Kui su koer on korralikult sotsialiseeritud, siis pole probleemi
Olen palju kuulnud ilutulestikusõpradelt, loomaomanikelt ja isegi kasvatajatelt seisukohta, et kui koera on korralikult harjutatud, siis pole ilutulestik mingiks probleemiks. Ega inimesed pea siis oma lõbu koerte pärast ära jätma! Mina arvan, et see on võrdlemisi enesekeskne pilt sellest, mis toimub. Olgu, mõned loomad on tõesti võrdlemisi hästi kohanenud selle mölluga, mis toimub aastavahetuse paiku. Aga lisaks neile hästi kohanenutele on veel palju koduloomi, kes kardavad ja kannatavad (värisevad, üritavad paanikas põgeneda). Lisaks neile on aga ka suur hulk linnaloomi ning loomi, kes elavad linnade lähistel ja kannatavad selle müra ja valgusmängu käes ning keda kindlasti pole sihikindlalt “sotsialiseeritud” selle müra ja mölluga. Ja lõpuks on ka suur hulk inimesi, kes selle tugeva müra all kannatavad.
Kas me tõesti peame põhjustama kannatust nii paljudele erinevatele olenditele? Taome rusikatega vastu rinda ja kuulutame, et “KUI sul oleks NORMAALSELT sotsialiseeritud koer (“nagu minul”, käib sageli mõttes sinna juurde), siis poleks häda ju midagi! MINA igatahes tahan lõbutseda ja traditsioone jätkata! Aastavahetus käib ikka kõva pauguga!”
Lõbutseda saab tänapäeva külluse ajastul NII paljudel erinevatel viisidel, et lõbutsemine teiste heaolust hoolimata on lihtsalt südametu.
On väheusutav, et tänasel päeval on veel inimesi, kes poleks kuulnud loomade kannatustest aastavahetuse paiku. Küll on ilmselt hulgaliselt neid, kes pole aru saanud olukorra tõsidusest. Kui inimene pole näinud vana-aasta õhtul paukude pärast paanikas koera, siis see tundub võõras mure. Ja kui ta pole pidanud tegema ühe sellise loomaga 31.dets õhtul kell 5 viimast õhtust jalutuskäiku, sest edasi läheb juba liiga lärmakaks. Aga kuna keegi naljamees otsustas, et just NÜÜD, kell 17.04 31.detsembril oleks äge pauku teha just siis, kui inimene koeraga on vahetus läheduses, siis… Koeraomanikud teavad seda tunnet. Ka müratundlikud inimesed teavad seda tunnet. Kui sa aga lisad siia selle, et nüüd on su koer paanikas, sa pead tagama, et ta ei saaks end rihmast lahti tõmmata, sa pead kuidagi koju jõudma ja ärev aastavahetus on garanteeritud. Nüüd on ka koerainimesel väga halb. Kuigi teda on paukude suhtes korralikult treenitud. Koerad ja inimesed on sotsiaalsed loomad. Me tunnetame üksteise kannatusi. Kui kannatab koer, siis kannatab ka koeraomanik.
Aga traditsioonid?! Alati on uus aasta pauguga tulnud!
Kui minna tagasi ilutulestiku algse tähenduse juurde – Hiinas u 200eKr, siis selleks oli kurja eemalhoidmine. Eestis on aga olnud omad viisid kurjade hingede eemalhoidmiseks. Kui tahta ka tuld näha, siis võiks õues kadakaoksa või piparmünti sisaldavat vihta tossutada. KUI sa üldse usud hingedesse- kurjadesse ja headesse ja sellesse, et neid saab kutsuda ja tõrjuda. Aga kui sa ka ei usu, siis on eesti rahvatraditsioonid sellegipoolest väärt hoidmist.
Ja võibolla tasub ka siin Hiina omale Eestimaist eelistada! Isegi kui seal nii palju kärtsu-mürtsu pole.
Teenäitajad- omavalitsused
Tartu linn proovib sel aastal teisiti! Ilutulestik asendatakse valgusmänguga. Lisaks Tartule on Eestis hulk omavalitsusi, kus on mõistetud sellise sammu vajalikkust ning lähtutakse pigem kaastundest kui õigusest.
Koerasõbralik Tartu võtab 2024 aasta vastu vaiksemalt. Euroopa kultuuripealinnal on oluline ja kaastundlik otsus tehtud! Lugupidamine!
Jagan siin ka Tiina Toometi mõtteid loomade ja ilutulestiku kohta. Tema 3 soovitust on järgmised:
1. Ilutulestiku fännile – mõtle järele ja ära tee 2. Pauku kartva looma omanikule – ära mine loomaga välja ja kui lähed (vahel ju peab) varusta koer kahekordse rihmaga (kaelarihm ja traksid), rihma küljes sinu tel.nr., loom on varustatud kiibiga ja kiip on registreeritud. Paaniliselt kartvale – ravimid. 3. Inimesele, kes näeb paanikas looma – kui saad ta kätte (pea silma enda ja looma turvalisust), siis anna talle ajutine varjupaik ja asu omanikku otsima. Kui ei saa kätte (sageli ei saagi) – filmi/pildista ja jaga sotsiaalmeedias. Keegi kusagil otsib teda.
Kohe-kohe on üle Eesti jälle tulemas avatud talude päev. Avatud talude päeval näidatakse külastajatele erinevaid nunnusid loomi ja loomalapsi. Muuhulgas võib osades taludes ka kutsikaid ja kassipoegi näha. Ja veelgi enam, osades kohtades pakutakse külastajatele kutsikaid.
Mis juhtub siis, kui lähed lastega talusse vaatama loomi ja loodust ja lapsed kuulevad, et need kassi- või koerapojad on ära anda? Kui paljud lapsed EI ütle, et “Võtame kutsika!”
Vanematel on sellega seoses sageli vastakad tunded. “No tegelikult on need kutsikad ju tõesti nii armsad! Ja see ema paistab olevat ju päris chill, temaga ei paista küll mingit muret olevat… Küllap on ka kutsikad sellised! Miks nad ei peaks?! Aga teisest küljest, kas me ikka saame koeraga hakkama? Kas meil on piisavalt aega?”Ja siis hakkad peas läbi käima kõiki oma sõpru-koeraomanikke, kelle koerad hirmus toredad on. Ühtlasi hakkavad aga meelde tulema ka koerad, kellest justkui ainult häda ja viletsust tekib. Ja ongi segadus
Väldi emotsiooni pealt tehtud otsust!
Jättes kõik muu kõrvale- emotsioonil põhinev koeravõtt on enamasti vale! Koer on intelligentne, tundev ja sotsiaalne loom, kellel on vajadused, millesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt.
foto: Joanna Rae Lopez Unsplash
Ressursid – aeg, raha, õppimine, kannatlik meel, keskkond, seltskond
Kui palju lapsi teil peres on? Kui vanad nad on? Kui palju sinu aega ja pühendumist nad vajavad? Kas sinu elu on hetkel selles faasis, kus kõigele lisaks on koera vajaduste jaoks piisavalt aega, raha ja vaimset ressurssi? Jah, seda kõike on tarvis kuhjaga, sest sa ei tea mitte kunagi ette, milline see kutsikas ikkagi päriselt on, kes su koju saabub!
Mõnel on tohutult palju energiat, mida sa pead aitama tal kulutada konstruktiivsel kombel. Mõnel ilmneb juba mõne kuu möödudes mõni tõsine tervisehäda. Mõni on erinevates situatsioonides ärev. Jne jne. Selleks, et kutsikas üles kasvatada, on vaja nii sisemisi ressursse (kannatlik meel, õppimishuvi, empaatia) kui väliseid ressursse (sobiv keskkond, raha, aeg).
Raha
Heaolu ja ravi
Raha kulumisele eriti ei mõelda, kui võetakse segavereline peaaegu-tasuta-kutsikas. Koera soetamishind on alati väiksem kui püsikulud aastas.
Raha on väga oluline lemmiklooma heaolu tagamiseks. Näiteks veterinaari juures käimine maksab. Vaktsineerimine, ussikuurid ja ravi maksab samuti. Kui su koer vajab tõsisemat karvahooldust, siis ka grooming maksab. Ja muidugi on raha tarvis kõigi koeratarvete jaoks, mida alguses on ikka üksjagu – alates rihmadest ja pesadest kuni toidu, mänguasjade ja heade küünetangideni.
Koolitus
Koolituse eesmärk ei ole koera tsirkusekoeraks muuta ega teda täielikult inimesele allutada. Loomatreenimist peetakse tänapäeval looma heaolu jaoks vältimatult vajalikuks. Loomatreenimise eesmärgiks peaks olema loomale nende oskuste õpetamine, mis aitaks tal tema elukeskkonnas maksimaalselt hästi toime tulla.
Koolitajat tasub valida väga hoolikalt, sest koolitus sisaldab endas alati ka koolitaja eetilisi tõekspidamisi ning põhimõtteid.
Kas koolitaja on väljendanud selgelt ja üheselt mõistetavalt, mida ta koolituses oluliseks peab? (Näiteks “positiivne kinnistus” on teaduses täiesti selgelt defineeritud termin ja seega tead, mida oodata.) Milliseid meetodeid koolitaja kasutab? Kas eesmärk pühendab abinõu, st kas on ükskõik, milliseid võtteid kasutatakse, peaasi, et koer kuuletuks? Veel tänasel päeval on ka Eestis koolitajaid, kes mesimagusal häälel näitavad videos koera poova rihmaga kõrvalkäigu õpetamist ning koera “jalaga roiete tagant katsumist” (= jalahoop kõndimise ajal koerale kõhtu).
Või on koolitaja eesmärk vastastikuse usalduse ja suhte tugevdamine läbi õpetamise? Koera heaolu seisukohalt on vahe tohutu! Kas sa tahad oma tulevasele koerale, tulevasele pereliikmele parimat? Ma usun, et just seda sa soovid. Seetõttu tasub uurida koolitaja tausta ja tasub ka arvestada, et head koolitajad on ka end palju koolitanud. Seetõttu on sageli ka hea koolitaja koolituse hind mõnevõrra kõrgem. (Kuigi alati hind haridust ja kogemust ei peegelda.)
Kui sa loed minu koolituste tutvustusi ning mu blogipostitusi, siis ilmselt juba tead, et minu jaoks on koera ja inimese heaolu primaarsed. Selleks kasutan positiivset kinnistust läbivalt kõigil oma koolitustel valdavalt. Ühtlasi on minu jaoks oluline, et inimene õpiks miks? ja kuidas? me koera treenime ning saaks nii iseseisvaks koerainimeseks, kes mõistab, kuidas koera käitumist ja emotsioone mõjutada. Drilli ja dressuuri ma ei armasta. Harmooniline kooselu teisest liigist loomaga on siht, kuhu poole ise püüdlen ja aitan oma õpilastel liikuda.
Appi, seda kõike on nii palju!
“Nii palju on vaja teada! Ma tahan ju ainult segaverelist koera!“, võid sa mõelda. Aga koer pole kunagi ainult koer! Koer on terve maailm! Ta on isiksus. Väga erinev inimesest oma tajude ja päritolu poolest, ent ometi täiesti täielik omaette maailm. Ta pole meie jaoks ja meie pärast. Ta on ise. Ja meie saame olla talle toeks ja õpetada talle oskusi, mida ta inimeste maailmas vajab.
Aeg
Noorele koerale peaks aega kulutama vähemalt 2 tundi päevas. Alates pissitiirudest, hooldusprotseduuridest kuni treenimise ja mängimiseni. Siin ei saa hinnaalandust teha! Koerad on sotsiaalsed loomad, nad vajavad oma inimeste tähelepanu ja aega. Vahel vajavad noored loomad aega rohkemgi, sest kõik reeglid, kohad, ootused on uued, mida selgeks saada. Mida enam aega koera esimesel eluaastal temasse investeerid, seda paremaid vilju tulevikus naudid!
Süvenemine
Jah, süvenemist on vaja igal sammul. Alates koera tervise, käitumise, arengu kohta lugemisest kuni sobivate ja ohtlike mänguasjade ja toidu väljaselgitamiseni. Samuti tuleb koolituses ette hulk küsimusi. Mitte keegi ei saa lõpuni öelda, kuidas sina oma koera kasvatama pead. On olemas teaduslikud põhimõtted, mis selgitavad, kuidas käitumised muutuvad tugevamaks ja nõrgemaks, kuidas me koera emotsioone mõjutada saame ning millist mõju avaldab kutsika sage stressamine mänguga ja vähene puhkus jne jne. Ometi on just sinul tarvis teha palju olulisi otsuseid, mis puudutavad sinu pere, sinu kodust keskkonda, sinu eetilisi tõekspidamisi, sinu unistusi oma koerast ja koeraga tegelemisest.
Tasu
Nüüdseks võib kogu koerapidamine tunduda tohutult pingutustnõudev. Kus on tasu? Üksteisemõistmine, usaldus ning kiindumus teisest liigist loomaga on mõne inimese jaoks tasu, mis korvab kuhjaga selle süvenemise ja aja-, raha- jm kulu. Sügav usaldus on kingitus loomalt. Aga see kingitus tuleb meil hoolika tööga välja teenida. Hoolika töö all pean silmas head treenimist, koera vaimse ja füüsilise heaolu eest hoolitsemist, koera suhtes sõbralik ja kannatlik olemist ka, ja just eriti siis, kui miskit on valesti läinud ja ka koera soovide ja eelistustega arvestamist.
Me saame tänu koertele õppida end väljendama teisiti, vähem nõudes, rohkem juhendades, rohkem positiivset tagasisidet andes. See harjumus laieneb hiljem edasi ka inimestega suhtlemisele – see on lisaboonus koera positiivse kinnistamise kaudu õpetamisel, mis parandab ka meie suhteid teiste inimestega.
Kuidas siis ikkagi seal avatud taludes otsustada? Kas lapsele võiks koera võtta?
Esmalt vasta palun jah või ei vastuseks küsimusele – “Kas sina tahad koera?” (Vasta enne, kui allapoole kerid!)
.
.
.
.
.
.
Mis sa vastasid? Kui see ei olnud kõlav, selge ja ühemõtteline “Jah!!!”, siis ära kindlasti sealt avatud talude päevalt koera võta!
Kui koerasoov on aga ikkagi mitme pereliikme suur soov, siis tasub ühiselt läbida minu loodud veebipõhine programm Võtaks koera?, et saada rohkem selgust, kas praegu on õige aeg ning saada rohkem teadmisi sellest, millele te tegelikult “Jah!” ütlete, kui te koera võtta otsustate.
Võtaks koera
Võtaks koera? on 7 moodulist koosnev veebipõhine programm. Igas moodulis leiad vastuse ühele olulisele küsimusele seoses koera võtmisega. Igas moodulis jagan sinuga infot, mida olen näinud koeravõtjaid vajavat. Lisasin kursusesse nii need teemad, mille osas on koerasoovijad minult nõu küsinud kui ka mured, mida olen oma klientide juures näinud ning kus olen mõelnud “oh, oleks nad seda ometi enne teadnud!” Nüüd on sinul olemas võimalus teada enne!
Selleks, et kursusega liitumine oleks lihtsam, on võimalik maksta ka kahes jaos.
Tagasisidet osalejatelt Võtaks koera? programmile
Marii:
“Minu suur tänu ja kummardus seda kursust loomast! Loodan, et kõik kel soov ja plaan omale kunagi koer võtta leiaks tee selle kursuseni. Minu jaoks see teekond oli tohutult inspireeriv, sügavalt enese sisse mõtlema panev. “
Mart:
“Võtaks koera? programmis saime aru, et see tegu oleks võrreldav veel ühe lapse saamisega! Mõistsin, et pean veel ise veidi kasvama, et koer võtta!”
Tanel:
“Ma olen koertega üles kasvanud ja pean end koerainimeseks, aga nii palju põhjapanevat ja põnevat uut arusaamist koerast kui liigist ei osanud küll oodata! Minu jaoks avanes terve uus maailm!”
PS: Aga kui talunik ähvardab kutsikad magama panna, kui te üht endaga kaasa ei vii? Mis siis? Siis tuleb ju kutsikas päästa ja ta koju tuua?!
EI!! Palun mitte! Kui sa võtad sellise ähvarduse peale kutsika, siis see ainult kinnistab inimese käitumist, mis laseb emastel koertel tiinestuda kontrollimatult (vahel suisa igal innaajal). Küll võiks sellisest talunikust teavitada kas loomakaitseorganisatsiooni (ELS või ELL või PTAd ehkPõllumajandus- ja Toiduametit), sest selline suhtumine on omane kutsikafarmi pidajatele.
Kainet mõtlemist ka nunnude kutsikate juures! 15-aastase suhte alustamine nõuab hoolikalt läbikaalutud otsust!
Hiljuti algas mul jälle Kodukoera põhikoolituse 1. moodul tavapärase 2-tunnise loenguga, kus tutvustasin ka klikkeri kasutamist ja vastasin sellekohastele küsimustele. Üks inimene küsis: “Kas pastakaga klõpsimine ja klikkeriga töötamine koera jaoks segaseks ei lähe?” Vastasin, et“Ei, kui me ei aja neid kaht signaali ebajärjekindlate tagajärgedega segaseks. Näiteks mina kasutasin nupuga klikkerit koera treenimiseks, aga laste õpetamiseks kasutasin keelega nö karbi-klikkerit.”
Seejärel tundsin energialainetust… Mitte, et ma muidu väga mingitesse energiate liikumistesse usuksin, aga nüüd oli küll selgelt tuntav võnge. Ma ei pööranud sellele aja nappuse tõttu rohkem tähelepanu ja liikusime edasi.
Peale loengut tuli üks inimene minu juurde ja oli selgelt mures, et kas ma tõesti kasutan klikkerit oma laste treenimiseks? Ta ütles, et soovib saada kindlust, et kas ta sai ikka õigesti aru, sest soovib teada, milline inimene ma olen.
Andsin ausa vastuse. “Jah, ma kasutan klikkerit ja operantset tingimist teatud praktiliste oskuste õpetamiseks muuhulgas ka oma lastele. Näiteks õpetasin neid nende palvel turvaliselt ja samm-sammult käitumist üles ehitades pea peal seisma, et nad hooga proovides oma kaela ei murraks. Samuti olen õpetanud uisutades tasakaalu kandmist ühelt jalalt teisele, klaverimängul käehoidu, kingapaelte sidumist ja muud.”
Inimene selgitas, et on suur Thomas Gordoni lähenemise pooldaja ja ta on šokeeritud, et ma kasutan klikkerit oma laste peal. Ta ütles, et ta ei tahaks ilmaski, et ma tema tegevust tagasisidestaksin. Või kui, siis Gordoni kolmeosalist minasõnumit kasutades.
Gordon käitumise mõjutamisest
Gordon räägib välisest kontrollist ja lapse sisemisest enesekontrollist. Ta väidab, et kuigi käitumisteaduses on mägedekõrgused tõendid selle kohta, et operantse tingimise kasutamine toob tulemusi, eriti autistlike, vaimse mahajäämusega laste seas (nende puhul on selle mõjusid enim uuritud), ei suudaks tavalised lapsevanemad kunagi oma lapsi operantse tingimise põhimõtteid kasutades edukalt kasvatada. Neil puuduvad selleks piisavalt põhjalikud teadmised, neil puuduvad võimalused tagajärgede kontrollimiseks ja see võib kergest üle minna laste vaimseks või füüsiliseks väärkohtlemiseks.
Ilmselt tahame kõik, et meie lapsi kannustaks sisemine huvi end ümbritseva vastu, väärtused nagu ausus, empaatia, vastutustunne. Gordon ütleb, et vanemad ei suuda “piitsa ja präänikut” kasutades kasvatada lastest viisakaid ja korralikke kodanikke. Ja ma olen temaga nõus, sest tõepoolest, me tahame, et impulss moraalselt õigesti käituda võiks tulla me seest. Me ei taha vormida oma lastest preemiate järel jooksvaid ja taskuraha nimel õppivaid tegelasi, vaid tahame, et neil oleks sisemine huvi. Me tahame, et nad õhinaga õpiksid ja uuriksid end ümbritsevat ilma ja selle seaduspärasid. Me tahame, et nad tahaksid õppida. Eesti päritolu neuroteadlane J. Panksepp nimetas seda loomadele ja inimestele ühist otsimise-õppimisega seotud emotsiooni sõnaga seeking.
Praktilised oskused
Gordon räägib palju sellest, kuidas konfliktsituatsioonis jõuda win-win lahenduseni: lapsega probleem koos läbi rääkida, tema tundeid mõista ja aktsepteerida, ennast kehtestada, piire seada ja leida koos lahendus, kus keegi ei kaotaks, vaid kõik võidaks. Ma pean seda väga heaks mudeliks konfliktide lahendamisel.
Kui aga teemaks pole konflikt, vaid teemaks on oskused. Oskused, mis ühel on ja teisel pole, aga ta vajab neid? Sel juhul pole Gordoni lähenemisest suuremat abi, sest ükskõik kui palju me oskuste puudumise probleemist ei räägi, oskused rääkimise teel ei teki.
Kuidas õpetada 2-aastasele, kuidas panna selga jopet või sukkpükse? Kuidas uisutada? Mis hetkel tuleks suusatades kepp maha asetada? Kuidas fileerida lõhet? Kuidas puhuda flöödi huulikusse nii, et välja tuleks ilus toon? Millal oli inglisekeelset teksti lugedes sõna hääldus perfektne?
Kõik need oskused nõuavad lihastööd. Sageli hästi koordineeritud, mitmete kehaosade koostööd. Hakata siin seletama… Selleks hetkeks, kui inimene kogu info kätte saab, on tal see tunne, (füüsiline) tunne, kadunud! Ma olen seda kogenud flööti õppides. Ma puhun, õpetaja räägib midagi. Ma ei kuule, mida. Peatun, et kuulata. Vahel andis ta teada, et absoluutselt mitte nii! Aga vahel, ja need olid kõige frustreerivamad hetked, ütles ta: “Just nii, miks sa katkestasid?!” Ja loomulikult ma ei mäletanud, kuidas ma seda suurepärast tooni tekitasin, sest mu ootus oli see, et ma saan jälle rea parandusettepanekuid.
Neil puhkudel on tarvis täpset, ühemõttelist positiivset tagasisidet, mis annab teada täpselt ja kiirelt “see on see tunne, mille poole pead veel püüdlema”.
“Inimeste klikkijad” e. TAGteacherid
Kas mäletad, kuidas sind õpetati kingapaelu siduma? Ema ühtviisi, isa teistviisi, kasvataja kolmandat moodi… Me kõik mõtleme, et see, kuidas mina kingapaelu seon, on ainus normaalne viis seda teha. Me teeme seda ilma mõtlemata. Aga vaene laps, kes seda õppima peab ja iga täiskasvanu näitab talle üht osa suurteosest “20 variatsiooni kingapaelasidumiseks” on väga suures segaduses. Tal on vaja esmalt selgeks saada 1 versioon, et siis hiljem valida ja leida, milline variant talle enim sobib.
TAGTeach – Theresa McKeon ja Nolan kingapaelte sidumist õppimas
Ülaltoodud videost on näha, kuidas Nolan naudib selgust ja seda, et ta pole mitte ainult õppija, vaid ka õpetaja. Ka temal on kontroll öelda emale, et nii on õige! See hoiab motivatsiooni ja aitab ka kaasa jälgimisoskustele. Fakt, et ta peab andma teada, millal on sooritatud õige liigutus, nõuab temalt suurt süvenemist ja see aitab kaasa ka ta enda praktilistele oskustele.
Eetilised küsimused
See inimene ei olnud kaugeltki esimene, kes oli üllatunud, et ma kasutan loomatreenimisega samu põhimõtteid ka oma lastele oskuste õpetamiseks. Mulle on öeldud otse või ringiga, et “laps pole koer!” Ja ma olen sellega väga nõus! Inimlapsed on inimesed, koerad on koerad. Me oleme erinevatest liikidest. Aga meil on ka ühiseid omadusi. Näiteks oleme me mõlemad imetajad, kuulume loomariiki ja eluslooduse hulka. Me jagame põhiemotsioone, meie käitumine on allutatud samadele seaduspäradele ja loodusseadustele nagu meid mõlemaid mõjutab ka gravitatsioon.
“Laps pole koer” viitab sageli justkui sellele, et koer on midagi väheväärtuslikku ja laps midagi kvalitatiivselt erinevat. Kuigi emana on loomulikult mu lapsed mulle tohutult armsad, hoolin ma samavõrra oma koertest. Kõik elavad hinged on väärtuslikud. Sellisena, kelleks nad loodud on. Nad on austust väärivad ja nad pole vähemad. Nad on teistsugused, aga mitte vähemväärtuslikud.
“Laps pole koer” = “mõrtsukvaal pole koer”= “krokodill pole koer”
Tõepoolest, igal liigil on omad eripärad ja seda hea treener arvestab. Esmalt, see on lihtsalt mõistlik, sest muidu võid surma saada või viga saada ise või kahjustada oma õppijat. Teisalt, see annab treenimisel paremaid tulemusi. Kolmandaks, ükskõik, millist liiki isendit sa treenid, on esmalt vaja töötada turvalise keskkonna ja suhte loomise kallal. Usalduslik suhe ja vastastiku meeldivad assotsiatsioonid on ohutu ja tõhusa koostöö eelduseks. Meeldivad emotsioonid aitavad õppida.
Kuidas neid emotsioone tekitada, kuidas usaldust luua, see sõltub jällegi sellest, kellega töötame. Nii liigi tasandil kui isendi tasandil. Me peame tundma õppima, mida teine naudib, kus on ta piirid ja respekteerima neid. Järjest enam otsitakse viise, kuidas loomade heaolu suurendada, andes neile enam valikuid. Kuigi meil on tarvis hoolitseda oma hoolealuste eest vahel ka siis, kui see pole nende esimene eelistus, annab heaolu seisukohalt palju ära teha suurendades õppija vabadust.
See kõik ei tähenda aga, et iga loomaliigi jaoks peab looma eraldi treenimissüsteemid. (Ja jälle kordan üle, et jutt käib sellest, millise üldistusastmega kogu lähenemist vaatame – kas indiviidi tasemel või liigi tasemel või veel laiemalt)
Operantse tingimise põhimõtted töötavad universaalselt. Seda on loomatreenerid ja teadlased üle maailma juba aastakümneid uurinud ja jälle ja jälle kinnitanud. Küsimused tekivad hoopis nende põhimõtete rakendamises, meetodite kasutamises jne.
Klikker
Klikker kui marker seostub ikkagi palju koerakoolitusega ja kui pilt koerakoolitusest seostub nõukaaegse dressuuriga, siis jah. Ma olen nõus – see seos pole meeldiv ja siia jadasse ei tahaks ka mina lapsi lisada. (Ega koeri, ega ühtki teist liiki loomi).
Klikker on lihtsalt üks töövahend. Plastikust vidin, mis teeb klõpsuvat heli ja tänu klassikalise tingimisega tekitatud seosele on tingitud kinnistajaks muutunud. See seos on tekitatav ja ka lõhutav. Klikker pole võlukepike, mis paneb koera midagi tegema. Klikker on õige kasutamise korral väga võimas töövahend uute käitumiste õpetamiseks (sama võimas, nagu meile raha, mille saamiseks nii paljud inimesed end tööga surnuks rabavad). Seda vahendit tuleb kasutada oskuslikult ja vastutustundlikult. Selle vahendi kasutamisel on omad piirid ja piirangud, millest Kodukoera põhikoolituse 2. moodulis ka rohkem räägime.
Klikker aitab lihtsustada suhtlust looma ja inimese vahel (ja ka inimeste vahel, kui on kokku lepitud, et see klõps annab selle sõnumi). Klikkeri kasutamine ei muuda ühtki inimesest õppijat koeraks. Ka oma koolitustel meenutan inimestele, et kui me harjutame ajastust või treenimist, siis pole kena nimetada treenitavat inimest koeraks. See võib teda solvata ja vähendada õppimise soovi. Tavaliselt teevad seda ainult treenimisteekonna alguses olevad inimesed mängides piiridega, vaadates, kuidas mõjutab kellegi koeraks nimetamine nii kaasõppureid kui mind.
See viitab alati sellele, et esiteks ei osata näha operantse tingimise võimalusi inimeste õpetamisel. Teiseks tahetakse testida oma jõupositsiooni, sest õppijad ei nimeta ennast pea kunagi koeraks, ainult need, kelle käes on nupuga vidin, kalduvad seda tegema. Kolmandaks ei nähta, et koerast õppija pole tegelikult midagi kardinaalselt erinevat inimesest, kaelkirjakust, kondorist või kellestki teisest. Nad on kõik tundvad, mõtlevad elusolendid, kellel on oma eelistused, hirmud, soovid ja jälestatavad asjad.
Treener = teener
Tänapäeval kaasaegses loomatreeningus, mis arvestab uuemate teadusuuringutega loomade emotsioonide, mõtlemise ja maailma kohta, ei ole treener mitte kindral, kes keelab-käseb-poob-ja- laseb, vaid pigem teener. Teener selles mõttes, et ta on õppija abistaja. Treeneri ülesanne on teha vajalik eeltöö vaatlemise ja treeningu planeerimise näol, et hakata loomale õpetama vajalikke oskusi. Treeneri ülesanne on lihvida oma oskusi ja omandada teadmisi, et aidata oma õppijat. Ükskõik, mis liigist see õppija on. Mulle meeldib vaadata (ideede)maailmas ringi ja leida, mis aitab meil ja meie hoolealustel elada õnnelikumat elu, õppida vähema frustratsiooniga ja tunda end hästi oma keskkonnas, lahendades ülesandeid, mida elu meile ette annab.
Ma armastan koertega elada seepärast, et ma usun, et teisest liigist loomaga kahesuunaline suhtlus ja usalduslik suhe on suur privileeg, mille nimel me peame ka tööd tegema.
——–
PS:
Ma möönan, et Treener=teener on selline “ouch” analoog. Aga ta kõlab ilusti ja lõpuks sõltub ju kõik sellest, kuidas me sõnu sisuga täidame. Ilmselt on sul hea koolitusel olla, kui tead, et koolitaja on seal sinu heaks, sind aitamas. Ja minu meelest on ka aus, kui me neile loomadele, keda me enda heaolu suurendamiseks enda lähedal peame, rohkem abiks ja mitte niivõrd “valitsejaks” oleme.
PPS:
Ma ei tea, kas pelgalt selle info põhjal, et kasutan klikkerit oma laste õpetamises on võimalik otsustada, milline inimene ma olen. Ma usun, et ma olen oluliselt mitmetahulisem ja mitmekihilisem ning see on üks tahk minust. Ja ma mõistan ja austan ka inimesi, kellele sama lähenemine ei sobi, kes seda ise ei teeks. Kui see on hästi läbi mõeldud, siis on isegi põnev diskuteerida ja argumenteerida selle üle, mis erinevate oskuste õpetamisel tõhusamad meetodid on. 🙂
Mis on minu töö? Kas treenida kõiki koeri? Õpetada kõiki koeraomanikke? Aidata kõiki, kes tahavad koera kuulekaks saada? Aidata neid, kes leiavad, et sinu jutus on iva ja et teie väärtused ja eesmärgid kattuvad?
Kui palju töötada? Kui sul on teatud lähenemisnurk (= spetsialiseerumine), siis võib juhtuda, et inimesed leiavad sinu juurde tee. Siis tekib küsimus, kui palju on minu kohus aidata? Kas aidata nõrkemiseni või ennast hoides?
Kvaliteet vs kvantiteet
Ma olen võrdlemisi rangelt hoidnud oma tundide arvu väikese ning väga hoolikalt pean kinni sellest, et puhkaksin veidi pikemalt paar korda aastas. Selleks, et teisi aidata, tuleb ennast hoida. Me kuuleme seda soovitust pidevalt, aga ometi on seda paljudel juhtudel väga raske ellu viia.
Kunagi tegin koolitusi hommikuti ja õhtuti. Olen teinud tunde 4 õhtul nädalas ja 4 tundi järjest õhtu jooksul. See ei sobi mulle. Tundsin, et see muutus konveieriks – “tundide tegemiseks”. Üks grupp välja-teine sisse plaanis olnud käitumised ja… ongi jälle vahetus. Inimeste ja koerte nimed ei püsinud meeles, veelgi vähem see, kellel millised küsimused ja mured olid. See ei ole see, mida ma teha tahan.
Selleks, et inimesi tõeliselt edasi aidata, on vaja palju rohkem ressurssi, kui tundi planeeritud harjutuste juhendamine ja ära tegemine. Päris palju vaimset ressurssi võtab inimese juhendamine sinna, kus ta leiaks koeraga elamiseks oma tee. Et tekiks selgus, milliseid oskusi õpetada on vaja, milliseid oskusi endal on vaja, millised meie käitumised ja harjumused segavad suhtlust ning millised mõttemustrid ei aita eesmärgile kaasa. Selleks on mul vaja aega ja ruumi, et jõuda olla kohal igaühe jaoks, kes mu tunnis on. Ja nii kogu koolituse vältel.
2 +2
Sellesuvise pausi ajal oli kogunenud nii palju koolitushuvilisi, et avasin veel ühe Kutsikate eelkooli grupi lisaks See teeb 2 Kutsikate eelkooli gruppi + 2 Kodukoera põhikoolituse 1. mooduli gruppi. 4 tundi järjest tunde umbes 5-minutiste vahedega, 20 koera õhtu jooksul, 20 inimest, vahel rohkemgi, keda 55 min jooksul maksimaalselt edasi aidata…
Muidugi olin ma veidi mures, kuidas see kõik laabub, sest minu varasem kogemus polnud väga julgustav. Aga sel korral ületasid osalejad kõigis gruppides kõik mu ootused! Kõigis neljas grupis olid inimesed motiveeritud ja oma mõtetega kohal!
Keda saan aidata, keda mitte
Ma näen oma ülesannet nende inimeste toetamises, kes soovivad oma koera õpetamise kaudu õppida oma koera tundma ning õppida seda tegema ilma sunni ja hirmuta. Aitan inimesi, kes mõistavad, et noor loom vajab aega ja kannatlikku täiskasvanut (inimest) enda kõrvale. Ta vajab turvalist keskkonda ja turvalisi ning meeldivaid õppimiskogemusi, et temast kasvaks enesekindel ja hea sõber.
Ja kuigi ma hoolin kõigist koertest, teen ma tööd siiski inimestega. On inimesi, kes kes helistavad ning paluvad vaid kiiret nippi, kuidas lõpetada koera üks või teine nende jaoks probleemne käitumine. Sellelt pinnalt meie koostöö ei sujuks. Meie ootused ja nägemus sellest, mis toimuma hakkab on liiga erinevad. Meie väärtused on liialt erinevad.
Inimese toetamiseks on tarvis, et suudaksin süveneda tema mõtetesse, soovidesse, muredesse. Kuulata, mis mõtteid ja tundeid tekitab temas koera käitumine või mis hoiakud ja ootused on koeraga elamise suhtes on. Süvenemine nõuab aega ja ruumi. Kuigi grupis ei saa sa ehk piisavalt ainult sulle pööratud tähelepanu, on selle õppimisviisi plussiks see, et saad õppida teiste vigadest. Ja mina proovin ikkagi igale osalejale just temale suunatud soovitusi ja näpunäiteid jagada. Aga palju toimub ühiselt ja üksteiselt õppides. Selleks on vaja avatud meelt ja kohalolu.
Eile kursuse lõpetanud inimestega tekkis väga hea klapp! Suur rõõm on sellest, et enamik neist jätkavad oma koera koolitamist!
Kursuse viimane tund
Lisan mõned pildid Kutsikate eelkooli kahest grupist ning KPK1 Parem kontakt mõlema grupi viimasest tunnist.
Jube raske on olla fotograafi ja koolitaja ametis korraga. Kuna aga inimesed tulevad mu juurde ikkagi pigem koolitusse, siis lasen nõudmisi lõdvemaks fotokunsti vallas. 🙂
Vajuta pildi paremal või vasakul serval olevale noolele, et näha rohkem pilte!
Vahel on algus veidi … ettevaatlik – Luna, Wilbur ja Tokyo
Lenna
Nemo
Klaara
Klaara, Castor ja Rosco –
Väga püüdlik Roosi
Coco – tagasihoidlik, soliidne, aga muljetavaldav – nimemaagia 🙂
Kuumus kestab ja kurnab meid kõiki. Isegi taevas tundub vahel leekides olevat.
Hiljuti jagas üks mu tuttav sotsiaalmeedias pilte Simpsonite peres käinud dialoogist, kus Bart ütles, et see on tema senise elu kuumim suvi. Homer vastas aga elutargalt, et käesolev suvi on tema edasise elu jahedaim…
“The Story of More”
Kahjuks oleme oma aastakümnete (ja -sadade) pikkuse tegevusega suutnud kliima tuksi keerata ja nüüd peame sellega elama. Raske on. Ja samas – see raske aeg võiks olla sobiv mõtlemiseks, kuidas saame oma ökoloogilist jalajälge vähendada. Neid asju on meie tänapäevases heaoluühiskonnas tohutult, kust annab veidi tagasi tõmmata.
Mu pere sai jõulukingiks Hope Jahren’i raamatu The Story of More, mis on väga mõtlemapanev ja silmiavav. Autor toob välja, kuidas oleme jõudnud selleni, et oleme ära kasutanud enamiku Maa ressurssidest. Kuidas kiirenevas tempos koos heaolu kasvuga on just viimased aastakümned eriti tugevat mõju avaldavad.
Soovitan lugeda sel soojal suvel.
Koerapidamise ökoloogiline jalajälg
Ka koerapidamine omab päris suurt ökoloogilist jalajälge. Kui alustad sellest, et vaatad oma koera mänguasjade, rihmade, toitude, maiuste, ravimite, hooldusvahendite hulka, siis saad ilmselt isegi aru, et sinna on kulunud hulgaliselt ressursse.
Olen oma koolitustel ikka soovitanud maiused ise keeta ning sikutusmänguasjad ise valmistada. Miks? Sest meil pole ressursipuudust. Meil pole vaja minna poodi ja osta niitidest punutud või karukujuliseks õmmeldud mänguasja selleks, et oma koeraga tegelda! Meil on kodus erinevaid tekstiile, mille sõlmimine, rebimine ja loov kokku sobitamine võivad koera jaoks maailma kõige lahedama mänguasja moodustada. Tõsi, tegu pole sertifitseeritud mänguasjaga ja pole mõistlik jätta koera sokkide ja linadega, kui su koer on kõigesööja (ma mõtlen KÕIGE sööja). Aga mängu ajaks sellise asja kasutamine on vägagi sobiv.
Maiuste isetegemise osas on enim meelde jäänud ühe kliendi ütlus “Poes on ju koertele mõeldud maiused saadaval. Mina küll ei hakka neid ise kodus keetma!” Nojah. On küll. Aga sõltuvalt maiuse tüübist on neil erinevad puudused. Kas tervislikkuse, ahvatlevuse või hinna osas jäävad erinevad maiused tugevalt alla kodus ja lihast valmistatud erinevatele maiustele. Ja lisaks tasub meeles pidada, et enamikku kaubandusvõrgus pakutavaid maiuseid transporditakse (sageli välismaalt), pakendatakse (et paremini säiliks ja mõnusam kätte võtta oleks) jne. Pakendamine, pika maa taha transportimine jpm muudabki selle jalajälje sügavamaks.
Loomulikult avaldab mõju ka loomade parasiiditõrje – kirbu- ja puugitõrje on tugev putukate närvimürk. Kui sa lased oma koera ujuma peale puugitõrje tegemist, siis esiteks ei pruugi see su koeral enam töötada, aga teiseks mürgitad sellega väikesi veeloomasid.
Laia spektriga antibiootikumide kasutamine aitab küll minu koeral saada tõenäolisemalt terveks, ent suures plaanis viib meid kõiki lähemale suurele kriisile, kus bakterid on antibiootikumidele resistentsed ning ka lihtsamaid haigusi ei saa jälle ravida, sest antibiootikumid lihtsalt ei tööta enam.
Koerte väljaheidete korjamata jätmine suurendab parasiitide levikut mh inimeste seas. Ja kui neid jälle usinalt korjata, siis suureneb plastireostus.
Kõigel, mida me teeme või tegemata jätame, on oma mõju.
Mitu koera majapidamises
On kodusid, kus koerad on partnerid töödes – karja- ja jahikoerad, looduskaitse- või otsingukoerad jt.
Kuidas on aga nendega, kellele koerad lihtsalt meeldivad? Mitu koera oleks mõistlik kodus pidada? Kas siin on piir ees vaid inimese varalisel ja psühholoogilisel võimekusel koerale head elu pakkuda?
Ma ei tule kellelegi ütlema, et sinul on koeri liiga palju! Pigem julgustan endalt küsima, miks on mul just praegu vaja 2-5 koera koju. Kelle huvides see otsus on ning millised varjuküljed sellel otsusel on.
Vahel võib mitme koera pidamise taga olla ka süütunne koera suhtes, sest esimese koera jaoks polnud piisavalt aega ning talle võeti sõber. Ja siis oli tore vaadata koeri, kes omavahel hästi läbi saavad.
Vahel võib mitme koera pidamise taga olla aga nö kollektsioneerija huvi – milline mu järgmine sama tõugu koer on – millised on ta sarnasused ja erinevused eelmistega võrreldes?
Ja mis seal salata, mõne inimese jaoks on mitme tõukoera pidamine ka lihtsalt majanduslik ettevõtmine. Sellest ei taheta rääkida ja head kasvatajad tunnevad alati, et neile tehakse liiga, kui räägitakse, et kutsikate kasvatamine võib olla äri. Aga mina oma töös näen, et tõesti see vahel nii kahjuks on.
Ja ka siis, kui see nii on, on mõistlik enda jaoks need asjad läbi mõelda ning laiemasse konteksti panna. Milliseid vajadusi rahuldab minu mitme koera pidamine. Ja lõpuks tasub ka see vastus panna globaalsesse konteksti. Kas ma saaksin tulevikus läbi vähemaga? Vähemate koertega? Vähemate mänguasjadega? Vähemate rihmadega (aga seda kvaliteetsematega) jne jne
Kuidas koerad vastu peavad?
Koertel on samuti sellise kuumaga raske. Tasub kontrollida, et koera kausis olev vesi oleks jahe ja värske. Tean mitmeid koeri, kes sellise kuumaga mitu korda sama vett ei joo, sest ühe joomiskorra järel hakkavad mikroorganismid vees juba kasvama. Seega – jälgi, et annaksid koerale regulaarselt värsket vett!
Viimastel aegadel on moodi läinud jahutusvestid ja jahutusmatid. Ja jällegi – on olukordi, kus need võivad olla praktiliselt asendamatud, ent kas mul on võimalik läbi saada ilma matita ja hoida oma koera jahedas? Mina saan vastata – jah. Ma saan oma koera hoida vilus ruumis, aknaid lahti, külma vee kättesaadaval, märjad käterätid niisutatuna. Sügavkülmutatud KONGid jm söögimänguasjad jahutamas koera.
Kuidas saada läbi vähemaga?
Anna kommentaarides teada, millised on sinu mõtted antud teemal!
Jagamine on helde käitumine. Toidu ja ruumi jagamist nimetame külalislahkuseks. Heade näpunäidete jagamist peame abivalmiduseks. Eriti siis, kui need näpunäited on oodatud ja küsitud. Oma kogemuste jagamine võib olla kannatavale inimesele toeks, sest kogemusi jagab keegi, kes on ise sarnasest raskest olukorrast juba läbi käinud ning tugevamana teiselt poolt tunnelit välja tulnud. Ja aja pühendamist saab kindlasti nimetada heateoks.
Peatselt saab Hea Koera nime all tegutsemisest 10 aastat. Enne seda tegin koolitusi Kristina Mägi koertekoolituse nime all. Minu klientideks on suures osas inimesed, kellele on sõbrad-tuttavad soovitanud mu koolitusi.
Nimemuutus ei mõjutanud seetõttu omal ajal kuigi palju – mu kliendid tunnevad mind nimepidi ja mina neid. Mu koolitustel ei käi koerad ja koeraomanikud, vaid Terra ja Mari, Paula ja Katrin, Säde ja Mihkel ning Kuu ja Sander. Igaüks on ainulaadne. Iga suhe kulgeb ainulaadset rada mööda, kus mina annan endast parima, et see konkreetne inimene ja koer jõuaksid mõlemale rahuldust pakkuva suhteni.
Sõbraga ja tuttavaga oma kogemuse jagamine võib säästa tema aega ja raha. Veelgi olulisem on aga see, et mitmel puhul on inimesed mulle öelnud “Oleks ma sind varem leidnud! Oleks ma teadnud sinust siis, kui ta kutsikas oli!” Sellistel puhkudel on inimesega kaasas juba valu – see valu, mis närib hinges seepärast, et ta ei teadnud koera elu alguses paremat kohta koolitamiseks ning tegi oma koerale haiget, sest koolitaja nii soovitas. Sellest valust oleks saanud säästa nii inimest kui koera. Seepärast tasub jagada Hea Koera koolituste kohta infot! Hea Koera koolis me haiget ei tee!
Tunnid olid hubased, rahuliku kulgemisega, koera vajadusi arvesse võtvad. Kodus loetav materjal oli arusaadav ja selge, nende järgi oli hea harjutada samm-haaval. Harjutused koeraga ei olnud üle jõu käivad ning koolitaja väljendas ennast selgelt. Koolitaja oli koerte ja nende omanikega väga hell ja armas. Soovitan väga! — Anna Lea
Omanik või teekaaslane
Miks sa otsustasid koera võtta? Kas hindad koera kui ainulaadset intelligentset, tundlikku ja sotsiaalset isiksust?
Mida sa väärtustad koeraga elades? Kas soovid mugavust ja tingimusteta kuulekust või häid ja usalduslikke suhteid, mille loomine võtab aega ja vaeva (teadmisi ja oskusi)? Kas näed oma vastutusena koera vajadustega arvestamist ja oled valmis mõningaid aspekte oma elust koera järgi sättima? Hea Koera koolitused on väärtuspõhised.
Ankur hoiab
Mu koolitustel on meil kombeks üksteist sinatada. See loob võrdsuse ning väljendab partnerlust. Ma pole suur juht ja õpetaja. Ma ei “pane koera hästi käituma”. Ma pole võlur. Ma ei nõua oma koolitusel osalejatelt tingimusteta allumist ja järgimist. Iseseisev mõtlemine, küsimuste esitamine on väga teretulnud! Ma õpetan inimest, et ta oskaks oma koera käitumist suunata, mõelda tema vajadustele ning teha oma eluks vajalikud valikud.
Mina annan ideid ja provotseerin mõtlema. Kas koerainimene seda teeb, on tema vastutus. Igatahes on aga selge, et mida rohkem mõtte ja teoga koolitusel kaasas olla, seda rohkem kogu kursusest “välja võtta” saad.
Süvenemine annab rahuldust pakkuva tulemuse
Kutsikate eelkoolist või Kodukoera põhikoolitusest lihtsalt läbi käies, võib tekkida tunne, et midagi nagu jäi puudu.
Koolitusse pea ees sukeldudes ja tõsiselt tööd tehes – analüüsides, paralleele tuues, mõista püüdes ja oma koera jälgides-treenides tekib pigem tunne, et seda kõike on nii palju. Asi pole materjali hulgas vaid selles, kuivõrd süveneda sa tahad.
Praegu kipub maailm liikuma pinnapealsuse ja plinkiva “5-minuti koolitus” suunas. Loomulikult on me kiires elus ahvatlev saada mingile probleemile lahendus 5 minutiga. AGA millest sa tänu sellisele kiirlahendusele ilma jääd?
Vastutus
Sina oled valinud koeraga koos elada. Koer ei teinud seda valikut. Selle valikuga kaasneb vastutus. Vastutus pakkuda koerale head elu, mis lähtub koera vajadustest. Kuidas leida tasakaal enda ja koera vajaduste vahel? Seal on inimestel sageli abi vaja. Kes saab koeraomanikku sellel teel aidata? Ilmselgelt peab see olema koolitaja, kes peab oluliseks nii koera kui inimese vajadusi. Koolitaja, kes näeb seda suhet nii hetkes kui pikas perspektiivis. Kes oskab, soovitada plaani, mis ehk lühikeses plaanis küll koerainimeselt rohkem nõuab, ent pikas jooksus palju rõõmu ja rahulolu tõotab.
Kui sa oled käinud Kutsikate eelkoolis või Kodukoera põhikoolituses ja oled selle otsuse üle rõõmus, siis jaga seda, mida sa koolituselt said!
Jaga oma kogemust ja soovitusi käesoleva postituse kommentaaridesse või Facebooki Hea Koera lehele, et koerainimesed, kes jagavad sinuga sarnaseid väljakutseid ja väärtusi, saaks teha oma teadliku valiku.
Minult on viimastel aegadel päris palju küsitud infot selle kohta, kas ja kuidas koolitused toimuvad.
Kas piirangute ajal koolitused toimuvad?
JAH. Kutsikate eelkooli ja Kodukoera põhikoolituse 1. mooduli (Parem kontakt) grupid alustavad sel kevadhooajal 8. aprillist ja 3. maist.
Edasijõudnute kursuste kohta saavad info kursustel osalejad.
Kuidas praegu koolitused toimuvad?
Praegu toimuvad koolitused nii, nagu on lubatud – distantsõppena.
Väljareklaamitud tundide aegadel toimuvad Zoomi kohtumised, kus arutame treeninguga seoses tekkinud küsimusi ning õpime põhjalikumalt mõistma käitmise seaduspärasid ning meie käitumise mõju koerale. Arutame läbi videotest nähtu ning toetame üksteist koera õpetamise protsessis.
Vahel teeme Zoomi vahendusel harjutusi
Olen loonud Hea Koera koolitustele põhjalikud juhendmaterjalid suletud veebikeskkonda. Seal on kirjalikud juhised ning videonäited, mille põhjal kodus harjutusi teha. Mina annan tagasisidet sinu tööle selle põhjal, mida näen videotest, mida oled oma koeraga treenimisest teinud. Videod on 0:30-1:30 min pikad ning iga harjutuse kohta saad jagada ühe video lingi, millele siis mina tagasiside annan. Videod ja kommentaarid on nähtavad kõigile, kel kursusele ligipääs.
Ligipääs veebimaterjalidele on vaba kursuse distantsõppe ajaks või maksimaalselt 4 nädalat alates kursuse algusest (kui kogu kursus tuleb siiski distantsõppel läbida). Seda siis, kui valid registreerumisel vaid osalemise kursusel.
Kui aga soovid veidi põhjalikumalt süveneda, siis võid valida eraldi juurde ligipääsu veebikeskkonna õppematerjalidele. Sel juhul on sul ligipääs 3 kuuks, millest on küll ja veel, et nende teemadega sina peale saada.
Mille poolest kodus õppimine hea on?
Sa saad:
kogu distantõppe ajal iga kell ligi põhjalikele juhistele ja õppevideotele, mis on Hea Koera kinnises veebikeskkonnas.
valida teile sobivaimad hetked treeninguteks – see on oluline edukaks õpetamiseks ja soovitud tulemuste saavutamiseks.
võimaluse oma treenimist kõrvalt vaadata koos kogenud treeneri antud kirjaliku tagasisidega, mis aitab sul oma koera ja enda harjumusi paremini mõista
arutada koera õpetamisega seotud küsimusi sarnaste huvidega inimeste grupis. (Näost-näkku kursusel kuluvad tunnid tavaliselt peamiselt harjutuste tegemisele.)
Kuidas kursusel töö toimub?
Kursuse kodutööde juurde kuulub filmimine. Filmimine annab suurepärase võimaluse vaadata oma tegevust kõrvalt. Kui me treenime, siis on meie mõtteis sageli see, et saaksime oma ülesande tehtud. Kuidas ma liigun või kuidas mu liigutused koerale mõjuvad, jääb sageli tähelepanuta. Videost saad aga selge pildi, mis toimub.
Enne video üleslaadimist ning lingi keskkonda lisamist oled vähemalt ühe korra kõik harjutused veel üle vaadanud ning sellest on juba kasu. Minu tagasiside järel loodan, et vaatad oma video (koos kommentaaridega) veel läbi, et hakkaksid nägema koera või sinu käitumises samu detaile, millele tähelepanu juhin.
Kui soovid tõeliselt õppida, siis videoga on võimalus vaadata üht videot läbi 3-5 korda – üks kord ülevaate saamiseks, sellest mis harjutamise ajal üldiselt toimus. Järgmisel korral vaatad selleks, et jälgida enda käitumist, seejärel koera käitumisele keskendudes ning lõpuks vaatad, kui täpselt ja koera jaoks arusaadavalt talle tagasisidet annad. Kui hirmutasin sind praegu ära ja sulle tundub, et ega sa mingiks professionaaliks hakata ei taha, siis mõistan täiesti. Ilmselt tahad oma koeraga paremaks sõbraks saada ning tema käitumist juhtima õppida. Mõistan. Koera mõistmine ja koera oskusliku treenimise/ õpetamise aluseks on hea jälgimisoskus ning head treenimisoskused. Need tulevad ajaga ja sihikindla tööga. Kui soovid alustada rahulikult ja vaadata videod läbi vaid korra, siis see on täiesti vastuvõetav variant!
Tagasiside distantsõppijatelt
Mul on väga hea meel, et korraldad Kutsikate eelkooli distantsõppe vormis, sest nad kasvavad ju nii kiirelt! Oli väga tore saada vastuseid küsimustele ning näha, kuidas harjutada erinevate helide ja hooldusprotseduuridega. Lisaks meeldis mulle see klubiline kokkusaamine!”
Aune
Minu jaoks oli selle kursuse (Kutsikate eelkool) puhul olulisim suhte loomine koeraga. Ei ole oluline istu-seisa-rulli, vaid see, kuidas me üksteist loeme ja üksteisest aru saame. Minu jaoks on oluline, et olen õppinud tema eelistusi ja loomust tundma ja loomulikult jätkan sellega.
Liina
Mulle ei meeldi ennast igal sammul filmida ja kõike jäädvustada. Filmimine selle kursuse käigus oli minu jaoks tõeline väljakutse. Aga kui ma filmisin, siis tõepoolest, sellest oli tohutult palju kasu väikeste oluliste detailide märkamiseks. Kuigi ma olen üldiselt väga skeptiline veebikursuste osas, siis olen väga rõõmus, et osalesin sellel kursusel. Sellest oli palju kasu.
Piret
Kas füüsiliselt kokku saame?
Ei tea. See sõltub sellest, kas valitsus leevendab piiranguid või mitte. Kui piirangud leevenenvad ja inimesed tohivad jälle grupiti kohutda, siis loomulikult kolime Ujula tn saali. Kui ei, siis toimub kogu kursus veebi vahendusel.
18. veebruaril teatas Vabariigi Valitsus, et alates 22. veebruarist on kaheks nädalaks peatatud täiskasvanute huvitegevus siseruumides. Mis juhtub peale 2 nädala möödumist, seda me veel ei tea.
Kuidas see koolitusi mõjutab ?
Märtsi algusest alustavad koolitusgrupid
Alates 1. märtsist alustavad uued koolitusgrupid Kutsikate eelkooli ja Kodukoera põhikoolituse 1. mooduliga Zoomi vahendusel. Distantsõppe perioodiks saad ligipääsu kursuse veebimaterjalidele ja võimaluse saada oma kodustele töödele, mida videotena jagad, minu tagasisidet vähemalt sama põhjalikult kui tunniski saaksid.
NB! Kursusele registreerudes saad valida ka ligipääsu veebimaterjalidele. Valides selle võimaluse, jääb sulle suurem tugi veebikursuse näol kolmeks kuuks. See võimaldab sul nii kursuse ajal kui kursuse lõppedes süveneda. Õppida kursuse videomaterjalist, kommentaaridest neile videotest, samuti samal kaasõppijate videotest ja tagasisidest nende tööle.
Miks on tasu eest omandatav ligipääsveebikursuselesaadav 3 kuu vältel?
Teatavasti aitavad piirid meil end kokku võtta ja tegutseda sihipäraselt. Võta seda ajalist piirangut kui müksamist oma koeraga tegelemise ja koolitusmaterjali omandamise suunas. Kui oled võtnud koera, siis selle noore loomaga on vaja koos õppida ning teda õpetada. See on ajalise tundlikkusega ülesanne. Kutsikate eelkooli ja Kodukoera põhikoolituse materjal sisaldab esmaseid teadmisi ja oskusi sulle, et saaksid oma koerale pakkuda head elu. Pole mõistlik treenimist edasi lükata selleks ajaks, kui kiired ajad on läbi, miski on tehtud, läbitud, lõpetatud, kui aega on rohkem. Aega pole kunagi rohkem. Koera võtmisega võtsid vastutuse. See ajaline piirang aitab sul kindlaks jääda oma otsusele koeraga aega veeta ja teda õptada.
Juba käimasolevad koolitused
Koolitused toimuvad vastavalt varasemale plaanile. Kui sul on koolituskursus pooleli ning siseruumis koolitus, siis toimuvad kohtumised tavapärastel aegadel Zoomi kohtumistena.
Selleks, et Zoomi kohtumine oleks tõhus, on vaja, et tutvuksid iseseisvalt kursuse koolitusmaterjalidega – nii nõudmistega, millega oleme juba varem tööd teinud kui sellega, mis järgmiseks plaanis.
Jagan sulle distantsõppe ajaks veebikursusele ligipääsu, et saaksid juhiseid ja videoid näha ning postitada oma treeningvideote linke ning saada minu tagasisidet.
Jalutame KOOS – KPK3 grupis on hetkel jäänud ainult õuetunnid. Need toimuvad. Jalutan iga osalejaga eraldi ja teised osalejad on minimaalselt 5-10 m peal. See olukord ei erine tavalisest koeraga tänaval jalutamisest. Palun mask ette ka õues!
Koertele on omane endale hoida asju, mida nad hindavad ning kardavad kaotada. Söök on eluks hädavajalik, ja seega väga väärtuslik ressurss. Pole sööki, pole elu. Kuidas erinevad koerad reageerivad inimesele, kes toidule ligineb või proovib seda enda valdusse saada, võib erineda. Sellegipoolest on toidu kaitsmine normaalne koera käitumine.
Toidu kaitsmine on koerte adaptiivne käitumine, mis ilmneb olukordades, kus koer tajub ohtu elutähtsale ressursile. Ühes USAs 2012 aastal tehtud esialgses uuringus valiti osalema 96 varjupaigakoera, kes oma toitu inimese eest kaitsesid. Nende 96 koera käitumist hinnati uuesti 3 päeva, 3 nädala ja 3 kuu möödumisel peale uude koju jõudmist. Selgus see, et vaid üksikud vajupaigas toitu kaitsnud koertest kaitsesid seda ka kodudes.1
Miks koerad kaitsevad toitu?
Varased kodustunud koerad toitusid jääkidest. Nende ellujäämine sõltus sellest, kui palju toitu nad suutsid leida ja enda valdusesse saada. Võistlust ressursside pärast mõjutasid geneetika, isiklik ajalugu ja see, kui palju toitu oli saadaval.
Koerte vajadused võivad vahel omavahel vastuollu minna. Selline konfliktis koer hakkab proovima uusi lahendusi ning kui mõni neist annab talle soovitud tulemuse, siis on tõenäoline, et see käitumine kordub ka tulevikus.2
Koera heaolu seisukohast on väga oluline, et me ei paneks koeri valima kahe talle olulise väärtuse vahel.
Etoloogide üldine seisukoht agressiooni kohta on järgmine: agressiooni peamine eesmärk on jagada piiratud, kuid olulisi ressursse grupiliikmete vahel. Kui kättesaadavate ressursside hulk väheneb, siis tõuseb huntide grupis agressiivse käitumise juhtumite arv. Sarnaselt on gruppides elavatel koertel söögi juures registreeritud enam agressiivset käitumist. Agressiivne käitumine koertel täidab eelkõige informatiivset ülesannet. 3
Ritualiseeritud valvamiskäitumised on koertel püsinud hoolimata nende kodustamisest. Koertel on välja kujunenud erinevad ritualiseeritud kaitsmisviisid – nad võivad mokki tõsta, jõllitada teravalt silma, nende keha võib kangestuda, nad võivad teha erinevaid häälitsusi ning isegi hammustada, kui neile lähenetakse. Peale söögi võivad koerad valvata veel oma järglasi, paarilist, magamiskohta, lemmikkohtade ja inimeste lähedust. Valvamiskäitumine on rituaalne ning see pole mõeldud kahjustamiseks, ent see võib panna ohtu inimese, kes ei arvesta koera kehakeelega ning ei vasta sellele adekvaatselt. 1
Koerte käitumine on agressiivsem, kui ressursid on piiratud.
Kas ainult koerad?
Kujutle, kui lähed restorani ning sulle tuuakse toit ette, ent iga hetk võib tulla kelner ja söögi su eest jälle minema viia. Tekitab kerget ärevust, eks? Ja kui sa ikka väga näljane oled või toit sulle väga maitseb, siis võib ka tekkida tunne, et tahaks talle halvasti öelda. Või äsada. Kui sul on seda sööki vaja, et elus püsida, siis viisakuste vahetamise faas võib jääda õige lühikeseks.
Mina mäletan nõukaaja lõpu puuduste aega. Kuigi olin laps ja ei pidanud ise muretsema oma ellujäämise pärast, mäletan seda, kuidas inimesed krabasid lettidelt, trügisid küünarnukkidega, pilk ainult sellel juustukeral või lihatükil, mis (sõna otseses mõttes) võiski tagada ellujäämise. Lapsele oli see oli hirmutav. Ajad olid aga sellised, et midagi polnud saada ja süüa oli ikka vaja. Ressursside puudus muudab ka inimesed agressiivsemaks.
Mälu värskendamiseks või enese kohaliku ajaloo ja inimsoo käitumise eripäradega kurssi viimiseks lisan artikli lõppu viite nõukaaja defitsiidi kohta.4
Toidukausiharjutus kutsikakoolis- milleks?
Igas Kutsikate eelkooli grupis (2-4-kuustele kutsikatele) teeme harjutust, kus paneme kaussi toitu ja siis juurde ja juurde ja juurde ja juurde. Enne, kui toit otsa lõppeb, tuleb toitu juurde. Oma vanuse ja negatiivsete kogemuste puudumise tõttu sobib selline harjutus enamikule 2-4-kuustele kutsikatele. (NB! Ära proovi seda teha vanema koeraga, kes valvab toitu! See teeb ilmselt asja hullemaks. Loe edasi!)
Kui küsida inimestelt, mida me teeme ja milleks, siis sageli tuleb vastuseks midagi sellist “Selleks, et ta teaks, et kätt ei tohi hammustada.”
Ei. Me ei tee seda harjutust selleks, et ta teaks, et ei tohi hammustada.Me teeme seda harjutust selleks, et koer ei tunneks vajadust hammustada, sest ta on õppinud usaldama ja see inimene on oma käitumisega pälvinud koera usalduse.
Kuigi meie vaatepunktist on tulemus ju sama – koer ei hammusta kätt – on koera seisukohast vahe valgusaastate pikkune. Ühel juhul tekitame teadmise, et iga hetk võib keegi midagi ära võtta ja sa pead leppima. Teisel juhul tekitame teadmise, et kui inimene tuleb, on hea, sest ta pillab palakesi kausi sisse. Ja kui see inimene soovib kausi üles võtta, siis on see suurepärane, sest inimene paneb kaussi tavaliselt midagi ülihead ja annab koerale. Just seepärast tasub koeral lubada inimest kausi juurde.
Mida tehti mainitud uuringus, et toidu valvamist vähendada?
Kõne all olevas uuringus lisati koerad kohe nö “toiduprogrammi”, mis tähendas järgmist:
toit oli pidevalt saadaval,
osa koera päevasest toiduportsust said nad söögimänguasjast või nuputamist nõudva tegevuse kaudu
välditi igasugust erutust söötmise ajal
vihjati koer istuma enne toidukausi põrandale panemist.
Adopteerijatel soovitati vältida igasugust konflikti koera söögiajal (nt panna oma käsi korduvalt söögikaussi või võttes kaussi koeralt ära). Oluline oli, et koer saaks süüa ilma igasuguse häirimiseta. Ainus kokkupuude inimesega söögi ajal oli selgepiiriline ja positiivset assotsiatsiooni loov. Kui inimene möödus toidukausist, siis pillas ta sinna kõrge väärtusega maiuseid.
Ohtlikud soovitused
Kahjuks ringlevad Eestis tänase päevani soovitused näidata koerale, kes on peremees, mitte lasta koeral endale pähe istuda, mitte mingil juhul taganeda, kui koer uriseb jne. Selle juurde kuuluvad sageli sellised teaduslikult täiesti ebapädevad ja terve mõistusega raskestimõistetavad soovitused nagu “tee, nagu sööksid koera kausist esimesena, sest ta peab teadma, et tema on karja alam liige” või ka “kehtesta ennast, vajadusel füüsiliselt koerale koht kätte näidates”.
Koer on koer. Kui mina võtan endale koju elama teisest liigist elusolendi, siis pean mina õppima ennast talle arusaadavaks tegema ilma valu ja kannatust põhjustamata. Me ei võta ju koeri koju selleks, et neid kolkida ja maha tampida! Me võtame need intelligentsed ja tundlikud loomad selleks, et nende seltskonda, isiksust ja nutikust nautida!
Kui koerale läheneda suhtumisega “ära lase pähe istuda”, siis saadab inimest pidev mure selle pärast, kui palju on tal veel edumaad jäänud ja kas koer on juba “pähe istumas” või mitte. Selle pideva mure taustal hakatakse rumalalt käituma. Vägivallatsetakse vaimselt ja füüsiliselt, et oma edumaad säilitada ja “näidata koht kätte”. Selline käitumine rikub nii inimese-koera suhte kui koera psüühika.
Sa ei saagi teada, milline isiksus su koer on, sest ta ei julge näidata, mis talle meeldib ja mis mitte. Millised olukorrad talle raskusi valmistavad, millega on rohkem tegelda vaja, et ta koguks usaldust elu ja ümbruse suhtes.
Loomakaitseseaduse järgi on loomadele valu ja kannatuste põhjustamine keelatud. Millegipärast on see paljude kasvatajate ja koolitajate jaoks vaieldav punkt. Talupojatarkus on sageli see lipp, mida sel puhul kõrgel lehvitatakse, aga haridus – teaduslikul teel leitud tõsiasjad on pisendatud eluvõõraks nähtuseks, kuna nende teadmiste rakendamise oskused neil inimestel puuduvad.
Eetiline küsimus
Eetika tegeleb küsimustega Mis on õige? Mis on hea? Võttes oma koju teisest liigist looma, on endalt nende eetiliste küsimuste küsimine vältimatu! Millist elu ma tahan oma armsale koerale pakkuda? Millist elu tahan oma koeraga elada? Mida peaksin mina ja mu koer oskama, et ka ühiskonnaliikmete jaoks oleks minu valik (nii) õige ja hea (kui võimalik)?
Eks koeraga suhtlemise viis sõltub ka inimese tundlikkusest ja empaatiavõimest, aga eelkõige on küsimus eetilistes põhimõtetes. Milliseid meetmeid olen valmis kasutama selleks, et soovitud tulemuseni jõuda? Kas need on minu õppijat (koera) toetavad?
Ka siis, kui mõnes koolitusgrupis osaled, tasub teha inventuuri treeningprotokollides. Esmalt tasub vaadata iga üksikut harjutust: kas koerale õpetatakse soovitud käitumist (käitumise tugevamaks muutmine, kinnistamine) või surutakse alla soovimatut (keskendutakse sellele, mida ei taheta, karistatakse soovimatut käitumist)? Positiivne kinnistamine asenduskäitumiste õpetamiseks on kaugelt kõige tõhusam soovimatute käitumiste vähendamiseks.
Haridus on oluline! Igal koerainimesel peaks tekkima arusaamine koerast sellisena nagu ta on (liigilised, tõulised eeldused) ja huvi selle vastu, kuidas selle konkreetse koeraga koos hästi elada saab, arvestades mõlema vajadusi.
Ajend selle artikli kirjutamiseks…
…5-kuune retriiverikutsikas, kes kaitses oma toitu. Kui inimene sööva kutsika lähedale tuli, siis kutsikas läks silmnähtavalt pingesse, kõõritas silmanurgast inimest ja kui käsi koerale või kausile lähenes, siis hakkas kutsikas lõrisema, söömise tempo kasvas umbes topeltkiiruseks. Inimene proovis õpetuste järgi teha ning võttis kutsikal turjast kinni ja eemaldas söögikausi. Turjast võtmise peale üritas kutsikas inimest rünnata. Inimene oli abi otsinud kasvatajaga rääkides ning internetist uurides. Kõige enam jäi meelde kasvataja soovitus: ära lase tal pähe istuda. Näita talle, et sinuga nii ei või! Võta toit eest ära, hoia kutsikat söögita 24h (!?!?). Kui vaja, kehtesta end füüsiliselt Jne.
2 nädalat peale 2-tunnist individuaaltundi, kus söötsime kutsikat käest ja arutasime läbi, kuidas söögisituatsiooni korraldada, andis kutsikaomanik tagasisidet:
Peale Sinu käiku on meie elu muutunud rahulikumaks ja mõnusamaks! Aitäh, et meile appi tulid!
Koerad väärivad seda, et õpiksime, areneksime ning aitaksime neil elada parimat võimalikku elu! Elu ilma hirmu ja valuta. Elu turvaliste õppimisvõimalustega ja heade kompanjonidega turvalises keskkonnas .
Viited
1 Mohan-Gibbons, Heather, Weiss, Emily, Slater, Margret, Preliminary Investigation of Food Guarding Behavior in Shelter Dogs in the United States. avaldatud 2. sept 2012 Animals (Basel)
2 McGreevy, Paul, AA Modern Dog’s Life. How to Do the Best for Your Dog. The Expereiment, LLC, New York, 2010, lk. 229
3 Miklosi, Adam, Dog Behaviour, Evolution and Cognition. Oxford University Press, New York 2009, lk. 171
Ussirohtu tuleb täiskasvanud koerale anda reeglina iga 3 kuu tagant. Kui väljaheites on usse, kas siis ussirohu andmise tagajärel või muul ajal, siis tuleb peale esimest tõrjumist teha 10-14 päeva hiljem veel teinegi tõrje, sest soolestikus on ussid erinevas arengustaadiumis. Siseparasiitide mõju organismile jätan selles artiklis kõrvale. Räägin rohkem praktilisest poolest.
Ma olen koera pidanud alates 2003 aastast, aga esimest korda elus nägin junnihunnikul vingerdavat ussi alles sel kevadel. Õnneks mitte minu enda koera hunnikus. See oli päris võigas. Eks ta sõltu sellest, kui sageli sa selliste tegelastega kokku puutud… Kahjuks polnud mul kaamerat sel hetkel käepärast, et seda vaatepilti sinuga jagada saaksin.
Nüüd, sügisel, nägin sama koera hunnikus uuesti ussi. Küsisin peremehelt, millal viimati ussirohtu andis? Vastuseks sain – kevadel, siis kui see eelmine uss oli…
Parasiiditõrje osas paistab valitsevat mõningane teadmatus. Õnneks on teadmatust teadmisega asendada võrdlemisi lihtne.
Miks see üldse tähtis on?
Ussid ja inimesed
Oma lemmikloomadelt (kassid-koerad) võime saada kingiks nii paelussi kui ümarusse.
Solkmemunad on pinnases väga laialt levinud ning kanduvad pesemata kätelt, aedviljadelt või saastunud veega inimese seedetrakti. Kuigi solge inimese soolestikus paljuneda ei suuda, liigub ta kehas ringi ning võib tekitada erinevaid raskeid tüsistusi.
Peensooles kooruvad munadest vastsed, mis läbi sooleseina veresoontesse tungivad. Verevooluga liiguvad nad läbi südame kopsudesse, kus nad edasi arenevad. Mõne aja pärast liiguvad larvid mööda hingamisteid neelu ja sealt edasi uuesti seedetrakti. Peensooles arenevad nad täiskasvanud isenditeks. Solkme areng munast täiskasvanud vormiks kestab umbes 2 kuud. Meie kehas võib üks solge elada aga 6-12 kuud.
“Vaevused sõltuvad solkmete arengufaasist, nn gripisarnane nakkus, kauakestev köha, kõhuvaevused, harva soolesulgus, sapiteede-, kõhunäärme- ja ussripikupõletik. Nahal võivad avalduda allergilised reaktsioonid. Lastel võib esineda isu halvenemist ja alatoitumust.
Üksikjuhtudel väljub täiskasvanud isend kehast suu või pärasoole kaudu, seda tavaliselt une ajal.”
Madis Veskimägi
Kuidas vältida nakatumist?
Korista!
Selleks, et nakatumisriski miinimumini viia, tuleks koera väljaheited koristada koheselt.
Eramajades elavad inimesed ei kipu seda tegema, sest lihtne on lasta koeral õues omapäi olla ning tüütu on koeral järel käia ning junne kokku korjata. Olen käinud aedades, kus on raske astuda normaalpikkusega samme, sest igal sammul on näha jääke koera tekitatud ja koristamata hunnikutest. Enamasti nii hull asi pole. Ruumi on rohkem ja junne koristatakse aeg-ajalt. Aga hiljem korjatakse sealtsamast maast õunu ja pistetakse “oma aia puhtad-pritsimata” õunad kohe kiirelt suhu… Ja parasiidid on kohastunud ellu jääma ja edasi kanduma. Nad on selles väga head.
Linnas jalutuskäigul võime ka erinevaid põhjendusi kuulda, miks mitte korjata – plastireostus, prügikastide puudus jms. Tasub aga meeles pidada, et linnas elab palju koeri võrdlemisi väikesel maa-alal, mille tõttu koerte põhjustatav reostus on keskmisest suurem.
Täiskasvanud ümaruss muneb päevas umbes 200 000 muna, mis 2 nädala pärast muutuvad nakkusvõimeliseks ja jäävad koera väljaheites oma uut ohvrit ootama. Värskes väljaheites ei ole munad veel nakatamisvõimelised. Seetõttu ei ole oma koera järelt koristamine ainult eetiline probleem.
Koerte väljaheited meie aedades ja parkides ohustavad mitte ainult teisi lemmikloomi, vaid ka inimesi. Eriti suures ohus on väikesed lapsed, sest lapsed liiguvad ja mängivad palju käpukil maas olles.
Täiskasvanud inimeste nakatumine lemmiklooma parasiitidega toimub näiteks pesemata kätega süües, kui parasiidi imetillukesed munad satuvad suu kaudu organismi. Lemmiklooma siseparasiidid ohustavad eriti väikelapsi
Südameapteek
Tõrju!
Ussitõrjet tuleb teha kutsikale iga kuu kuni 6-kuuseks saamiseni.
Ussitõrjet tuleb teha täiskasvanud koerale iga 3 kuu tagant.
Kui väljaheites on ussid, siis tuleb tõrjet teha korduvalt, sest esimene kord hävitab ussirohi need ussid, kes on sooltes juba täiskasvanud. Usside paljunemistsükkel on aga üsna tihe. Neile, kes alles ussiks arenemata (suikvel algvormidena), ussirohi ei mõju. Seetõttu tuleb tõrjet usside märkamise järel teha korduvalt. Vähemalt 2 korda kui mitte rohkem. Tulemuseks peab olema ussivaba väljaheitehunnik.
Tiinele koerale on oluline manustada ussirohtu regulaarselt. Konsulteeri oma veterinaariga, mida, kui sageli ja kui palju!
Kontrolli regulaarselt oma koera väljaheiteid! Tõesti, väljaheitehunnikuid tuleb aeg-ajalt hoolikalt uurida, sest muidu sa ju ei tea, mis seisus su koera tervis on.
Pese ja puhasta!
Vanasti oli kätepesu õuest tuppa tulles ja enne sööki normaalne. Vahepeal on see “komme” kuidagi unarusse jäänud. Ülaltoodud teadmiste valguses (ja koroonaviiruse levides) on kätepesu seebi ja voolava vee all tõusnud jälle au sisse.
Ka marju, õunu ja teisi aedvilju tuleks enne söömist pesta.
Väldi kärbeste, tolmu ja näriliste sattumist söögile.
Lisaks kätele pese pesu, linu, tualettruume regulaarselt.
Kuidas anda koerale ussitõrjet?
Esiteks, kaalu oma koera! Mine kliinikusse ja meelita või vihja koer kaalule. Nii saad teada, milline on õige annus sinu koera jaoks just praegu. (Kaal muutub ajas! Ilmselt oled seda endagi puhul aeg-ajalt tähele pannud 😉
Osta koerale kindlasti koertele mõeldud ussirohtu ning uuri, milliste usside vastu see aitab. Kõik ussirohud ei tõrju kõiki usse. Tänapäeval on olemas ka maitsestatud tabletid, mida on koerale kerge manustada.
Kui koer rõõmuga maitsestatud tableti vastu võtab ja ära sööb, siis polegi muud vaja teha, kui vihjata koer mõnd toredat käitumist sooritama ja siis anda talle preemiaks maksamaitseline tablett. 🙂
Kui aga maitse nii hea pole, pead veidi rohkem eeltööd tegema. Võta maitsestamata määrdejuust või veidi pasteeti ning peida tablett pasteedist või määrdejuustust tehtud kuulikese sisse ära. Tee korraga valmis kuulikesed kõigi tablettidega, et saaksid teha lühikese trennisessiooni.
Ole ise rõõmus ja rahulik, räägi koeraga, ole ise elevil uue ja hea maiuse üle. Anna maiust pigem ülevalt, nii et koera pea on kuklas. Tekita huvi pallikese vastu ning lase sooritada mõni kiiret liikumist nõudev harjutus (nt keeruta ümber oma telje). Kiida ja anna koerale maius enne, kui tal hoog raugeda jõuab. Nii ei mõtle ta nii palju sellele, mida saab, vaid on tegutsemise režiimis ja rohi läheb alla tõenäolisemalt.
Ma eelistan alati koera vabatahtlikku koostööd kõigi ravi- ja hooldusprotseduuride juures, sest valikuvabadus suurendab oluliselt koera heaolu.
Kui oled rohkem huvitatud vabatahtlikust koostööst hooldus- ja meditsiiniprotseduuridel, siis 13. oktoobril algab vastav koolitus neile, kel läbitud Kodukoera põhikoolituse 1. ja 2. moodul. Registreeru siin.
Ja veel…
Mis on sinu jaoks regulaarse ussirohu andmisel suurimaks takistuseks? On selleks koera vastumeelsus rohu võtmisel? Või läheb ikka ja jälle meelest, millal viimati rohtu andsid? Või on probleemiks hoopis keskkonnaargument – kuidas ravimid mõjutavad keskkonda?
Jaga oma mõtteid meiega kommentaarides!
Kasutatud allikad:
Artikli tunnuspilt: Nick Fewings, “A black and white abstract design on a shop front in the Dubai Mall.” Unsplash, 4.05.2020 https://unsplash.com/photos/FKh5ARZOODI
