koeraga tegelda! Meil on kodus erinevaid tekstiile, mille sõlmimine, rebimine ja loov kokku sobitamine võivad koera jaoks maailma kõige lahedama mänguasja moodustada. Tõsi, tegu pole sertifitseeritud mänguasjaga ja pole mõistlik jätta koera sokkide ja linadega, kui su koer on kõigesööja (ma mõtlen KÕIGE sööja). Aga mängu ajaks sellise asja kasutamine on vägagi sobiv.
Maiuste isetegemise osas on enim meelde jäänud ühe kliendi ütlus “Poes on ju koertele mõeldud maiused saadaval. Mina küll ei hakka neid ise kodus keetma!” Nojah. On küll. Aga sõltuvalt maiuse tüübist on neil erinevad puudused. Kas tervislikkuse, ahvatlevuse või hinna osas jäävad erinevad maiused tugevalt alla kodus ja lihast valmistatud erinevatele maiustele. Ja lisaks tasub meeles pidada, et enamikku kaubandusvõrgus pakutavaid maiuseid transporditakse (sageli välismaalt), pakendatakse (et paremini säiliks ja mõnusam kätte võtta oleks) jne. Pakendamine, pika maa taha transportimine jpm muudabki selle jalajälje sügavamaks.
Loomulikult avaldab mõju ka loomade parasiiditõrje – kirbu- ja puugitõrje on tugev putukate närvimürk. Kui sa lased oma koera ujuma peale puugitõrje tegemist, siis esiteks ei pruugi see su koeral enam töötada, aga teiseks mürgitad sellega väikesi veeloomasid.
Laia spektriga antibiootikumide kasutamine aitab küll minu koeral saada tõenäolisemalt terveks, ent suures plaanis viib meid kõiki lähemale suurele kriisile, kus bakterid on antibiootikumidele resistentsed ning ka lihtsamaid haigusi ei saa jälle ravida, sest antibiootikumid lihtsalt ei tööta enam.
Koerte väljaheidete korjamata jätmine suurendab parasiitide levikut mh inimeste seas. Ja kui neid jälle usinalt korjata, siis suureneb plastireostus.
Kõigel, mida me teeme või tegemata jätame, on oma mõju.
Mitu koera majapidamises
On kodusid, kus koerad on partnerid töödes – karja- ja jahikoerad, looduskaitse- või otsingukoerad jt.
Kuidas on aga nendega, kellele koerad lihtsalt meeldivad? Mitu koera oleks mõistlik kodus pidada? Kas siin on piir ees vaid inimese varalisel ja psühholoogilisel võimekusel koerale head elu pakkuda?
Ma ei tule kellelegi ütlema, et sinul on koeri liiga palju! Pigem julgustan endalt küsima, miks on mul just praegu vaja 2-5 koera koju. Kelle huvides see otsus on ning millised varjuküljed sellel otsusel on.
Vahel võib mitme koera pidamise taga olla ka süütunne koera suhtes, sest esimese koera jaoks polnud piisavalt aega ning talle võeti sõber. Ja siis oli tore vaadata koeri, kes omavahel hästi läbi saavad.
Vahel võib mitme koera pidamise taga olla aga nö kollektsioneerija huvi – milline mu järgmine sama tõugu koer on – millised on ta sarnasused ja erinevused eelmistega võrreldes?
Ja mis seal salata, mõne inimese jaoks on mitme tõukoera pidamine ka lihtsalt majanduslik ettevõtmine. Sellest ei taheta rääkida ja head kasvatajad tunnevad alati, et neile tehakse liiga, kui räägitakse, et kutsikate kasvatamine võib olla äri. Aga mina oma töös näen, et tõesti see vahel nii kahjuks on.
Ja ka siis, kui see nii on, on mõistlik enda jaoks need asjad läbi mõelda ning laiemasse konteksti panna. Milliseid vajadusi rahuldab minu mitme koera pidamine. Ja lõpuks tasub ka see vastus panna globaalsesse konteksti. Kas ma saaksin tulevikus läbi vähemaga? Vähemate koertega? Vähemate mänguasjadega? Vähemate rihmadega (aga seda kvaliteetsematega) jne jne
Kuidas koerad vastu peavad?
Koertel on samuti sellise kuumaga raske. Tasub kontrollida, et koera kausis olev vesi oleks jahe ja värske. Tean mitmeid koeri, kes sellise kuumaga mitu korda sama vett ei joo, sest ühe joomiskorra järel hakkavad mikroorganismid vees juba kasvama. Seega – jälgi, et annaksid koerale regulaarselt värsket vett!
Viimastel aegadel on moodi läinud jahutusvestid ja jahutusmatid. Ja jällegi – on olukordi, kus need võivad olla praktiliselt asendamatud, ent kas mul on võimalik läbi saada ilma matita ja hoida oma koera jahedas? Mina saan vastata – jah. Ma saan oma koera hoida vilus ruumis, aknaid lahti, külma vee kättesaadaval, märjad käterätid niisutatuna. Sügavkülmutatud KONGid jm söögimänguasjad jahutamas koera.
Kuidas saada läbi vähemaga?
Anna kommentaarides teada, millised on sinu mõtted antud teemal!
Jagamine on helde käitumine. Toidu ja ruumi jagamist nimetame külalislahkuseks. Heade näpunäidete jagamist peame abivalmiduseks. Eriti siis, kui need näpunäited on oodatud ja küsitud. Oma kogemuste jagamine võib olla kannatavale inimesele toeks, sest kogemusi jagab keegi, kes on ise sarnasest raskest olukorrast juba läbi käinud ning tugevamana teiselt poolt tunnelit välja tulnud. Ja aja pühendamist saab kindlasti nimetada heateoks.
Peatselt saab Hea Koera nime all tegutsemisest 10 aastat. Enne seda tegin koolitusi Kristina Mägi koertekoolituse nime all. Minu klientideks on suures osas inimesed, kellele on sõbrad-tuttavad soovitanud mu koolitusi.
Nimemuutus ei mõjutanud seetõttu omal ajal kuigi palju – mu kliendid tunnevad mind nimepidi ja mina neid. Mu koolitustel ei käi koerad ja koeraomanikud, vaid Terra ja Mari, Paula ja Katrin, Säde ja Mihkel ning Kuu ja Sander. Igaüks on ainulaadne. Iga suhe kulgeb ainulaadset rada mööda, kus mina annan endast parima, et see konkreetne inimene ja koer jõuaksid mõlemale rahuldust pakkuva suhteni.
Sõbraga ja tuttavaga oma kogemuse jagamine võib säästa tema aega ja raha. Veelgi olulisem on aga see, et mitmel puhul on inimesed mulle öelnud “Oleks ma sind varem leidnud! Oleks ma teadnud sinust siis, kui ta kutsikas oli!” Sellistel puhkudel on inimesega kaasas juba valu – see valu, mis närib hinges seepärast, et ta ei teadnud koera elu alguses paremat kohta koolitamiseks ning tegi oma koerale haiget, sest koolitaja nii soovitas. Sellest valust oleks saanud säästa nii inimest kui koera. Seepärast tasub jagada Hea Koera koolituste kohta infot! Hea Koera koolis me haiget ei tee!
Tunnid olid hubased, rahuliku kulgemisega, koera vajadusi arvesse võtvad. Kodus loetav materjal oli arusaadav ja selge, nende järgi oli hea harjutada samm-haaval. Harjutused koeraga ei olnud üle jõu käivad ning koolitaja väljendas ennast selgelt. Koolitaja oli koerte ja nende omanikega väga hell ja armas. Soovitan väga! — Anna Lea
Omanik või teekaaslane
Miks sa otsustasid koera võtta? Kas hindad koera kui ainulaadset intelligentset, tundlikku ja sotsiaalset isiksust?
Mida sa väärtustad koeraga elades? Kas soovid mugavust ja tingimusteta kuulekust või häid ja usalduslikke suhteid, mille loomine võtab aega ja vaeva (teadmisi ja oskusi)? Kas näed oma vastutusena koera vajadustega arvestamist ja oled valmis mõningaid aspekte oma elust koera järgi sättima? Hea Koera koolitused on väärtuspõhised.
Ankur hoiab
Mu koolitustel on meil kombeks üksteist sinatada. See loob võrdsuse ning väljendab partnerlust. Ma pole suur juht ja õpetaja. Ma ei “pane koera hästi käituma”. Ma pole võlur. Ma ei nõua oma koolitusel osalejatelt tingimusteta allumist ja järgimist. Iseseisev mõtlemine, küsimuste esitamine on väga teretulnud! Ma õpetan inimest, et ta oskaks oma koera käitumist suunata, mõelda tema vajadustele ning teha oma eluks vajalikud valikud.
Mina annan ideid ja provotseerin mõtlema. Kas koerainimene seda teeb, on tema vastutus. Igatahes on aga selge, et mida rohkem mõtte ja teoga koolitusel kaasas olla, seda rohkem kogu kursusest “välja võtta” saad.
Süvenemine annab rahuldust pakkuva tulemuse
Kutsikate eelkoolist või Kodukoera põhikoolitusest lihtsalt läbi käies, võib tekkida tunne, et midagi nagu jäi puudu.
Koolitusse pea ees sukeldudes ja tõsiselt tööd tehes – analüüsides, paralleele tuues, mõista püüdes ja oma koera jälgides-treenides tekib pigem tunne, et seda kõike on nii palju. Asi pole materjali hulgas vaid selles, kuivõrd süveneda sa tahad.
Praegu kipub maailm liikuma pinnapealsuse ja plinkiva “5-minuti koolitus” suunas. Loomulikult on me kiires elus ahvatlev saada mingile probleemile lahendus 5 minutiga. AGA millest sa tänu sellisele kiirlahendusele ilma jääd?
Vastutus
Sina oled valinud koeraga koos elada. Koer ei teinud seda valikut. Selle valikuga kaasneb vastutus. Vastutus pakkuda koerale head elu, mis lähtub koera vajadustest. Kuidas leida tasakaal enda ja koera vajaduste vahel? Seal on inimestel sageli abi vaja. Kes saab koeraomanikku sellel teel aidata? Ilmselgelt peab see olema koolitaja, kes peab oluliseks nii koera kui inimese vajadusi. Koolitaja, kes näeb seda suhet nii hetkes kui pikas perspektiivis. Kes oskab, soovitada plaani, mis ehk lühikeses plaanis küll koerainimeselt rohkem nõuab, ent pikas jooksus palju rõõmu ja rahulolu tõotab.
Kui sa oled käinud Kutsikate eelkoolis või Kodukoera põhikoolituses ja oled selle otsuse üle rõõmus, siis jaga seda, mida sa koolituselt said!
Jaga oma kogemust ja soovitusi käesoleva postituse kommentaaridesse või Facebooki Hea Koera lehele, et koerainimesed, kes jagavad sinuga sarnaseid väljakutseid ja väärtusi, saaks teha oma teadliku valiku.
Minult on viimastel aegadel päris palju küsitud infot selle kohta, kas ja kuidas koolitused toimuvad.
Kas piirangute ajal koolitused toimuvad?
JAH. Kutsikate eelkooli ja Kodukoera põhikoolituse 1. mooduli (Parem kontakt) grupid alustavad sel kevadhooajal 8. aprillist ja 3. maist.
Edasijõudnute kursuste kohta saavad info kursustel osalejad.
Kuidas praegu koolitused toimuvad?
Praegu toimuvad koolitused nii, nagu on lubatud – distantsõppena.
Väljareklaamitud tundide aegadel toimuvad Zoomi kohtumised, kus arutame treeninguga seoses tekkinud küsimusi ning õpime põhjalikumalt mõistma käitmise seaduspärasid ning meie käitumise mõju koerale. Arutame läbi videotest nähtu ning toetame üksteist koera õpetamise protsessis.
Vahel teeme Zoomi vahendusel harjutusi
Olen loonud Hea Koera koolitustele põhjalikud juhendmaterjalid suletud veebikeskkonda. Seal on kirjalikud juhised ning videonäited, mille põhjal kodus harjutusi teha. Mina annan tagasisidet sinu tööle selle põhjal, mida näen videotest, mida oled oma koeraga treenimisest teinud. Videod on 0:30-1:30 min pikad ning iga harjutuse kohta saad jagada ühe video lingi, millele siis mina tagasiside annan. Videod ja kommentaarid on nähtavad kõigile, kel kursusele ligipääs.
Ligipääs veebimaterjalidele on vaba kursuse distantsõppe ajaks või maksimaalselt 4 nädalat alates kursuse algusest (kui kogu kursus tuleb siiski distantsõppel läbida). Seda siis, kui valid registreerumisel vaid osalemise kursusel.
Kui aga soovid veidi põhjalikumalt süveneda, siis võid valida eraldi juurde ligipääsu veebikeskkonna õppematerjalidele. Sel juhul on sul ligipääs 3 kuuks, millest on küll ja veel, et nende teemadega sina peale saada.
Mille poolest kodus õppimine hea on?
Sa saad:
kogu distantõppe ajal iga kell ligi põhjalikele juhistele ja õppevideotele, mis on Hea Koera kinnises veebikeskkonnas.
valida teile sobivaimad hetked treeninguteks – see on oluline edukaks õpetamiseks ja soovitud tulemuste saavutamiseks.
võimaluse oma treenimist kõrvalt vaadata koos kogenud treeneri antud kirjaliku tagasisidega, mis aitab sul oma koera ja enda harjumusi paremini mõista
arutada koera õpetamisega seotud küsimusi sarnaste huvidega inimeste grupis. (Näost-näkku kursusel kuluvad tunnid tavaliselt peamiselt harjutuste tegemisele.)
Kuidas kursusel töö toimub?
Kursuse kodutööde juurde kuulub filmimine. Filmimine annab suurepärase võimaluse vaadata oma tegevust kõrvalt. Kui me treenime, siis on meie mõtteis sageli see, et saaksime oma ülesande tehtud. Kuidas ma liigun või kuidas mu liigutused koerale mõjuvad, jääb sageli tähelepanuta. Videost saad aga selge pildi, mis toimub.
Enne video üleslaadimist ning lingi keskkonda lisamist oled vähemalt ühe korra kõik harjutused veel üle vaadanud ning sellest on juba kasu. Minu tagasiside järel loodan, et vaatad oma video (koos kommentaaridega) veel läbi, et hakkaksid nägema koera või sinu käitumises samu detaile, millele tähelepanu juhin.
Kui soovid tõeliselt õppida, siis videoga on võimalus vaadata üht videot läbi 3-5 korda – üks kord ülevaate saamiseks, sellest mis harjutamise ajal üldiselt toimus. Järgmisel korral vaatad selleks, et jälgida enda käitumist, seejärel koera käitumisele keskendudes ning lõpuks vaatad, kui täpselt ja koera jaoks arusaadavalt talle tagasisidet annad. Kui hirmutasin sind praegu ära ja sulle tundub, et ega sa mingiks professionaaliks hakata ei taha, siis mõistan täiesti. Ilmselt tahad oma koeraga paremaks sõbraks saada ning tema käitumist juhtima õppida. Mõistan. Koera mõistmine ja koera oskusliku treenimise/ õpetamise aluseks on hea jälgimisoskus ning head treenimisoskused. Need tulevad ajaga ja sihikindla tööga. Kui soovid alustada rahulikult ja vaadata videod läbi vaid korra, siis see on täiesti vastuvõetav variant!
Tagasiside distantsõppijatelt
Mul on väga hea meel, et korraldad Kutsikate eelkooli distantsõppe vormis, sest nad kasvavad ju nii kiirelt! Oli väga tore saada vastuseid küsimustele ning näha, kuidas harjutada erinevate helide ja hooldusprotseduuridega. Lisaks meeldis mulle see klubiline kokkusaamine!”
Aune
Minu jaoks oli selle kursuse (Kutsikate eelkool) puhul olulisim suhte loomine koeraga. Ei ole oluline istu-seisa-rulli, vaid see, kuidas me üksteist loeme ja üksteisest aru saame. Minu jaoks on oluline, et olen õppinud tema eelistusi ja loomust tundma ja loomulikult jätkan sellega.
Liina
Mulle ei meeldi ennast igal sammul filmida ja kõike jäädvustada. Filmimine selle kursuse käigus oli minu jaoks tõeline väljakutse. Aga kui ma filmisin, siis tõepoolest, sellest oli tohutult palju kasu väikeste oluliste detailide märkamiseks. Kuigi ma olen üldiselt väga skeptiline veebikursuste osas, siis olen väga rõõmus, et osalesin sellel kursusel. Sellest oli palju kasu.
Piret
Kas füüsiliselt kokku saame?
Ei tea. See sõltub sellest, kas valitsus leevendab piiranguid või mitte. Kui piirangud leevenenvad ja inimesed tohivad jälle grupiti kohutda, siis loomulikult kolime Ujula tn saali. Kui ei, siis toimub kogu kursus veebi vahendusel.
