Author: Hea Koer

Treenimisoskuste õpituba

Treenimisoskuste õpituba käitumisest 15.01

Published on by Hea Koer

Juba ülehomme, kolmapäeva õhtul paneme Lea Tummelehega jälle seljad kokku ja alustame Treenimisosksute õpitubade (TÕT) uut hooaega.

Sel korral on Treenimisoskuste õpitoa teemaks käitumine. Me ei arutle selle üle, kes kui viisakalt käitub. See on hinnang kellegi käitumisele. Kui me tahame õpetada teatud käitumist või tekitada harjumust (kindel käitumismuster, mis ilmneb teatud vihje peale usaldusväärselt), siis on meil vaja teada, mis see on, mida me täpselt treenida tahame. Kuidas see välja näeb, mida me ootame? Mis selle käitumise sooritamisel takistuseks võib saada? Kuidas seda soovitud käitumist tugevamaks teha saaks?
Ja nüüd tõe huvides tuleb öelda, et tegelikult me põgusalt uurime ka hinnanguid käitumisele, sest hinnanguid anname me kergesti ning käitumise muutmise puhul on see oluline teema.

Miks Treenimisoskuste õpituba?

TÕT on õppimiseks väga hea keskkond, sest siin puuduvad need õppijad, kelle käitumist sa päriselt muuta tahad. Läbi kõigi nende aastate, on iga õpituppa tulnud inimene otsinud lahendust mingile probleemile oma koeraga, lapsega, õpilase või patsiendiga. Pea igal osalejal on olnud mingi akuutne probleem, millele ta lahendust tahaks. Kui me nüüd peaksime õppima, kuidas kõnealust probleemi lahendada ja samaaegselt õpetaks oma õppijat, siis oleksime oma õppijaga sama pulga peal. Õpetajana peaksime aga õppijast ikka paar sammu ees olema! Sõna pedagoog tuleb kreeka keelest παῖς (paîs) “laps” +‎ ᾰ̓γωγός (agōgós), “juhtima” . Ehk siis pedagoog on keegi, kes last juhib. Juhtida saad aga siis, kui tead, kuhu poole. 

Veel üks häda on selles, et proovides oma probleemi lahendada, kordame samu käitumismustreid, mis pole meid soovitud tulemuseni viinud. Miks peaks nüüd, kaheksateistkümnendal korral? Ehk oleks tarvis midagi muuta, aga mida? Vaatame oma probleemile otsa kogu aeg sama nurga alt. Kui vaatenurka muuta, paistaks kogu probleem veidi teistsugune. See avardab ka meie võimalusi ja vahendeid probleemiga toime tulemiseks.

Treenimisoskuste õpitubades vaatame probleeme teise nurga alt. TÕT osalejad saavad taustainfot käitumisteaduste valdkonnast, saavad oma kogemuse üle mõtiskleda, aga saavad ka praktilisi harjutusi tehes käitumise muutmise vallas kätt proovida.

Lühiülevaade sellest, mida me TÕT-s teeme?

Iga õpituba erineb teisest vähem või rohkem, ent igas õpitoas on olemas läbivad elemendid. Kui sa tuled õpituppa, siis esmalt saad võtta veidi teed ja suupisteid. 🙂 Me alustame teoreetiliste teadmistega, et selles konkreetses õpitoas tehtavad praktilised harjutused ära raamistada. Tavaliselt teeme ka teoreetilise osa vahele väiksemaid praktilisi harjutusi. Õpitoa teises pooles toimub aga treenimine väikestes gruppides. Igal grupi liikmel on oma roll, nii et kellelgi pole aega istuda käed risti ning jalg üle põlve ja hinnata kriitiliselt treeneri tegevust mõeldes “kui mina treener oleksin, siis teeksin kõike hoopis osavamalt!” Ei tasu muretseda. Iga treener teeb oma treenimisotsused ja maailmas võib olla lõpmatu hulk õigeid valikuid!

Mida sina TÕT-s teha saad?

1) Sa saad proovida, kuidas on treenida/ muuta inimese käitumist ilma rääkimata. Pole vaja lakkamatult seletada ja juhendada. On vaja märgata ja selget ning ühemõttelist positiivset tagasisidet anda. On vaja planeerida ja plaan õppijast sõltuvalt paindlikult ellu viia.

2) Sa treenid käitumist, millel pole mingit emotsionaalset pagasit. See tähendab, et saad harjutada käitumise muutmist ilma selle stressita, et mis juhtub siis, kui see kõik välja ei tule… Võib ehk kõlada uskumatu, ent mida rohkem sa millegi tuksi mineku pärast kardad, mida rohkem sa klammerdud selle külge, mida vaja oleks, seda halvemaid treenimisotsuseid sa teed, sest keskendud eesmärgile ja mitte õppijale.

No näiteks, kujuta ette, et pead 2-aastase põnni autosse panema, et kogu perega metsa minna. Ja tema sel hetkel ei taha. Ja tundes teda, et järgmised 10-30 minutit ei taha. Seda väljendab ta muidugi häälekalt ja kehaliselt virtuoosselt vingerdades. Kui me nüüd hakkaksime treenima last autosse minema ilma kisamata (mis on tavaliselt inimeste soov) samal ajal ise õppides kuidas ikkagi käitumist muuta, siis on väga tõenäoline, et tänu varasemale (mõlema poole) emotsionaalsele pagasile ei tule sellest midagi head välja. Kuidas emotsioonid õppimist mõjutavad ja kuidas muuta emotsionaalseid vastuseid, see on 3. õpitoa teema.

3) Sa saad kaasõppijailt hindamatut tagasisidet. Kui sa oled treener/ lapsevanem/ õpetaja, siis on sul sageli raske saada adekvaatset tagasisidet oma õpetamis- või treenimisotsuste nüansside kohta. Õpilane ei ole enamasti treeneriga päris samal tasemel, et teda aidata. See tähendab, et peaksime panustama oma oskuste arendamisele nende seltsis, kes teavad, mis on õpetamise/ treenimise puhul oluline; kes panevad tähele olulisi nüansse sinu treenimises; kes on huvitatud nii enda kui teiste kohalolijate arengust.

4) Me jagame selle suure ja olulise teema – käitumise muutmine- jõukohasteks juppideks. Pean nüüd ütlema, et esimese õpitoa järel ei ole sul veel kaugeltki selge, kuidas käitumist edukalt ja püsivalt sobivas suunas nügida. Kui vaatad treenimisoskuste õpitubade teemasid sel kevadel, siis terviklikum pilt tekib 6 õpitoast kokku. Teemasid võiks sinna lisada veelgi ja aastast aastasse need veidi varieeruvadki. Oluline on aga alustada algusest ja panna teadmistele-oskustele tugev alus.

Mõnus õhkkond

Meil on hea. Nii ongi. Inimesed on sõbralikud ja õpihimulised. Meil saab nalja ja räägitakse asjalikult ja osavõtlikult. Kui inimene on õpihimuline, siis on ta vähem hinnanguline. Ma mäletan vaid üht korda kogu oma õpitubade ajaloost (mis algas 2010), kus üks osaleja arvas, et tema õppija on tuhm ja liiga aeglane. Sai siis selgitatud, et õppija edu või ebaedu sõltub alati treenerist. See, et õppija oleks edukas on alati treeneri vastutus. Liigist sõltumata.

Kes osalevad?

Me alustasime nii, et keskendusime koeraomanikele. Aga minu suureks rõõmuks oli päris esimeses õpitoas kohal ka suurepärane, liiga vara meie seast lahkunud koolijuht ja eripedagoog Tiina Kallavus. Tema ütles, et kuigi ta paljut, mida rääkisin, teadis ju oma ala võtmes, aitasid harjutused ja kogu käitumise ning õppimise teema teise rakursi alla seadmine, leida tal uusi võimalusi ka tööks oma õpilastega. Teised osalenud õpetajad on saanud tõuke, et mõtestada ümber oma töö ja suhted õpilastega. On neid, kes on võtnud ette põhjalikuma revisjoni selles, kuidas õpilastele nõudmisi esitada, kuidas nende käitumist mõista ja mõjutada.

Lapsevanemad. Vahel näeme koeraomanikke hoopis rohkem oma laste käitumise küsimustega tegelemas. Meil on alati hea meel, kui saame laste elu veidi meeldivamaks muuta!

Meil on käinud aga ka arste ja füsioterapeute, kes on saanud ideid, kuidas patsiendiga tõhusamalt (ja patsiendile arusaadavamalt) suhelda.

Me ei diskrimineeri! Kui on huvi õppida, kuidas muuta enda või kellegi teise käitumist, siis oled väga oodatud!

Kuidas osaleda?

Kui soovid osaleda, siis registreeru, vajutades vastavale nupule ning täida ära ankeet.

Meil on veel järel viimased 2 kohta neile, kes tahavad kõigisse 6 õpituppa registreeruda.

Registreeru koolitusele

mudane koer

Mida teha, kui liikvel on koerte katk, leptospiroos ja kennelköha?

Published on by Hea KoerLeave a comment

Koerte katk

Ilmselt oled kuulnud, et eelmise aasta viimastel päevadel oli Eestis 3 koera surmapõhjuseks koerte katk. Koerte katk niitis 1980tel aastatel kutsikaid hordidena. 1990tel hakati koeri massiliselt katku vastu vaktsineerima ning 2000ndatel on katk olnud pea olematu.

Kas põhjuseks on vaktsineerimisvastaste ridade täienemine ka koeraomanike seas või milleski muus, ei oska hetkel öelda. Igatahes on selge, et nüüd tuleb jälle olla oluliselt ettevaatlikum. Samuti tuleb olla väga hoolikas, et vaktsineerimistele vahet sisse ei jääks. Kõige kindlam kaitse katku vastu on ikkagi regulaarne vaktsineerimine.


NB! Tuletan meelde, et vaktsineerimiseks peaks koer olema terve ja koer peab olema ussivaba! 10 päeva enne vaktsineerima minekut tuleks koerale ussikuur teha ning jälgida, kas usse väljaheites leidub. Kui jah, tuleb teha uus ussikuur.

Leptospiroos ja kennelköha

Tänavu pole ilma poolest veel talv alanudki. Soe talv tähendab aga seda, et koeral on võimalus ka jaanuaris “nautida kevad-sügiseid hüvesid”, muuhulgas korjata üles puuke, aga ka nakatuda leptospiroosi, sest haigustekitajad ei sure 0 kraadi juures.

Leptospiroosi tekitab algloom, mida levitavad nakatunud väikenärilised – hiired, rotid. Koerad võivad leptospiroosi nakatuda kokkupuutes näriliste uriini ja väljaheidetega, samuti võib nakkuse saada pinnalt (sh maapinnalt), mis on saastunud haigete näriliste väljaheidetega.

Leptospiroosi vastu tuleb vaktsineerida koera igal aastal. Koerte jaoks, kes liiguvad palju looduses- metsas ja heinamaadel, on selline reeglipärane vaktsineerimine eluliselt oluline, sest mõnedele leptospiroosi vormidele ei ole efektiivset ravi. Koer võib ka leptospiroosi surra.

Leptospiroosi nakatumise riski aitab alandada see, kui hoida koera hiiri püüdmast, neid suhu võtmast ning nätsutamast. Samuti tuleks koera hoida joomast lompidest, kraavidest, seisva veega tiikidest. Kui vaja, kasutada jalutusrihma ning matkadel kaasas kanda joogipudelit puhta veega.

Vahel olen kuulnud nö talupojatarkust, et kui kassiga midagi ei juhtu, siis ei peaks ka koeraga juhtuma. Liigid on erinevad. Ka organismi kaitsevõime erinevatele haigustekitajatele on liigiliselt erinev.

Kennelköha on iga-aastane nuhtlus. See on väga nakkav haigus, mis põhjustab voolust ninast ning köhatusi-köhimist. Kui su koer köhib, siis väldi kindlasti teiste koertega kokkusaamist! Kindlasti ei tohi minna koolitusele ega näitusele!

Täna avaldas Eesti Maaülikooli Väikeloomakliinik Facebookis postituse, kus selgitab olukorda lähemalt ning räägib lähemalt ka vaktsineerimisest. Et eksperdid on asja nii kenasti selgelt sõnastanud, ei pea ma vajalikuks seda teemat pikemalt lahti seletada. Loe kindlasti viidatud postitust või uuri EMÜ Väikeloomakliiniku lehelt!

Mida Hea Koera koolis silmas peame?

Hea Koera koolis olen alati jälginud seda, et põrandapind oleks puhastatav. Üks lühike episood kunstmurukattega treeninghallis jäigi lühikeseks just seetõttu, et ei soovinud riskeerida just eriti puudulikult vaktsineeritud kutsikate tervisega. Seda materjali pole lihtsalt võimalik korralikult puhastada.

  1. Hea Koera koolis on põrandad betoonist ning libisemise vastu on kummimatid. Kõik on kergesti pestav ja puhastatav.
  2. Kutsikate eelkooli tund on kõige varasem alati selleks, et jõuaks ruumi korralikult desinfitseerida kutsikate tarbeks, kel pole veel täielikku kaitset. Kodukoera põhikoolituses osalevad koerad, kel kõik vaktsiinid peaks juba saadud olema ning kehtima,
  3. Grupid on väikesed – 3-5 koera grupis. Kutsikate eelkoolis harva kuni 6 koera.

See tähendab, et praegu, jaanuaris, käib Hea Koera koolis 1 nädalas kuni 20 koera. Varasemalt on tihedamatel treeningperioodidel on käinud kuni 50 koera nädalas.

Koerakooli valikut tehes uuri kindlasti ka seda, kas koolil on võimalik pindu kergelt puhastada, sest korralik desinfitseerimine kohtades, kus rohkem koeri koos käib, on praegu hädavajalik!

Tähelepanu

Aeg ja tähelepanu on hinnaline ressurss

Published on by Hea KoerLeave a comment

Ma tahan, et ta teeks …

Sa tahad, et su koer kuulaks sõna. See kõik peaks olema lihtne. Sa ütled, mida ta peaks tegema ja tema teeb. Sa oled seda näinud. See on võimalik. Mõned koerad on isegi väga rõõmsad, kui nad saavad teha seda, mida ütled.

Kui aga ise proovida, siis see kahjuks nii lihtne pole. Ütled, ütled veel, ütled veel ja tunned, kuidas pulss kiireneb. Ütled veel ja hääl muutub valjemaks. No mida?!

Ega inimestega palju parem ole. Lapsed, elukaaslased, meeskonnaliikmed – sa ütled, aga nad ei tee! Eelmisel kevadel oli meil Treenimisoskuste õpitubades 5 füsioterapeuti, kes osalesid oma tööandja soovitusel, kes arvas, et teadmiste ja oskustega, mis nad õpitoast saavad, suudavad nad patsientidele paremat teenust pakkuda ja seeläbi nende paranemisele tõhusamalt kaasa aidata.

Kogemuste jagamine

Õpitubades jagavad osalejad ka oma frustreeruvaid kogemusi ning, tavaliselt õpitoa lõpus, ka ahhaa-elamusi, mida edaspidi teisiti teha.

Üks füsioterapeutidest rääkis, et talle tundub vahel, et tema hoolib oma patsiendi tervisest rohkem, kui patsient ise. Ta annab patsiendile 5 harjutust, mis on ette näidatud ja koos läbi tehtud. Ja siis tuleb patsient järgmisel nädalal tagasi ning ütleb, et ta tegi harjutusi ainult 2 korda. Arusaadavalt tuleb jätkata samade harjutustega, progressi pole.
Õpitubades harjutades sai ta aga kogemuse, mida tähendab olla õppija/ patsiendi rollis, kui sa ei tea, mida juhendaja sinult täpselt ootab. Ta sai ka kogemuse, mis tunne on “vastata juhendaja ootustele” ja sooritada harjutust pidevalt perfektselt, kui oled harjutust vaid ühe korra läbi teinud. Üks õige kordus käitumist õppides on võrreldav sellega, kui kohtud võõra inimesega ja ütled talle tere. Sa ei tunne veel kaugeltki seda inimest. Sa heal juhul aimad, kas ta on usaldusväärne või meeldiv või energiline või loid jne. Sul on ainult aimdus.

See kõik on väga loogiline, kas pole? Ja kuidas me oma elusid elame? Näitame korra ette ja tahame, et järele tehtaks (inimeste puhul). Või ütleme koerale, mida teha ja ootame, et ta seda teeks… Nagu koer oleks sündinud mõistma eesti keelt.

Selleks, et mõista, mis tegelikult toimub ja mis põhjusel, kui asjad ei lähe nii, nagu me tahaksime, on vaja osata näha ja teada ka teooriat. Kui me mõistame põhjuseid, teame, mida teadus ütleb käitumise muutmise kohta ning oskame oma käitumist kujundada vastavalt, muudame suhtluse meeldivamaks ja õppimise õppija jaoks efektiivsemaks.

Aega vähe, teha palju

Kõik võtab aega. Töö, pereelu, hobid, suhtlemine sõprade ja tuttavatega, koeraga jalutamine, koristamine, remont, uue kodutehnika valimine, selleks arvustuste lugemine jne jne. Aega vähe, teha palju.

Sinu tähelepanu ja aeg on väärtuslikud ressursid. Sa jagad seda iga päev, iga tund, iga hetk millelegi. Kui palju sa oled mõtisklenud selle peale , millist pikaajalist mõju sinu valikud avaldavad sinu elule, sinu lähedaste (sh koera) elule, keskkonnale?

Kiiruse käes vaeveldes on oluline võtta aeg-ajalt aega, et seada sihid, mõelda läbi, mida ma tegelikult saavutada tahan, kas mu igapäevane tegevus on kooskõlas mu väärtuste ja sihtidega. Kas need aitavad saavutada soovitud meeleseisundit, suhteid, tulemusi?

Tahaks, et ta teeks…

Koeratreenerina näen sageli, et inimesed tahavad, et koer kuulaks sõna. Lõpetaks kartmise, lõpetaks teiste koerte suhtes agressiivselt reageerimise. Kui ma räägin käitumise muutmise põhitõdedest ja tutvustan harjutusi, tundub seda kliendile palju olevat.

Koolitustel osalemine on ajamahukas, sest õppimine võtab aega. Tähelepanu millelgi hoidmine võtab ära võimaluse seda millelegi muule jagada. Aga me peame valima, kuhu me oma hinnalisi ressursse suuname. Koolitused on pikad, sest õppimine võtab aega. Süvenemiseks on vaja aega. Hea koolitus on see, kus õppijal antakse aega et ise leida seosed ning jõuda oma äratundmisteni.

Treenimisoskuste õpitubades osalemine võtab kevadpoolaasta jooksul aega 6×3 tundi ilma koerteta. Paljudele koeraomanikele tundub see ajaraiskamine. Käin tööl, veedan õhtu parem koeraga. Kui me aga päevast päeva kordame samu vigu ja kannatame samade probeemide all, siis kvaliteetajast saab kergesti kvantiteetaeg. Mõistlikum oleks ohverdada mõni õhtu koosolemist, et saada uusi teadmisi ja ideid, uusi vaatenurki, millest lähtuvalt võivad ka kodused probleemid lahenema hakata.

Ehk siis väike ohverdus ühe õhtu näol võib anda pikaajalisi positiivseid tulemusi.

Õpitubades osalenud räägivad

Alustame sellest, et koertekool on tegelikult inimestele. Selle sain juba kutsikakoolis selgeks. Seega treenimisoskuste õpituba on neile, kes tahavad olla paremad treenerid – loomale või lapsele. Õpituba on selleks eriti hea formaat, sest info esitatakse parajate ”ampsudena” arusaadavalt ja kinnistatakse kohe praktiliste harjutustega, mis on lisaks lõbusad. Teaduslikult tõestatud, et läbi väikese huumori jäävad asjad paremini meelde 😉

Sigrid

Kõik seni õpitu on laialdasemalt kasutatav ning tekib palju seoseid erinevate olukordade ning käitumistega. Minule on kõige rohkem kasu meeldetuletamisest, et kõik käitumised muutuvad ainult siis kui treenimisega tegeletakse järjepidevalt.

Marie

1) Oma mõtetele kinnituse saamist ja meeldetuletust.
2) Et inimesed võivad vajada rohkem ja lihtsamat seletust, et oma koeri treenida.
3) Et see mis mulle tundub täiesti loogiline, ei pruugi seda teistele olla (nt kuidas koer inimest mõistab ja õpib).

Kristi

Kõige mõjusam on praktiline osa, kus osalejad saavad olla õppijad ja treenerid.

Marika

Ootame Sind õpituppa oma teadmisi ja oskusi lihvima! Registreeru õpituppa siin!

Samuti ootan Sind koeraga Kutsikate eelkooli ja Kodukoera põhikoolitusse. Registreerimisvormi leiad siit.

Nina keskkonda uurimas

“Kolme päevaga ei õpi ta küll midagi…”

Published on by Hea Koer

Kolme päeva jooksul, 15.-17. novembril, on erandkorras Hea Koera koolis Kutsikate eelkool ja Kodukoera põhikoolituse 1. moodul toimumas nädalavahetusel. Kolme päeva jooksul on võimalik läbida kursused, et oma koera veel enne jõulu oskuslikult ise edasi koolitada!

Hiljuti sain e-kirja, kus inimene arvas, et “no kolme päevaga ei õpi ta küll midagi”. Tõepoolest 3 päeva on koera õpetamise mõttes lühike aeg. Ometi on see väga laialdaselt kasutatav praktika üle kogu maailma. Miks siis? Sest sellised koolitused keskenduvad ikka rohkem inimeste õpetamisele. Isegi 8-tunnised koolitused 1-2 korda nädalas, on ju ebapiisav püsivate muutuste saavutamiseks koera käitumiseks, kui kodus tööd ei tehta.

Mida õpib inimene 3-päevasel kursusel?

Inimene saab võimaluse intensiivse koolituse jooksul, 2-tunniste sessioonide käigus lihvida oma teadmisi ja oskusi järgmistes valdkondades:

  • inventeerida oma ootusi koera suhtes
  • teadmisi koerte käitumisest, õppimise seaduspäradest
  • algteadmised kaasaegse loomatreenimise põhialustest
  • käitumist hinnanguteta jälgima õppida
  • nõudmisi sõnastama
  • tagasisidet ajastama
  • maiusega kinnistamise erinevaid viise rakendama
  • rihma oskuslikumalt käsitsema
  • koera treeningut planeerima jpm

Mida õpib koer 3-päevasel kursusel?

Et kas ta siis 3 päevaga õpib midagi või ei? Jah, kindlasti ta õpib. Kui koer saab teada, et tal on tore oma inimesega tegutseda, et teatud kindlal viisil käitumine toob talle häid tagajärgi, siis see on hea algus. Koer hakkab järjest enam käituma viisil, mis ka inimesele sobib, sest ta saab selle tagajärjel asju, mis talle meeldivad. See on baas, millele saab ehitada kogu edasise treeningu. Sellest hakkab kasvama usaldus.
Koer õpib kursuse lõpuks kindlasti ka sagedamini kontakti otsima ja seda hoidma.

Kuna Hea Koer pole võlukunstikool, vaid koerakool, siis 3 päevaga koera käitumist kardinaalselt ja püsivalt ei muuda.

Treenimine on elukestev protsess. 3 päeva jooksul saate te treenimisega algust teha. Saate harjutada kogenud treeneri käe all ja saada tagasisidet selleks, et kodus järjepidevalt ja igapäevaselt edasi treenida. Mitte midagi müstilist ei juhtu 3 päeva jooksul.

Millega arvestada, kui kaalud nädalavahetuse kursusele tulekut?

  1. See on intensiivne kursus. Peaksid olema valmis keskenduma, infot vastu võtma.
  2. Sinu koer peaks suutma taluda teisi koeri enda ümber päris hästi, sest umbes 80 m2 peal on kuni 5 koera.
  3. Su koer peaks olema teiste koerte suhtes sõbralik.
  4. Sa peaksid kindlasti kaasa võtma koera jaoks erinevaid närimismaiuseid (nahast kondid, seakõrvad vms) ja suurel hulgal trennimaiuseid (nt kuubikuteks lõigatud seasüdamed või kanasüdamed vms).
  5. Kaasa tuleks ka võtta vaikne (ilma piiksuta) sikutusmänguasi ja palle ei peaks kaasa võtma.

Oled oodatud koolitusele!

Registreeru koolitusele siin!
unistused ja inimesed

Unistused ja inimesed

Published on by Hea Koer

On hingedeaeg ja huvitaval kombel mängis elu mulle eelmise nädala lõpul kätte võimaluse mõelda tagasi neile inimestele, kel minu unistuste täitumises oluline roll.

Mis tapab unistusi? Mis hoiab neid elus? Mis aitab erinevatel unistustel kokku sulada üheks tervikuks?

Oma hobu

Hiljuti sattusin jutustama oma ülikooliaegsete õpingukaaslastega. Jutuks tulid lapsed ja nende unistused. Ei muutu miskit selles vallas ka aastakümnete möödudes – ikka on lapsi, kes unistavad oma hobusest, või siis koerast. Või kui koera ei saa, siis võiks ju võtta kasvõi kassi…

Rääkisime ühest 1. klassi tüdrukust, kes oli käinud ratsutamistrennis, aga tervise tõttu otsustas ema ta sealt ära võtta. Ema imetles tütre visadust. Neli korda oli hobu tüdruku seljast maha visanud, aga tema ronis iga kord jälle selga ja soovis edasi ratsutada. Hobused olid tema eluunistus. Tüdruku unistus on suurena pidada talli, elada hobustega, treenida neid, ratsutada nendega. Juba praegu tahaks ta endale päris oma hobust. Vanemad selleks võimalust ei näe. Ühel õhtul uuris laps vanemalt, et kui ta hakkab algklassiõpetajaks, nagu ta end oma unistustes näeb, kas ta siis saab endale oma hobuse osta? Vanem aga vastas, “Kallike, õpetajana sa küll oma hobust ülal pidada ei jõua! Vaata, õpetajad saavad väga vähe palka.”

Ai. See oli valus.

Seejärel kuulsin teist vanemat rääkimas, kuidas ta oma algklassi lapse mõtet ülikooli tulekust laitis, sest … “No vaata, kõik su lähisugulased on doktorikraadiga ja mõned ka professorid. Ja kuhu me jõudnud oleme?”

Milleks see kõik?

Ma ei arva, et raha pole üldse oluline. On oluline, et meie põhivajadused oleksid kaetud. Ma arvan, et meie vaimule on hea, kui sa kogu aeg ei pea sente lugema et vaadata, kas tuled söögirahaga kuu lõpuni välja. Ma arvan, et vahel on tore reisida. Ma arvan, et on hea, kui igaühel on oma kodus oma koht, kus ta saab olla. Aga kus on mõõdupuu? Kas oma koht on oma tiib majas? Oma tuba? Oma voodi? Kus on finiš?

Mina olen õppinud usuteadust ja religioonipedagoogikat. Ja kuigi ma olen omandatud erialal töötanud vähe, olen ülitänulik selle eest, et olen saanud nii laia humanitaarhariduse. Mul on hea meel, et olen saanud mõtiskleda teemadel, mis on suuremad kui inimene ja igapäevane rähklemine. Et olen saanud osaleda silmapaistvate õppejõudude loengutel ja seminaridel ning kuulnud nende mõttekäike ja õppinud tundma suurepäraseid isiksusi, kellest mitut endale eeskujuks olen saanud pidada. Et olen saanud heita pilku endiste aegade inimeste mõtetesse, eluolusse, uskumustesse. Et olen saanud näha, kuidas nad on proovinud endast jälge inimkonna ajalukku jätta. Olen tänulik, et sain külge ka pisiku uurida kaasaegse psühholoogia ja pedagoogika arenguid ja tõekspidamisi. Et õppisin nägema maailma tervikuna – inimesed siin ja sealpool maakera, inimesed ja keskkond… Inimene oma väiksuses ja võimsuses.

Olles saanud nägijaks, ei saa sa enam mitte näha. Olles saanud pisiku uurida ümbritsevat maailma, selle seaduspärasid ja mustreid, ei ole enam võimalik tõmbuda oma kesta ja teha asju nii, nagu on öeldud-tehtud kogu aeg ilma küsimata, MIKS?

Miks ema ütleb ei?

Ma tunnen selle hobust sooviva lapsega hingesugulust. Lapsepõlves tundsin ma tohutut igatsust looma järele. Nagu aga paljudes peredes, oli ka meie peres viimane sõna emal, kes ütles “siis, kui sa omaette elad” või “kasva veel, kallike!”. Nii palju kui ma olen selliseid lugusid kuulnud, on alati ema see, kes ütleb ei.

Mul pole mõtteski emasid süüdistada. Naised kannavad sageli suurt vastutust – kodu, lapsed, töö, vahel ka omastehooldus. Emad töötavad sageli täistööajaga. Üks hiljutine uuring näitab, et 2 lapsega töötavad emad on 40% rohkem stressis kui lastetud töötavad naisterahvad. Seega, peabki küsima, kas ka ema on nõus võtma endale koera. Ja “ei” võiks olla aktsepteeritud vastus, sest see viitab kõhklustele selle osas, kelle vastutusalas see koer ikkagi olema hakkab, kuidas kõik igapäevaelu toimima saab, kui kohustusi ja töid on juba niigi piisavalt.

Mida me teame elust tulevikus?

Ükskõik kui tüütud võivad olla igaõhtused vestlused teemal “võtame koera!”, ei tohiks ükski vanem, vanavanem, tädi-onu lõhkuda laste unistusi!

Kui sulle tõesti tundub, et humanitaarteadlase või algkooliõpetajana või tšellomängijana laps tulevikus raha piisavalt ei teeni, siis mõtle veel. Me ei tea, milline näeb meie elu välja 10 aasta pärast, rääkimata 20 aastast! Kas sel ajal on algklassiõpetajaid? Me ei tea! Kas sel ajal on algklasse ja kool sellisel kujul nagu praegu? Me ei tea! Kas sel ajal on veel inimene maamunal? Me ei tea! (Seda viimast ei soovita ma lastele öelda. Sellest võib tekkida tarbetu ja ülemäära suur ärevus lapse hinges.) Aga see viimane küsimus peaks andma meile perspektiivitunde, kui me teiste inimeste unistustega ümber käime. Kõik võib olla võimalik! Täiskasvanuna on meie ülesanne toetada teiste inimeste unistuste teokssaamist!

Toitkem unistusi!

Ja nüüd siis küsimus, et mis sellel kõigel koerakoolitusega pistmist on? Kui mina lapsena koera tahtsin, siis ütles ema “ei”. Kui ma rääkisin oma lähedastele sugulastele unistustest, et ma tahan koeratreeneriks saada, siis kõik minu ümber olnud mõistlikud täiskasvanud laitsid selle mõtte maha. See pole ju kellegi amet!

Minu teadlasest isa rääkis seepeale aga oma lapsepõlvelugusid, kui võrratud loomad koerad on. Kui ma rääkisin koertest, tõi ta mulle raamatuid koerte käitumisest ja treenimisest. Kui ma sellest väsisin ja tahtsin näitlejaks saada, siis tõi ta mulle raamatuid näitlejate elulugudest. Kui muusikuks tahtsin, siis sain Paganini ja Beethoveni elulooraamatu…

Küll asjad selginevad omal ajal!
Nagu minu kallis õpetaja Pille Valk tavatses öelda: pole vaja ette muretseda asjade pärast, mis pole veel kätte tulnud! Võib-olla nad ei tulegi! Siis on kogu muretsetud aeg raisus! Aga võib-olla muretsed hoopis valede asjade pärast… Siinkohal soovitan kuulata Pille Ööülikooli. Hingedeajaks ja jõulueelseks ajaks eriti sobiv kuulamine.

Kutsika vaktsineerimine ja sotsialiseerimine

Published on by Hea Koer1 Comment

Vaktsineerimine

Iga hooliv koeraomanik teab, et kõiki kutsikaid ja täiskasvanud koeri on vaja regulaarselt vaktsineerida. Ainult tänu massilisele ja regulaarsele vaktsineerimisele on meil hetkel selline olukord, et parvosse kutsikad ei sure ja marutaud on peaaegu olematu. See olukord pöördub aga niipea, kui kriitiline hulk inimesi oma kutsikaid vaktsineerimata jätab. Seega – nii enda kutsika kui kogu Eesti koerapopulatsiooni kui ühiskonna tervise nimel – vaktsineerige oma koeri vastavalt nõutud skeemile. 

Kutsikate vaktsineerimisskeemid on erinevad. Mõned alustavad vaktsineerimisega 8-nädalaselt, kutsikas saab 3 süsti 4-nädalase vahega. Seega, viimane süst tuleb 16. nädalal. Mõned kasvatajad ja veterinaarid   soovitavad kutsikat vaktsineerida alates 12. nädalast. Lühidalt on küsimuse all siin emalt saadava immuunsuse ja vaktsiinist saadava immuunsuse koosmõju ning vaktsiini tõhusus. Kui alustada vaktsineerimisega 12. elunädalal, siis saab kutsikas 2 süsti 4-nädalase vahega. Igal juhul on oluline, et kutsikas oleks viimase süsti ajal vähemalt 16 nädalat vana.  Peale seda tuleb noort koera vaktsineerida 1 aasta pärast ning seejärel jätkata vastavalt skeemile. Marutaud 2 aasta tagant,  koertekatk, hepatiit, paragripp ja parvoviirus 3 (või 2) aasta tagant,  leptospiroos ja paragripp e. kennelköha 1 aasta tagant. Oluline on vahesid mitte sisse jätta, vaid vaktsineerida järjepidevalt.

Eesti Maaülikooli Väikeloomakliiniku nõuandeid koeraomanikule vaktsineerimise kohta saad lugeda siit.

Sotsialiseerimine

Kutsika sotsialiseerimine on väga laialt levinud teema! Kutsikaomanikuna võid sageli kohata inimesi, kes teavad täpselt, kuidas on sinu kutsikat õige sotsialiseerida. Tihti soovitatakse kutsikat viia kohtadesse, kus ta pole veel käinud, panna kodus mürisema masinad ja kutsuda palju külalisi, et kutsikas saaks palju erinevaid elamusi juba enne sotsialiseerimisperioodi lõppu 14.-16. nädala vahel.

See on vaid pool tõde. Jah, kutsikas peab saama õppida oma keskkona tundma ja talle peab pakkuma uusi kogemusi. Jah, uute elamuste ja nähtustega harjutamine on elulise tähtsusega. Jah, teadusuuringud toetavad seisukohta, et tõhusaim ja kogu edasist elu mõjutav on kõik see, mis toimub perioodil 4.-16. elunädalani. Sel perioodil tuleb kutsikale tutvustada elu, millega ta hilisemas elus kokku peab puutuma hakkama.

Kutsika sotsialiseerimisiga

Kutsika sotsialiseerimisperioodiks loetakse  tavaliselt  4.-14.  elunädalat. Tavaliselt räägitakse, et sel perioodil peaks kutsikale pakkuma palju erinevaid häid  kogemusi, mis aitaksid tal mõista, et uus ja teistsugune pole ilmtingimata hirmus ja ohtlik. Ta peaks saama harjuda erinevate häälte ja helidega kodus toas, õues. Ta peaks saama näha erinevas vanuses, erinevast soost, erineva nahavärviga, erineva riietusstiiliga inimesi. Ta peaks saama luua mõnedega neist positiivseid kontakte. Ta peaks õppima liikuma erinevatel pindadel. Ta peaks saama harjuda puudutustega (nii silitamise näol kui hooldus- ja meditsiiniprotseduurideks). Ta peaks nägema erinevaid paiku ja õppima toime tulema füüsilise piiratusega. Samuti peaks ta tutvuma teiste koertega ning harjuma teiste loomaliikidega.

Mis saab valesti minna?

Sotsialiseerimine ei tähenda kutsika üleujutamist erinevate stiimulitega!
Sotsialiseerimine ei tähenda kutsika panemist olukordadesse, kus ta ei oska hakkama saada!
Sotsialiseerimine ei tähenda, et kõik noored koerad muutuvad ühtviisi chilliks kõige keskkonnas toimuva suhtes. Geneetikal on oma oluline roll ning sa ei saa olulisel määral muuta sotsialiseerimise  ega mingi muu treeninguga koera olemust ja kehakeemiat. 

Kuidas siis ikkagi kutsikat sotsialiseerida?

Hea Koer Kutsikate eelkool

Kõrgemal pinnal kutsikas
Järelvalve all kutsikas maast kõrgemal pinnal

Parim sotsialiseerimisperiood on kutsika 4.-14. elunädalal. Viimase vaktsiini peavad kutsikad saama kindlasti 16. elunädalal. See tähendab, et kui oodata  vaktsineerimiste lõppu, siis on hea sotsialiseerimisiga möödas.

Hoolimata sellest, et ka tänapäeval on Eestis veel veterinaare ja kasvatajaid, kes soovitavad kutsikaga kodus istuda, on tänapäeval siiski ka küllalt palju kasvatajaid ja veterinaare, kes mõistavad sotsialiseerimise olulisust kutsika arengule ja koera heaolule.

Hea Koera koolis toimuvad Kutsikate eelkooli tunnid puhtas ja soojas siseruumis, mille põrandad ja matid on pestavad ja desinfitseeritavad. Kõik koerad, kes koolitusel käivad, on nõuetekohaselt vaktsineeritud, kehtivat vaktsineerimist kontrollitakse iga kursuse alguses. Silmnähtavalt haige koeraga (kõhulahtisus, oksendamine) tundi tulla ei tohi. Need kutsikad, kes tulevad koolitusele ilma vaktsineerimata (esmane vaktsiin 12-nädalaselt), peavad olema veterinaaril üle vaadatud ja koolitusele tuleb kaasa võtta sellekohane arstitõend.

Hea Koera kutsikate eelkool keskendub just sellele, millele kutsikaomanik kodus tähelepanu pöörama peaks ja kuidas kutsikat harjutada nii, et kutsikas võiks kasvada enesekindlamaks ja maailmast rõõmu tundvaks koeraks. (Olen näinud ka juhuseid, kus omaniku teadmatuse tõttu on kutsikas hoopis arglikumaks ja ebakindlamaks muutunud.)

Hea Koera kool teeb tihedat koostööd veterinaaridega, arutades nendega läbi võimalikud kitsaskohad, mis võivad mõjutada koolitusi külastavaid koeri (nt trepp 4. korrusele või nakkushaiguste seis Eestis). Kui meil Eestis peaks nakkushaiguste puhang tulema, siis on loomulikult tarvis teha muutuseid ka Kutsikate eelkooli korraldusse.

Praegu on aga iga 2-4-kuuse kutsika õpihimuline omanik oodatud Kutsikate eelkooli 7-tunnisele kursusele, mis algab iga kuu ja toimub E, N kl 8.45-9.45. 

Ettevaatusabinõud

Ära vii kutsikat koeraparki enne, kui ta pole täielikult vaktsineeritud!

ega lase tal kohtuda koertega, kes pole nõuetekohaselt vaktsineeritud!

Ära jaluta vaktsineerimata kutsikat kohtades, kus on väga suure koormusega koerajalutamiskohad! 

Ole alati oma kutsika jaoks tema kaitsja, julgustaja, tugi!

Pime aeg on käes. Kuidas koera nähtavaks muuta?

Published on by Hea Koer

Juba ongi kella 9 ajal pime. Koera jalutamine pimedas muutub jälle tavapäraseks. Õigupoolest enamik tööinimesi õhtuseid jalutuskäike teisiti tehtud ei saagi. Sõltumata sellest, kas koer jalutab lahtiselt või jalutusrihmas, on oluline, et ta oleks nähtav.

Hoia loodust!

Ma ei taha küll sugugi julgustada sind kohe hoobilt poodi tormama ja soetama erinevaid plastikust valmistatud jubinaid, mis plingivad ja helgivad.

Meie emake Maa on meie soovide ja vajaduste all otsi andmas. Ometi võib pimedast ootamatult välja ilmuv koer kujunedaemakesele Maale lõpuks koormavamaks, kui helkurvesti soetamine. Ma mõtlen siin koeri, kes auto või ratta ette jooksevad ning sellega sõidukile tugevat kahju põhjustavad. Ma ei hakkagi siin kontekstis rääkima sellest kahjust, mida saab koera tervis ja koerainimese emotsionaalne tasakaal.

Ühiselt linnakeskkonnas liikumisel on oluline, et koer oleks piisavalt nähtav nii jalakäijatele, ratturitele kui autojuhtidele. Maal oleks aga mõistlik lahendus, kui koera oleks pidevalt näha sõltumata sellest, kas mõnest valgusallikast talle valgus peale langeb.

Koera jalutamine pimedas – Helkurpael varustuse külge

Esimene ja kõige lihtsam variant on osta poest helkurpaela ja kinnitada selle ribasid kaelarihma (rõnga) ja jalutusrihma külge ning õmmelda ka endale mõningad ribad riietele. See on igal juhul kõige odavam ja ilmselt ka üks kõige vähema ökoloogilise jalajäljega tooteid.

Koera jalutamine pimedas – Helkurvestid

Teine variant on osta oma koerale helkiv kaelarihm ja jalutusrihm, ent neist veidi tõhusam on siiski helkurvest. Kui nüüd poodi minna ja vaadata, mida seal müüakse, siis on odavad Trixie vestid, mille puhul on kogemus nii minul kui mu klientidel, et need ei püsi seljas. Jalutuskäigu jooksul pead vesti korduvalt kohendama, kui ei soovi, et helkurid koera kõhu all helgiksid. See vesti kohendamine 5 korda jalutuskäigu jooksul on üldiselt aga päris tüütu. Seetõttu soovitan pigem Hurtta tooteid. On see siis krõpsuga nurkrätik, lukuga vest või klõpsuga helkurvest, minu kogemusel püsivad nad kõik hästi seljas ning peavafd ka hästi vastu.

Helkurvestidest kirjutasin pikemalt mõned aastad tagasi. Vaata siit lisa!

Koera jalutamine pimedas -Tulukesed

Kolmas variant on koer tulukestega nähtavaks teha. Millega aga arvestada tuleks, kui valida tulukesi? Nende pluss on muidugi see, et näed koera pidevalt, mitte vaid siis, kui valgus kusagilt helkurile langema juhtub. Samuti tuleb aga silmas pidada seda, kus see lambike paiknema hakkab. Kas kujutad ette, kui su kaela juures pidevalt miskit plingib? Kas kujutad ette, kuivõrd häiriv võib olla valgusallikas, mis on sinu silmadega umbes ühel kõrgusel? Koerale lampi valides, tasub kaaluda pigem seljale paigutatavaid lampe või ka neid, mis lõua all ripuvad. Plinkimisest tasub pigem hoiduda ja valida püsivalt põlevad valgusallikad.

Koerad nähtavaks!

koer helkurvestiga

Ilus elu koeraga või hullumaja?

Published on by Hea Koer

Oled sa tähele pannud, kuidas mõnel koerainimesel kohe klapib oma koeraga? Ilus on vaadata, kuidas nad jalutavad, aeg-ajalt üksteisele otsa vaadates ja justkui küsides “On sul hästi?” Vahel liputab koer veidi saba, nii umbes üks-kaks korda, mitte pööraselt nagu kutsikad. Sellest piisab, et inimene saaks aru, et nii ongi hästi. Ja et koer mõistaks, teda nähakse, kuuldakse, temaga arvestatakse.

Ilmselt oled sattunud nägema ka teistsuguseid suhteid inimese ja koera vahel. Näiteks sellist, kus koer on sunnitud lohisema rihmas inimese järel, kuigi koeral on ilmselgetl raskusi liikumisega. Võib-olla oled näinud, kuidas inimene hoiab ühes käes koera jalutusrihma ning teises telefoni. Pilk andunult helendavale ekraanile suunatud. Koer vaatab aeg-ajalt üles oma inimese poole, ent sealt ei tule mitte mingit vastust. Ainult vahel, täiesti ootamatult tulevad mõned järsemad rihmatõmbed. Miks? Kes teab…

Meil kõigil on kiire. Elu on kiire ja läheb ainult kiiremaks. Kui me laseme. Kui elu on talumatult kiire, kas siis on õige võtta koera? Leiad sa tema jaoks aega? Kas koer on üks lisakohustus või armastatud pereliige?

KOOS

Oma armsate inimeste mõistmise nimel oleme valmis pingutama. Me soovime näha ja mõista, mida ta mõtleb, tunneb, kuidas maaima näeb. Isegi kui me nõus pole, oleme ta kõrval.

Heade suhetega koerainimesed näevad ka koera sellise isiksusena, keda tasub tundma õppida, kelle maailmanägemise viisi tasub tundma õppida. Nad mõistavad, et selle maailmaga, kus koer elab, tuleb arvestada kui reaalsusega, mida meie päriselt kunagi tundma ei saa. Avatus koera jaoks olulise suhtes aitab inimesel õppida, kuidas paremini koera vajadustele vastu tulla. Koer, kelle vajadused on rahuldatud, on mõnus kaaslane.

Tingimusteta sõnakuulmine ja alandlik allumine ei kuulu Hea Koera koolitustel koerte õppeprogrammi. Küll on õppekava üks põhieesmärke usladusel põhinev koostöö.

Kui sa tahaksid oma koera paremini mõista, aga ei tea, kust pihta hakata, siis Hea Koera koolitused on loodud sinu aitamiseks.

Sellest sügisest on võimalik kõigist kursustest osa võtta ka hommikuti! Palun jaga sellekohast infot ka sõpradele ja tuttavatele, kellele see võiks huvi pakkuda!

Laps ja koer 2. Kuidas hellitada koera?

Published on by Hea Koer

Mida pead sina koera hellitades oluliseks?

Paljud inimesed armastavad koeri. Nad armastavad neid nii väga, et tänaval vastutuleva koera silitamine ja hellitamine tundub hädavajalik, suisa kohustuslik. Kui paljud neist koera kehakeelt mõistavad? Mitte just paljud. Kui koer ütleb nunnutamisele selge “ei” (kehakeeles, muidugi), siis meie poolt enda pealesurumine on ebaviisakas ja ei viita just  suurele koeraarmastusele. Koerale jätab selline pealesurumine mulje, et mõned inimesed on ohtlikud ja hirmutavad.

Vastu tahtmist hellitamist võib pidada ahistamiseks.
Silitamine vastu koera tahtmist.

Ehk oled kuulnud, et lastele tasub õpetada, et küsi alati omanikult luba, kas võid koera silitada. Lisaks sellele, et koerainimeselt küsida, kas koera  tohib puutuda,  tuleks luba küsida ka koera enda käest. 

Kuidas  küsida koeralt luba silitamiseks?

Seisa koera lähedal, paku oma kätt nuusutada nii, et seisad koera poole küljega.   Siruta oma rusikas käsi rahulikult koerale lähemale, et ta ulatuks nuusutama. Koera erinevatest vastustest võib välja lugeda tema  kavatsusi:

1. Kui  ta liigub su käest eemale,  siis pole ta sinuga suhtlemisest huvitatud. 

2. Kui  ta liigub rahulikult su käe poole nuusutab kätt, ent  eemaldub siis käest, ei tasu samuti pai tegema minna. 

3. Kui ta nuusutab su kätt ja jääb rahulikult samasse kohta seisma, on ta ilmselt nõus edasi suhtlema.

4. Kui ta nuusutab su kätt ja hakkab seejärel koonuga kätt nügima, siis võib teha paar viisakat paid koera küljele või seljale. 

Kuidas koera silitada ja hellitada?

Kindlasti ei tohiks kätt üle koera pealae seljale viia, sest see  valmistab ebamugavust enamikule koertele. Mõned astuvad eest ära, mõned kannatavad, mõned võivad  koonuga lüüa ja mõned võivad hambad kätte lüüa. Ja mõnel koeral on suva, aga lastele pole mõistlik õpetada enda peal katsetamist, et kas see koer talub pea patsutamist…
Kui soovid koera silitada ja luba on saadud, siis seisa koera kõrval. Silita koera kaelarihmast (kaelast) tahapoole (saba poole).  

Kui koer on sinu enda oma, siis on ilmselt katsumise ja silitamise variatsioone  pea lõputu hulk.  Ometi  tasub meeles pidada, et koer on elusolend, kel on oma eelistused ja tal on täielik õigus neile. Koera katsudes tungime me tema isiklikku ruumi ja selleks peame temalt luba küsima. See on elementaarne austus teise elusolendi suhtes.

Käsi vabalt üle selja (kallistamise kergem alaliik).
Selline hellitamine tundub koerale sobivat.

Lastele tasub õpetada maast-madalast (alates sellest, kui nad tekile maha pannakse ja nad koeraga sama ruumi jagama hakkavad) seda, et nad silitaksid koera avatud käega. Õpetada tuleks sedagi, et karvadest ja kõrvadest  sikutamise asemel on parem pai teha. Ja et saba ei katsu, selle asemel teeme seljale pai. Beebile koeraga suhtlemise õpetamine on pikk ja pidev protsess, kus vanemate kannatlikkus, sõbralikkus ja järjekindlus viivad sihile. Lapsel, kes oskab koera soovidega arvestada, on turvalisem elada. Koeral, kelle vajaduste ja eelistustega arvestavad kõik pereliikmed, on rahulikum ja stressivaesem elu ning tal ei teki nii kergelt konflikti inimestega.

Kallistamisest

Inimeste jaoks on kallistamine loomulik õrnust väljendav käitumine. Meil  on käed. Koertel käsi ei ole ja  see  on paljudele neist arusaamatu õrnutsemise viis. Kallistamine kui käitumine on omane primaatidele (ahvidele, inimestele). Koer võib kallistamisest ärevusse sattuda ja isegi hammustada. Vanematele lastele tuleks sageli meenutada, et kallistamine ja musitamine ei ole ohutu tegevus. Koerad mõistavad sellist hellusejagamist pigem haardesse võtmisena, kuna nende käitumismustrid ja anatoomia on täiesti teistsugused. Laps on aga kallistades ja musitades väga haavatavas seisus, sest tema nägu ja koera nägu on väga lähestikku ja koera rünnak võib olla ülikiire.

On üksikuid koeri, kes naudivad kallistamislaadset hoidmist. Sellisel puhul on ilmselt koera õpetatud sellist läheduse vormi nautima. Selle õpetamine eeldab väga tundlikku koeraga ümberkäimist, koera kehakeele hoolikat jälgimist, ning koera vabastamist käte vahelt kohe, kui ta seda soovib.  Kõik hellitused peaks käima koera vabatahtlikkuse alusel.

Koera kallistamise alternatiivid

Koera kallistamise asemel võiks vanemad koos lastega vaadata ja katsetada, millist suhtlust  koer naudib. Kust  koerale meeldib, et teda sügatakse, kust silitamine mõnu valmistab? 

Kindlasti tuleks lastele selgitada, et kui üks inimene võib koera kõhu alt sügada, siis ei pruugi talle meeldida kui keegi teine seda teeb. Koerad pole sugugi nii erinevad inimestest. Koeral on iga inimesega oma suhe. Mõnega usaldavam, mõnega vähem usaldav. Kui koer konkreetset inimest või kohta või olukorda piisavalt ei usalda, siis ta oma kõhualust ei  paljasta ja seda ei tohiks kindlasti ka nõuda. Muidu paneme koera stressirohkesse olukorda ning hirm või rünnak on oluliselt kergem tulema.

Kuidas õpetada last koera ohutult hellitama?

Kuidas seda lastele selgeks teha, kui lapsel on suur soov siiski koera lähedust nautida? Üheks võimaluseks on tuua analoog inimestevahelistest suhetest. Millised tädid-onud, sugulased ja vanemate sõbrad, kallistavad või puuduvad last. Tasub arutada, kelle ja millistel tingimustel kallid lapsele meeldivad? Millistel tingimustel on lapse jaoks ok, kui teda kallistatakse? Koos tuleks leida lapsesõbralik lahendus olukorrale, kus täiskasvanu soovib kallistada, ent laps ei taha. Tasub leida sobiv variant ütlemaks,  “ma ei soovi kallistada”.  

Sellised arutlused annavad lastele ka parema ettevalmistuse enda eest seismiseks olukorras, kus tema privaatruumi tungitakse. Ja kui sellised arutelud on peetud lapse enda näitel, siis saame samu mõtteid tuua mängu ka koera-lapse suhtest rääkides. Suhted arenevad tasapisi ja usalduse tekkimiseks on vaja aega ja palju häid ühiseid kogemusi. Kui laps on valmis hoo maha võtma, hoolitsema koera eest, mängima temaga ning andma talle vabadust, siis õpib ka koer last usaldama.

Käitumine muutub tugevamaks, kui me kinnistame ja kiidame last õige käitumise eest!  Sageli soovime nii väga, et laps käituks “õigesti” ja samas näeme, et ta teeb nii, nagu ei tohi. Niisiis keskendume kogu oma energiaga sellele, mida on vaja käitumises muuta. Muudkui näägutame, õpetame, seletame jne.
Kui me aga selgitaks lapsele, miks ühe või teise käitumise muutmine on oluline, ning seejärel asuks otsima iga väikseimat õnnestumist, saaksime ilmselt soovitud käitumise kiiremini. Kõrvalnähtudena saaksime parema suhte oma lapsega ja lapse-koera vahelise parema suhte.

Empaatia

Kui me seletame lapsele tema enda eluga seotud näidete varal, mis koeraga toimub, siis on lapsel kergem mõista ning suhtestuda. Kas sa tahaksid, et sinuga midagi sarnast tehtaks? See küsimus enamasti töötab ja sellest tasub alustada. Koerad on  tundvad elusolendid  ning nende soovidega on vaja arvestada.

Kõigile elusolenditele meeldib, kui neile piisavalt ruumi ja aega antakse, kui neil rahulikult süüa ja puhata lastakse. Meile kellelegi ei meeldi, kui meilt  asju ära võetakse ning me midagi selle asemele ei saa. Meile ei meeldi,  kui meie magamisasemel trambitakse sel ajal, kui me puhata tahame. Meile ei meeldi kisa ja karjumine, kui  tahame puhata. 

Erandiks on ja jääb hellitamine – kallid, süllevõtmised jne. Meie anatoomiliste ja käitumisrepertuaaride erinevuste tõttu on ka hellistuskäitumine on erinev. Koertel käsi pole, seega nad ei kallista. Kõvad kallistused ei meeldi neile ammugi. Muus osas leidub aga ka õrnusejagamises sarnasusi. Inimestele vahel meeldib oma lähedase külje alla pugeda. Koertele ju ka. Kui on õige hetk ja õige inimene või teine armas loom.

Kokkuvõte

1. Koer on isiksus, kel on oma soovid ja õigused. Meie kohus on kaitsta tema õigusi ja heaolu. 

2. Iga suur ja väike koeraomanik peaks õppima tundma koera kehakeelt, arvestama sellega ning kohandama keskkonda selliseks, et koer ei peaks kannatama, kartma ja ennast hammastega kaitsma.

3. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele koera kehakeele tähendust.

4. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele, kuidas  koeraga turvaliselt suhelda.

5. Täiskasvanu ülesanne on õppida koera käitumist juhtima positiivset kinnistamist kasutades (premeerides sobivaid käitumisi), ilma jõudu ja karistust kasutamata. 

6. Täiskasvanu  ülesanne on õpetada  lapsele  positiivse kinnistamise põhialuseid. See on eeskuju, mida lapsed hakkavad kordama. Positiivse kinnistuse kasutamine vähendab oluliselt riski hammustada saada võrreldes kärkimise ja jõu kasutamisega.

Tahad õppida koerte kehakeelt tundma?

 15.mail kl 19.15-21.15 toimub stressisignaalide loeng, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab.
Stressisignaalide loengule on oodatud muidugi ka iga koeraomanik, kes oma loomast hoolib! Ainult nende kehakeelt mõistes saame tagada oma koera emotsionaalse heaolu igapäevaselt.

rahulik laps, rahulik koer

Laps ja koer 1. Stress või rõõm?

Published on by Hea KoerLeave a comment

 

Koer on pereliige. Sageli tuleb koer perre, kus on juba lapsed. Õigupoolest sageli koer just laste pärast võetaksegi. Millele aga mõelda  siis, kui kasvatada korraga  last ja koera? Paljud vanemad soovivad kaasata lapsi kohe maast-madalast kutsika koolitamisse. Kui laps pole varem loomade eest hoolitsema pidanud ning teda pole õpetatud loomaga  austavalt ja mõlemale poolele ohutult suhtlema, siis pole väga mõistlik proovida,  kuidas lapsel omapäi kutsika kasvatamine välja tuleb. See projekt võib olla edukas, aga pigem (tavaliselt) saab kutsikas sellisel puhul õppida palju  selliseid käitumisi, mida  me tegelikult ei  tahaks, et koer õpiks.

Ilmselt pean kohe ka ära ütlema, et edadspidi pean lapsest kirjutades silmas last beebieast kuni umbes 10 aastani. Ja kuigi tegemist on väga suure üldistusega  ning kõik näited ja probleemid ei kehti kõigi vanuserühmade (ja ka kõigi koerte) puhul, on sellegipoolest hea, kui täiskasvanud teavad, millised probleemid võivad lapsi ja koeri ühes majapidamises kasvatades ette tulla.

Laste ja koerte mäng

Rahulik laps, rahulikum koerLastel ja kutsikatel on väike elukogemus, palju toredaid mõtteid ja palju energiat, et oma kavatsusi ellu viia. Sageli on sümpaatia vastastikune, sest mõlemal on vurtsu ja lusti ja loovust. Jaksu, et joosta, avatust, et siiralt rõõmustada. Tegevused,  mida koos teha, pole laste ja koerte jaoks sageli nii olulised kui fakt, et saab koos tegutseda ja sellest rõõmu tunda.

Et nad on erinevast liigist, siis võivad nende toredad mõtted ja neist lähtuvad teod üksteisele arusaamatud olla. Ühe lõbu võib teisele valu  või kannatust põhjustada. Seetõttu  on oluline laste ja koera suhtlust pidevalt jälgida!  Tean, et enamik tegusaid lapsevanemaid tahaks  siinkohal artikli kõrvale panna sõnades “Võimatu! Ma ei saa ju päev läbi laste ja kutsika  mängu pealt vaadata.” Jah, tõsi. Tean seda ka omast kogemusest.  Selleks, et oma elu lihtsamaks teha (nii nüüd kui tulevikus), on mõistlik ka keskkonda  kohandada. Turvaväravate kasutamine erinevate ruumide vahel, kutsika puuriga  harjutamine  ja talle üksiolemise õpetamine, aitavad teha pause lõputusse mängu. Kutsikas, kes saab korralikult lõunaund magada,  on stabiilsema närvikavaga  ning temast kasvab rahulikum koer.

Kui ennist sai nimetatud, et mõned laste mõtted ei  pruugi  koerale arusaadavad olla, siis näiteid ka.

Näide 1: Koeraga padjasõda mängida pole tark tegu, sest reeglina koerad ei näe seda padjasõjana, toreda mänguna, vaid tajuvad seda  patjadega tümitamise, kallaletungina. Kui mitte vaenulikuna, siis vähemalt arusaamatuna.

Näide 2: Koera kallistamine võib olla koera jaoks  niivõrd ebamugav, et  ta võib haardest vabanemiseks last hammustada. Sageli saab kannatada sel juhul just lapse nägu, sest koera ja lapse nägu on kallistamise ajal väga lähestikku.

Näide 3: Koolieelik ja keskmist või suurt kasvu koer sikutusmängu mängimas. See mäng kütab  erutuse väga  kiiresti  ja kergesti üles. Kui rääkida kutsikast, siis siin on selge oht kutsikas väga  kiiresti täiesti pöördesse ajada, nii et ta hakkab hammastega kinni kõigest, mis ette juhtub. Isegi kui see oht ei realiseeru, saab kutsikas õppida, kes on kiirem, tugevam, osavam, nutikam. Ka  täiskasvanud koera puhul on oht, et ta erutusseisundis  hammustab kõvemini, haarab kogemata käest või sikutab nii tugevalt, et laps kukub pikali või saab muud moodi haiget. Seega on jällegi laps otseses ohus.

Rünnakud ja stressisignaalid

Tasub meeles pidada, et koerad ei ründa kunagi “täiesti lambist”, nagu sageli öeldakse. “Ma ei saa  aru, kõik oli toredasti. Nad mängisid koos ja järsku ilma ette hoiatamata koer lõi hambad sisse.” Rünnakule eelnevad alati stressisignaalid. Sageli ignoreerivad inimesed neid koerte poolt antavaid signaale minuteid järjest ja nii päevade-nädalate-kuude kaupa.

Jälle jõuame tagasi laste ja koerte suhtluse jälgimise juurde. Kui täiskasvanu vaatab pealt lapse ja koera suhtlust, siis võib ta näha korduvalt vajadust  soovitada väikesi muutusi lapse käitumisse ning neid siis kinnistada. See on täiesti okei. Täiskasvanu saab öelda, et kui laps koera kõrvadest haarab, siis see on koerale ebameeldiv ja valus. Kui sabast sikutab, siis on tal paha…

Kui me aga ainult keelame last, siis ei õpi ta sellest  koeraga õigesti käituma. Me peame lapsele andma ka aimu, mida ta selle asemel tegema peaks. See tähendab, et me peaksime õpetama sobivaid käitumisi.  Näiteks: “Kõrvadest võtmise asemel silita teda õrnalt kurgu alt või süga kõrva tagant.” või “Kui Muki su nukku närima hakkab, siis kutsu mind kohe appi!” Kinnistuseks on lapsele sageli nii täiskasvanu heakskiit kui tõdemus, et koerale paistab see meeldivat ning et koer valib tasapisi järjest rohkem aega lapsega veeta.

 

Kui täiskasvanu eeskuju on probleemiks

Vahel annavad täiskasvanud ise lapsele ohtlikke ideid, kuidas koeraga suhelda võiks. Lisan siia ühe viite youtube’i videole. Vaata seda ja mõtle korraks järgmistele asjadele: kuidas tundis koer end selles situatsioonis? Proovi ka põhjendada! Mida sai selles olukorras õppida laps? Mida õppis koer edaspidiseks? Mis oli kogu selle loodud olukorra eesmärk? Kas pead sellist tegevust eetiliseks?

Kui oled käinud minu loengul “Mida su koer sulle öelda proovib?  Koerte stressisignaalid”,  siis märgi üles, mitu stressisignaali sa selle   2-minutise video jooksul märkasid! Kui trükid otsingusse “funny/ cute kids and dogs”, leiad ohtralt õppematerjali stressisignaalide tundmaõppimiseks.

Koerad annavad alati märku oma ebameeldivusest.  Kui kaua aega meil on, et olukorda turvaliseks tagasi pöörata, sõltub koerast. Mõnel juhul on hammustuslävi väga madal, mõned aga hoiatavad palju kordi ja pikalt, enne kui nad hammustamiseni jõuavad. Täiskasvanu ülesanne, koera heaolu eest vastutajana, on õppida koera kehakeelt hoolikalt jälgima igas suhtluses. Eriti aga neis, kus  laps on üks osapool.

Ilmselt pean üle kordama, et korrates enamikku neis videodes nähtavatest situatsioonidest oma kodus,  paned lapse tõsisesse ohtu ja kahjustad tugevalt koera heaolu ning teievahelist  usaldust.

Ootan sind 15.mail kl 19.15-21.15 toimuvale stressisignaalide loengule, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab. Loomulikult peaks koera kehakeelt ja stressisignaale tundma ka iga koeraomanik, et tagada oma koera heaolu igapäevaselt.

 

Järgneb…