Igal aastal, kui kevad jõuab, kasvab märkimisväärselt Emajõe-äärsete alleede liiklustihedus. Koeraomanikud, armunud paarid, lapsed jooksu- ja jalgratastel koos titevankritega vanematega. Ja siis muidugi ka jalgrattad.
Ma ise olen pea paarkümmend aastat liikunud Tartus peaasjalikult jalgrattaga. Tartu on nii mõnusa suurusega linn, et tõepoolest jõuab rattaga praktiliselt igasse punkti pea 30 minutiga.
Aga ma jalutan ka koera. Ja seda teen ma alati rattata. Seega saan vaadata seda olukorda mõlema mätta otsast.
Kellahelin ja kraavihüppamine
Eestis ei julge ratturid kella lasta, sest osad jalakäijad saavad pahaseks.
Ja osad jalakäijad hüppavad rattakella helina peale Emajõe kaldavallist alla. Või kraavi. Päriselt. Inimesed reageerivad õrnale tilistamisele ülimalt tugevalt. Ja see on mõnevõrra kurb, sest kui ma hästi õrnalt oma rattakella helistan, siis minu ainus soov on anda teada, et olen tagant tulemas ning soovin, et inimene saaks oma järsu vasak- või parempöörde osas teha informeeritud ja hästi ajastatud valiku.
Kuidas seda hoiakut siis muuta saaks? Ilmselt peaks kellahelinat lihtsalt rohkem kostma. Ja seda sõbralikus-hoolivas seoses (klassikaline tingimine). Kohane oleks ka, kui rattur jalakäijat tänaks, kui talle ruumi jäetakse.
Kellahelin, lapsed ja koerad
Pean oluliseks, et linna mahuksid ära kõik huvigrupid – koerajalutajad, ratturid, jooksjad, väikesed lapsed, kes alles õpivad sirgjooneliselt liikume jne jne.
Rattakell kaugelt, mitmekümne meetri kauguselt võib olla väga suureks abiks koeraomanikule või ka väikese lapse vanemale. Kui piisavalt kaugelt tilistada, siis on võimalus reageerida mõistlikult – korjates oma kahe- või neljajalgsed hoolealused tee paremale servale, lasta ratas mööda ning jätkata oma kulgemist.
Ma olen alati olnud väga tänulik ratturitele, kes tagantpoolt lähenedes aegasasti endast märku annavad. Nii ei pea kogu aeg paranoiliselt üle õla vahtima kartuses, et äkki nüüd tuleb keegi, keda me võime häirida.
Tempo
Tempo osas on mul suur palve kõigile ratturitele (sh pean seda ise alati meeles).
Palun sõida väikestest lastest ja loomadest mööda aeglaselt ja suure kaarega!
Mul on 3 last, nad kõik on mööda sirget Emajõe alleed sõitnud küll jooksu- küll jalgrattaga. Üks ebameeldivamaid (kuigi õnnelikke) õnnetusi juhtus meie kodu-ranna teel, kus mina jalutasin koera ning väikesel jalgrattal sõitev laps sõitis minust ette. Nägin tulemas spordirattal sõitvat meesterahvast, hõikasin lapsele, et ta eest ära tuleks. Ta ei kuulnud hästi, vaatas tagasi. Rattur ei aeglustanud. Laps aga, kuuldes, et ma talle midagi hõikan, pööras pead ning keeras end ratturile ette. Kõik kukkusid. Rattur pomises midagi vihaselt enda ette, istus ratta selga ning väntas edasi. Küsimata lapselt, kuidas tal on, vabandamata jne jne. Tegemist on alleega, kus jalutamine on norm. Temal oli aga mitukümmend km/h rauas…
Igasuguseid asju juhtub elus. Olgem üksteisega arvestavad!
Rattakella tilistamine näidaku hoolivust! “Ma näen sind! Tahan, et teaksid, et ma lähenen!” Ja tehkem seda siis nii, et inimesel oleks piisavalt aega, et reageerida!
Vaatasin oktoobris 2023 Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmi ja avastasin, et seal pole sõnagi koertest. Ja ometi on loomapidamiskultuur oluline osa kultuurist. Kuidas me suhtume loomadesse ja nende vajadustesse, kuidas me suhtestume oma lemmikloomadesse ja nendega koos ühises linnaruumis liikudes teistesse inimestesse – see kõik on osa kultuurist laiemalt. Ja ometi, Euroopa kultuuripealinna programmis polnud ühtki üritust, mis seda veidigi esile tooks.
Ma armastan pikki jalutuskäike oma hea sõbra Piretiga. Me saime tuttavaks tänu koertele. Lihtsalt põrkasime tänavanurgal (seal, kus nüüd on Vapiano) kokku, minul Mürgel, temal Elsa rihma otsas. Otsustasime, et võiksime teine kordki kutsidega jalutada ja nii me nüüd siis jalutame. 20 aastat juba. Ja räägime koertest. Käitumisest, tervisest, heaolust, koerapidamisest, inimestest meie ümber, linnaruumist, koeraparkidest jpm. Nendest väga rikkalikest mõtetest jalutuskäikudel on saanud alguse nii mõnigi hea algatus. Ja nii juhtuski, et ühe eriti viljaka mõttevahetuse tulemusena mõtlesin, et miks ainult mina sellest privileegist osa saan- vahetada mõtteid targa, humoorika, kaastundliku, koertest ja inimestest hooliva professionaaliga. Tegelikult võiks sellistest meeleolukatest, teravatest ja kaastundlikest vestlustest osa saada ka Hea Koera õpilased, koerainimesed ja linnakodanikud. Ja nii sündiski mõte teha mõned vestlused põnevate inimestega.
Vestlussari “Koertest kultuuripealinnas” koosneb 7 vestlusest huvitavate külalistega. Need ei ole loengud vaid justnimelt vestlused, mille publikuks saad olla ning mille lõpus saad ka omapoolseid küsimusi esitada!
Külalisteks on valitud inimesed, kellega vestlustest võiks saada kasu minu õpilased ja sõbrad- Hea Koera sõbrad ning ühtlasi paraneda teineteisemõistmine nii koerte-inimeste vahel kui koeraomanike ja mittekoeraomanike vahel. Selle tulemusena võiks elu kõigil paremaks muutuda ning paraneda koerte heaolu ja koeranduskultuur.
Rõhuasetused on vestluseti veidi erinevad, aga igatahes loodame sõbralikku mõttevahetust, kust kooruvad ka mõned olulised tõdemused nii inimloomuse, inimese-koera suhte kui koeraomanike ja ülejäänud linnakodanike suhete kohta. Ja poleks paha, kui rohkema info pealt saaksime teha ka paremaid valikuid.
Külalisteks on lubanud tulla:
17. 02EMÜ dr. Tuuli Vaino, keda paeluvad koerte käitumisprobleemid. Selle vestluse käigus käsitleme ennekõike koerte üksinda kodus olemisega seotud probleeme.
30.03dr Tiina Toomet, legendaarne veterinaar, kes avas esimese eraloomakliiniku 1991. aastal. Tiina Toomet on teinud väsimatult tööd loomade vajaduste ja heaolu propageerimisel. Temaga räägime koeranduskultuuri arengust Eestis.
27.04 on külla tulemas Tartu abilinnapea Raimond Tamm, kelle haldusalasse käib ka koerte-kasside linnas pidamise teema. Temaga soovime arutleda selle üle, kuidas linna nõue jalutada koeri rihmas või rihmata mõjutab koerte ja ümbritsevate heaolu ja ohutust ning kuidas siis võiksid kõik osapooled linna rahulikult ära mahtuda.
25. 05 on mu vestluspartneriks mu hea kolleeg Lea Tummeleht, kes räägib koerte vajadustest. Nendest, mis sageli tähelepanuta jäävad. Ehk siis kõik, mis jääb väljapoole söök-hädad-jalutuskäik kolmnurgast. Osaleja saab teada, kuidas hinnata koera heaolu ning arutleda selle üle, milliseid takistusi on meil vajaduste täitmisel.
17.08 tuleb külla dr Piret Savvi, kes on EMÜ väikeloomakliiniku neuroloog. Temaga räägime sellest, miks me ei tunne sageli ära, kui koeral on valus. Kuidas valu märgata, hinnata ja mida siis teha? Ja lõpuks on oluline teema ka see, millist rolli mängime meie koera heaolus. Vahel peame tegema raskeid otsuseid, sh eutanaasia osas. Oma armsa koera puhul ei tahaks meist keegi seda teha. Aga samas peame vaatama, kas koera “heaolu konto” on ikka veel plussis või on see juba ammu miinuses ja koer vaevleb seepärast, et me ei raatsi… Need on tõsised ja olulised teemad. Usume, aga et meil õnnestub siiski mitte liiga morbiidseks minna.
5.10 räägime psühholoogiga, kelle nimi selgub loodetavasti peatselt inimeste vaimse heaolu teemadel. Ja seda ka ikka koerapidamise ja koertega ühes ruumis liikumise kontekstis.
16.11 tuleb meie juurde Maarja Tali, kellega räägime teemal “Koerad tööle, kooli, lasteaeda ja hooldekodusse – me tahame rõõmu valmistada!” Kellele sellest rõõmu on ja millise hinnaga? Mida peaks tähele panema, kui võtad tööle kaasa kutsika või vana koera? Millised on varjatud ohud ja kuidas neid maandada.
Intelligentne ja haarav
Õhuline, aga tugev
Nimetatud külalised on mulle endale nii põnevad, et raske on nendega vestluseid ära oodata. Kuna tegu on oma ala asjatundjatega, siis on oodata sisutihedaid arutelusid, mis kannavad. Ometi anname endast parima, et vestlused ei kujuneks liiga akadeemiliseks või raskeks. Intelligentses vestluses on omal kohal ka kerge huumor ja kindlasti inimlikkus.
Kui see vestlussari hästi käima läheb, siis tahaksin tulevikus veel külalisi kutsuda, sest on suur hulk põnevaid inimesi, kellel on teadmisi, mida jagada Hea Koera sõpradega. On palju erinevate teadusalade esindajaid, kellega tahaks vestelda koeri puudutavatel teemadel just nende vaatepunktist.
Aita meil see vestlussari käima tõmmata!
Laupäevad, et saaksid ka kaugemalt kohale tulla!
Sageli on kaugema kandi inimestel mureks, et teeme oma üritusi nädala sees ja Tartusse on raske jõuda. Nüüd otsustasime Lea Tummelehega, kellega neid vestlusi veame, et kultuur olgu kättesaadav kõigile! Seepärast on kõik Euroopa kultuuripealinna sündmused meil laupäeviti. (Sh Treenimisoskuste õpitoad)
Kuni 16. veebruarini saad registreeruda soodsama hinnaga kõigile seitsmele avalikule vestlusele külalisega.
Olen tänulik, kui jagad seda infot edasi kõigile, kes võiksid olla huvitatud vestlussarjas osalemisest!
Treenimisoskuste õpitoad
Ja siis, et mitte ainult õhulosse ehitada ja vestelda, siis otsustasime hea kolleegi Lea Tummelehega ka Treenimisoskuste õpitubade sarja Tartu2024 lisaprogrammi lisada.
Treenimisoskuste õpitoad aitavad koeranduskultuuri parandada läbi koeraomanike loomatreenimisoskuste parandamise ja suurema teadlikkuse. Kui me oskame ja teame rohkem, siis jääb vähem ruumi jõu ja vägivalla õigustamisele. Nii loome sõbralikuma ja tervislikuma keskkonna nii loomadelekui inimestele.
Treenimisoskuste õpitubades saad õppida käitumise ja õpetamise kohta. Iga õpituba käsitleb käitumise muutmist veidi erineva nurga alt. Oled oodatud, kui soovid minna tagasi treenimise põhialuste juurde ning õppida ise ilma oma õppijat (koera) segadusse ajamata. Treenimisoskuste õpituba sobib sulle suurepäraselt siis, kui tegeled loomaga ja tema käitumisega – oled sa siis loomaomanik, treener või veterinaar.
Mis toimub Treenimisoskuste õpitoas?
Treenimisoskuste õpituba koosneb neljast olulisest komponendist:
teooriast, mida Kristina ja Lea pakuvad iga teema jaoks tausta loomiseks ning fookuse sättimiseks;
praktilistest treenimisharjutustest väikestes 2-3-liikmelistes gruppides ja
kõigi osalejate aktiivsest osalusest mõttetöös – küsimused on oodatud läbi kogu õpitoa.
Treenimisharjutuste analüüs. See aitab osalejatel edeneda oma treenimisoskustes järgmisele tasemele, sest kui tihti me ikka sõnalist ja konstruktiivset tagasisidet oma õpetamise kohta saame.
Meie Leaga aitame osalejatel mõista, kuidas käitumine kujuneb ja muutub. Aitame mõista, mida ütleb käitumisteadus selle kohta, kuidas ja miks käitumine muutub, ning kuidas me oma soove ellu viies peaksime käitumise seaduspäradega arvestama. Olgu selleks õppijaks siis koer, inimene- suur või väike, formaalses või mitteformaalses keskkonnas – või ka me ise, keda me pahatihti õppija rollis tähele ei pane.
Õpitubadest saad teadmised kogu eluks. TÕT-s pakutav info lähtub käitumisteadusest, mida seni pole väga laialt avalikkuses populariseeritud, ent mis suudab meie ja meie lähedaste igapäevaelu oluliselt ilusamaks teha.
Õpitoad toimuvad kl 10.00-13.00 Hea Koera koolitussaalis kesklinna lähistel Ujula 1a, 4. korrusel.
Oodatud on nii algajad koeraomanikud kui juba tegijad – õppimisvõimalusi garanteerime kõigile vaatamata varasemast kogemusest.
Ka õpitubade sarja saad veel viimaseid nädalaid registreeruda soodushinnaga. Kui tahad kõigist õpitubadest osa võtta (mida me väga soovitame teha), siis tasub kindlasti registreeruda kuni 16. veebruarini!
Kui su koer on korralikult sotsialiseeritud, siis pole probleemi
Olen palju kuulnud ilutulestikusõpradelt, loomaomanikelt ja isegi kasvatajatelt seisukohta, et kui koera on korralikult harjutatud, siis pole ilutulestik mingiks probleemiks. Ega inimesed pea siis oma lõbu koerte pärast ära jätma! Mina arvan, et see on võrdlemisi enesekeskne pilt sellest, mis toimub. Olgu, mõned loomad on tõesti võrdlemisi hästi kohanenud selle mölluga, mis toimub aastavahetuse paiku. Aga lisaks neile hästi kohanenutele on veel palju koduloomi, kes kardavad ja kannatavad (värisevad, üritavad paanikas põgeneda). Lisaks neile on aga ka suur hulk linnaloomi ning loomi, kes elavad linnade lähistel ja kannatavad selle müra ja valgusmängu käes ning keda kindlasti pole sihikindlalt “sotsialiseeritud” selle müra ja mölluga. Ja lõpuks on ka suur hulk inimesi, kes selle tugeva müra all kannatavad.
Kas me tõesti peame põhjustama kannatust nii paljudele erinevatele olenditele? Taome rusikatega vastu rinda ja kuulutame, et “KUI sul oleks NORMAALSELT sotsialiseeritud koer (“nagu minul”, käib sageli mõttes sinna juurde), siis poleks häda ju midagi! MINA igatahes tahan lõbutseda ja traditsioone jätkata! Aastavahetus käib ikka kõva pauguga!”
Lõbutseda saab tänapäeva külluse ajastul NII paljudel erinevatel viisidel, et lõbutsemine teiste heaolust hoolimata on lihtsalt südametu.
On väheusutav, et tänasel päeval on veel inimesi, kes poleks kuulnud loomade kannatustest aastavahetuse paiku. Küll on ilmselt hulgaliselt neid, kes pole aru saanud olukorra tõsidusest. Kui inimene pole näinud vana-aasta õhtul paukude pärast paanikas koera, siis see tundub võõras mure. Ja kui ta pole pidanud tegema ühe sellise loomaga 31.dets õhtul kell 5 viimast õhtust jalutuskäiku, sest edasi läheb juba liiga lärmakaks. Aga kuna keegi naljamees otsustas, et just NÜÜD, kell 17.04 31.detsembril oleks äge pauku teha just siis, kui inimene koeraga on vahetus läheduses, siis… Koeraomanikud teavad seda tunnet. Ka müratundlikud inimesed teavad seda tunnet. Kui sa aga lisad siia selle, et nüüd on su koer paanikas, sa pead tagama, et ta ei saaks end rihmast lahti tõmmata, sa pead kuidagi koju jõudma ja ärev aastavahetus on garanteeritud. Nüüd on ka koerainimesel väga halb. Kuigi teda on paukude suhtes korralikult treenitud. Koerad ja inimesed on sotsiaalsed loomad. Me tunnetame üksteise kannatusi. Kui kannatab koer, siis kannatab ka koeraomanik.
Aga traditsioonid?! Alati on uus aasta pauguga tulnud!
Kui minna tagasi ilutulestiku algse tähenduse juurde – Hiinas u 200eKr, siis selleks oli kurja eemalhoidmine. Eestis on aga olnud omad viisid kurjade hingede eemalhoidmiseks. Kui tahta ka tuld näha, siis võiks õues kadakaoksa või piparmünti sisaldavat vihta tossutada. KUI sa üldse usud hingedesse- kurjadesse ja headesse ja sellesse, et neid saab kutsuda ja tõrjuda. Aga kui sa ka ei usu, siis on eesti rahvatraditsioonid sellegipoolest väärt hoidmist.
Ja võibolla tasub ka siin Hiina omale Eestimaist eelistada! Isegi kui seal nii palju kärtsu-mürtsu pole.
Teenäitajad- omavalitsused
Tartu linn proovib sel aastal teisiti! Ilutulestik asendatakse valgusmänguga. Lisaks Tartule on Eestis hulk omavalitsusi, kus on mõistetud sellise sammu vajalikkust ning lähtutakse pigem kaastundest kui õigusest.
Koerasõbralik Tartu võtab 2024 aasta vastu vaiksemalt. Euroopa kultuuripealinnal on oluline ja kaastundlik otsus tehtud! Lugupidamine!
Jagan siin ka Tiina Toometi mõtteid loomade ja ilutulestiku kohta. Tema 3 soovitust on järgmised:
1. Ilutulestiku fännile – mõtle järele ja ära tee 2. Pauku kartva looma omanikule – ära mine loomaga välja ja kui lähed (vahel ju peab) varusta koer kahekordse rihmaga (kaelarihm ja traksid), rihma küljes sinu tel.nr., loom on varustatud kiibiga ja kiip on registreeritud. Paaniliselt kartvale – ravimid. 3. Inimesele, kes näeb paanikas looma – kui saad ta kätte (pea silma enda ja looma turvalisust), siis anna talle ajutine varjupaik ja asu omanikku otsima. Kui ei saa kätte (sageli ei saagi) – filmi/pildista ja jaga sotsiaalmeedias. Keegi kusagil otsib teda.
Kuumus kestab ja kurnab meid kõiki. Isegi taevas tundub vahel leekides olevat.
Hiljuti jagas üks mu tuttav sotsiaalmeedias pilte Simpsonite peres käinud dialoogist, kus Bart ütles, et see on tema senise elu kuumim suvi. Homer vastas aga elutargalt, et käesolev suvi on tema edasise elu jahedaim…
“The Story of More”
Kahjuks oleme oma aastakümnete (ja -sadade) pikkuse tegevusega suutnud kliima tuksi keerata ja nüüd peame sellega elama. Raske on. Ja samas – see raske aeg võiks olla sobiv mõtlemiseks, kuidas saame oma ökoloogilist jalajälge vähendada. Neid asju on meie tänapäevases heaoluühiskonnas tohutult, kust annab veidi tagasi tõmmata.
Mu pere sai jõulukingiks Hope Jahren’i raamatu The Story of More, mis on väga mõtlemapanev ja silmiavav. Autor toob välja, kuidas oleme jõudnud selleni, et oleme ära kasutanud enamiku Maa ressurssidest. Kuidas kiirenevas tempos koos heaolu kasvuga on just viimased aastakümned eriti tugevat mõju avaldavad.
Soovitan lugeda sel soojal suvel.
Koerapidamise ökoloogiline jalajälg
Ka koerapidamine omab päris suurt ökoloogilist jalajälge. Kui alustad sellest, et vaatad oma koera mänguasjade, rihmade, toitude, maiuste, ravimite, hooldusvahendite hulka, siis saad ilmselt isegi aru, et sinna on kulunud hulgaliselt ressursse.
Olen oma koolitustel ikka soovitanud maiused ise keeta ning sikutusmänguasjad ise valmistada. Miks? Sest meil pole ressursipuudust. Meil pole vaja minna poodi ja osta niitidest punutud või karukujuliseks õmmeldud mänguasja selleks, et oma koeraga tegelda! Meil on kodus erinevaid tekstiile, mille sõlmimine, rebimine ja loov kokku sobitamine võivad koera jaoks maailma kõige lahedama mänguasja moodustada. Tõsi, tegu pole sertifitseeritud mänguasjaga ja pole mõistlik jätta koera sokkide ja linadega, kui su koer on kõigesööja (ma mõtlen KÕIGE sööja). Aga mängu ajaks sellise asja kasutamine on vägagi sobiv.
Maiuste isetegemise osas on enim meelde jäänud ühe kliendi ütlus “Poes on ju koertele mõeldud maiused saadaval. Mina küll ei hakka neid ise kodus keetma!” Nojah. On küll. Aga sõltuvalt maiuse tüübist on neil erinevad puudused. Kas tervislikkuse, ahvatlevuse või hinna osas jäävad erinevad maiused tugevalt alla kodus ja lihast valmistatud erinevatele maiustele. Ja lisaks tasub meeles pidada, et enamikku kaubandusvõrgus pakutavaid maiuseid transporditakse (sageli välismaalt), pakendatakse (et paremini säiliks ja mõnusam kätte võtta oleks) jne. Pakendamine, pika maa taha transportimine jpm muudabki selle jalajälje sügavamaks.
Loomulikult avaldab mõju ka loomade parasiiditõrje – kirbu- ja puugitõrje on tugev putukate närvimürk. Kui sa lased oma koera ujuma peale puugitõrje tegemist, siis esiteks ei pruugi see su koeral enam töötada, aga teiseks mürgitad sellega väikesi veeloomasid.
Laia spektriga antibiootikumide kasutamine aitab küll minu koeral saada tõenäolisemalt terveks, ent suures plaanis viib meid kõiki lähemale suurele kriisile, kus bakterid on antibiootikumidele resistentsed ning ka lihtsamaid haigusi ei saa jälle ravida, sest antibiootikumid lihtsalt ei tööta enam.
Koerte väljaheidete korjamata jätmine suurendab parasiitide levikut mh inimeste seas. Ja kui neid jälle usinalt korjata, siis suureneb plastireostus.
Kõigel, mida me teeme või tegemata jätame, on oma mõju.
Mitu koera majapidamises
On kodusid, kus koerad on partnerid töödes – karja- ja jahikoerad, looduskaitse- või otsingukoerad jt.
Kuidas on aga nendega, kellele koerad lihtsalt meeldivad? Mitu koera oleks mõistlik kodus pidada? Kas siin on piir ees vaid inimese varalisel ja psühholoogilisel võimekusel koerale head elu pakkuda?
Ma ei tule kellelegi ütlema, et sinul on koeri liiga palju! Pigem julgustan endalt küsima, miks on mul just praegu vaja 2-5 koera koju. Kelle huvides see otsus on ning millised varjuküljed sellel otsusel on.
Vahel võib mitme koera pidamise taga olla ka süütunne koera suhtes, sest esimese koera jaoks polnud piisavalt aega ning talle võeti sõber. Ja siis oli tore vaadata koeri, kes omavahel hästi läbi saavad.
Vahel võib mitme koera pidamise taga olla aga nö kollektsioneerija huvi – milline mu järgmine sama tõugu koer on – millised on ta sarnasused ja erinevused eelmistega võrreldes?
Ja mis seal salata, mõne inimese jaoks on mitme tõukoera pidamine ka lihtsalt majanduslik ettevõtmine. Sellest ei taheta rääkida ja head kasvatajad tunnevad alati, et neile tehakse liiga, kui räägitakse, et kutsikate kasvatamine võib olla äri. Aga mina oma töös näen, et tõesti see vahel nii kahjuks on.
Ja ka siis, kui see nii on, on mõistlik enda jaoks need asjad läbi mõelda ning laiemasse konteksti panna. Milliseid vajadusi rahuldab minu mitme koera pidamine. Ja lõpuks tasub ka see vastus panna globaalsesse konteksti. Kas ma saaksin tulevikus läbi vähemaga? Vähemate koertega? Vähemate mänguasjadega? Vähemate rihmadega (aga seda kvaliteetsematega) jne jne
Kuidas koerad vastu peavad?
Koertel on samuti sellise kuumaga raske. Tasub kontrollida, et koera kausis olev vesi oleks jahe ja värske. Tean mitmeid koeri, kes sellise kuumaga mitu korda sama vett ei joo, sest ühe joomiskorra järel hakkavad mikroorganismid vees juba kasvama. Seega – jälgi, et annaksid koerale regulaarselt värsket vett!
Viimastel aegadel on moodi läinud jahutusvestid ja jahutusmatid. Ja jällegi – on olukordi, kus need võivad olla praktiliselt asendamatud, ent kas mul on võimalik läbi saada ilma matita ja hoida oma koera jahedas? Mina saan vastata – jah. Ma saan oma koera hoida vilus ruumis, aknaid lahti, külma vee kättesaadaval, märjad käterätid niisutatuna. Sügavkülmutatud KONGid jm söögimänguasjad jahutamas koera.
Kuidas saada läbi vähemaga?
Anna kommentaarides teada, millised on sinu mõtted antud teemal!
Ilmselt oled kuulnud, et eelmise aasta viimastel päevadel oli Eestis 3 koera surmapõhjuseks koerte katk. Koerte katk niitis 1980tel aastatel kutsikaid hordidena. 1990tel hakati koeri massiliselt katku vastu vaktsineerima ning 2000ndatel on katk olnud pea olematu.
Kas põhjuseks on vaktsineerimisvastaste ridade täienemine ka koeraomanike seas või milleski muus, ei oska hetkel öelda. Igatahes on selge, et nüüd tuleb jälle olla oluliselt ettevaatlikum. Samuti tuleb olla väga hoolikas, et vaktsineerimistele vahet sisse ei jääks. Kõige kindlam kaitse katku vastu on ikkagi regulaarne vaktsineerimine.
NB! Tuletan meelde, et vaktsineerimiseks peaks koer olema terve ja koer peab olema ussivaba! 10 päeva enne vaktsineerima minekut tuleks koerale ussikuur teha ning jälgida, kas usse väljaheites leidub. Kui jah, tuleb teha uus ussikuur.
Leptospiroos ja kennelköha
Tänavu pole ilma poolest veel talv alanudki. Soe talv tähendab aga seda, et koeral on võimalus ka jaanuaris “nautida kevad-sügiseid hüvesid”, muuhulgas korjata üles puuke, aga ka nakatuda leptospiroosi, sest haigustekitajad ei sure 0 kraadi juures.
Leptospiroosi tekitab algloom, mida levitavad nakatunud väikenärilised – hiired, rotid. Koerad võivad leptospiroosi nakatuda kokkupuutes näriliste uriini ja väljaheidetega, samuti võib nakkuse saada pinnalt (sh maapinnalt), mis on saastunud haigete näriliste väljaheidetega.
Leptospiroosi vastu tuleb vaktsineerida koera igal aastal. Koerte jaoks, kes liiguvad palju looduses- metsas ja heinamaadel, on selline reeglipärane vaktsineerimine eluliselt oluline, sest mõnedele leptospiroosi vormidele ei ole efektiivset ravi. Koer võib ka leptospiroosi surra.
Leptospiroosi nakatumise riski aitab alandada see, kui hoida koera hiiri püüdmast, neid suhu võtmast ning nätsutamast. Samuti tuleks koera hoida joomast lompidest, kraavidest, seisva veega tiikidest. Kui vaja, kasutada jalutusrihma ning matkadel kaasas kanda joogipudelit puhta veega.
Vahel olen kuulnud nö talupojatarkust, et kui kassiga midagi ei juhtu, siis ei peaks ka koeraga juhtuma. Liigid on erinevad. Ka organismi kaitsevõime erinevatele haigustekitajatele on liigiliselt erinev.
Kennelköha on iga-aastane nuhtlus. See on väga nakkav haigus, mis põhjustab voolust ninast ning köhatusi-köhimist. Kui su koer köhib, siis väldi kindlasti teiste koertega kokkusaamist! Kindlasti ei tohi minna koolitusele ega näitusele!
Hea Koera koolis olen alati jälginud seda, et põrandapind oleks puhastatav. Üks lühike episood kunstmurukattega treeninghallis jäigi lühikeseks just seetõttu, et ei soovinud riskeerida just eriti puudulikult vaktsineeritud kutsikate tervisega. Seda materjali pole lihtsalt võimalik korralikult puhastada.
Hea Koera koolis on põrandad betoonist ning libisemise vastu on kummimatid. Kõik on kergesti pestav ja puhastatav.
Kutsikate eelkooli tund on kõige varasem alati selleks, et jõuaks ruumi korralikult desinfitseerida kutsikate tarbeks, kel pole veel täielikku kaitset. Kodukoera põhikoolituses osalevad koerad, kel kõik vaktsiinid peaks juba saadud olema ning kehtima,
Grupid on väikesed – 3-5 koera grupis. Kutsikate eelkoolis harva kuni 6 koera.
See tähendab, et praegu, jaanuaris, käib Hea Koera koolis 1 nädalas kuni 20 koera. Varasemalt on tihedamatel treeningperioodidel on käinud kuni 50 koera nädalas.
Koerakooli valikut tehes uuri kindlasti ka seda, kas koolil on võimalik pindu kergelt puhastada, sest korralik desinfitseerimine kohtades, kus rohkem koeri koos käib, on praegu hädavajalik!
Juba ongi kella 9 ajal pime. Koera jalutamine pimedas muutub jälle tavapäraseks. Õigupoolest enamik tööinimesi õhtuseid jalutuskäike teisiti tehtud ei saagi. Sõltumata sellest, kas koer jalutab lahtiselt või jalutusrihmas, on oluline, et ta oleks nähtav.
Hoia loodust!
Ma ei taha küll sugugi julgustada sind kohe hoobilt poodi tormama ja soetama erinevaid plastikust valmistatud jubinaid, mis plingivad ja helgivad.
Meie emake Maa on meie soovide ja vajaduste all otsi andmas. Ometi võib pimedast ootamatult välja ilmuv koer kujunedaemakesele Maale lõpuks koormavamaks, kui helkurvesti soetamine. Ma mõtlen siin koeri, kes auto või ratta ette jooksevad ning sellega sõidukile tugevat kahju põhjustavad. Ma ei hakkagi siin kontekstis rääkima sellest kahjust, mida saab koera tervis ja koerainimese emotsionaalne tasakaal.
Ühiselt linnakeskkonnas liikumisel on oluline, et koer oleks piisavalt nähtav nii jalakäijatele, ratturitele kui autojuhtidele. Maal oleks aga mõistlik lahendus, kui koera oleks pidevalt näha sõltumata sellest, kas mõnest valgusallikast talle valgus peale langeb.
Koera jalutamine pimedas – Helkurpael varustuse külge
Esimene ja kõige lihtsam variant on osta poest helkurpaela ja kinnitada selle ribasid kaelarihma (rõnga) ja jalutusrihma külge ning õmmelda ka endale mõningad ribad riietele. See on igal juhul kõige odavam ja ilmselt ka üks kõige vähema ökoloogilise jalajäljega tooteid.
Koera jalutamine pimedas – Helkurvestid
Teine variant on osta oma koerale helkiv kaelarihm ja jalutusrihm, ent neist veidi tõhusam on siiski helkurvest. Kui nüüd poodi minna ja vaadata, mida seal müüakse, siis on odavad Trixie vestid, mille puhul on kogemus nii minul kui mu klientidel, et need ei püsi seljas. Jalutuskäigu jooksul pead vesti korduvalt kohendama, kui ei soovi, et helkurid koera kõhu all helgiksid. See vesti kohendamine 5 korda jalutuskäigu jooksul on üldiselt aga päris tüütu. Seetõttu soovitan pigem Hurtta tooteid. On see siis krõpsuga nurkrätik, lukuga vest või klõpsuga helkurvest, minu kogemusel püsivad nad kõik hästi seljas ning peavafd ka hästi vastu.
Kolmas variant on koer tulukestega nähtavaks teha. Millega aga arvestada tuleks, kui valida tulukesi? Nende pluss on muidugi see, et näed koera pidevalt, mitte vaid siis, kui valgus kusagilt helkurile langema juhtub. Samuti tuleb aga silmas pidada seda, kus see lambike paiknema hakkab. Kas kujutad ette, kui su kaela juures pidevalt miskit plingib? Kas kujutad ette, kuivõrd häiriv võib olla valgusallikas, mis on sinu silmadega umbes ühel kõrgusel? Koerale lampi valides, tasub kaaluda pigem seljale paigutatavaid lampe või ka neid, mis lõua all ripuvad. Plinkimisest tasub pigem hoiduda ja valida püsivalt põlevad valgusallikad.
Koer on pereliige. Sageli tuleb koer perre, kus on juba lapsed. Õigupoolest sageli koer just laste pärast võetaksegi. Millele aga mõelda siis, kui kasvatada korraga last ja koera? Paljud vanemad soovivad kaasata lapsi kohe maast-madalast kutsika koolitamisse. Kui laps pole varem loomade eest hoolitsema pidanud ning teda pole õpetatud loomaga austavalt ja mõlemale poolele ohutult suhtlema, siis pole väga mõistlik proovida,kuidas lapsel omapäi kutsika kasvatamine välja tuleb. See projekt võib olla edukas, aga pigem (tavaliselt) saab kutsikas sellisel puhul õppida palju selliseid käitumisi, mida me tegelikult ei tahaks, et koer õpiks.
Ilmselt pean kohe ka ära ütlema, et edadspidi pean lapsest kirjutades silmas last beebieast kuni umbes 10 aastani. Ja kuigi tegemist on väga suure üldistuseganing kõik näited ja probleemid ei kehti kõigi vanuserühmade (ja ka kõigi koerte) puhul, on sellegipoolest hea, kui täiskasvanud teavad, millised probleemid võivad lapsi ja koeri ühes majapidamises kasvatades ette tulla.
Laste ja koerte mäng
Lastel ja kutsikatel on väike elukogemus, palju toredaid mõtteid ja palju energiat, et oma kavatsusi ellu viia. Sageli on sümpaatia vastastikune, sest mõlemal on vurtsu ja lusti ja loovust. Jaksu, et joosta, avatust, et siiralt rõõmustada. Tegevused, mida koos teha, pole laste ja koerte jaoks sageli nii olulised kui fakt, et saab koos tegutseda ja sellest rõõmu tunda.
Et nad on erinevast liigist, siis võivad nende toredad mõtted ja neist lähtuvad teod üksteisele arusaamatud olla. Ühe lõbu võib teisele valu või kannatust põhjustada. Seetõttu on oluline laste ja koera suhtlust pidevalt jälgida! Tean, et enamik tegusaid lapsevanemaid tahaks siinkohal artikli kõrvale panna sõnades “Võimatu! Ma ei saa ju päev läbi laste ja kutsika mängu pealt vaadata.” Jah, tõsi. Tean seda ka omast kogemusest. Selleks, et oma elu lihtsamaks teha (nii nüüd kui tulevikus), on mõistlik ka keskkonda kohandada. Turvaväravate kasutamine erinevate ruumide vahel, kutsika puuriga harjutamine ja talle üksiolemise õpetamine, aitavad teha pause lõputusse mängu. Kutsikas, kes saab korralikult lõunaund magada, on stabiilsema närvikavaga ning temast kasvab rahulikum koer.
Kui ennist sai nimetatud, et mõned laste mõtted ei pruugi koerale arusaadavad olla, siis näiteid ka.
Näide 1: Koeraga padjasõda mängida pole tark tegu, sest reeglina koerad ei näe seda padjasõjana, toreda mänguna, vaid tajuvad seda patjadega tümitamise, kallaletungina. Kui mitte vaenulikuna, siis vähemalt arusaamatuna.
Näide 2: Koera kallistamine võib olla koera jaoksniivõrd ebamugav, etta võib haardest vabanemiseks last hammustada. Sageli saab kannatada sel juhul just lapse nägu, sest koera ja lapse nägu on kallistamise ajal väga lähestikku.
Näide 3: Koolieelik ja keskmist või suurt kasvu koer sikutusmängu mängimas. See mäng kütaberutuse vägakiirestija kergesti üles. Kui rääkida kutsikast, siis siin on selge oht kutsikas väga kiiresti täiesti pöördesse ajada, nii et ta hakkab hammastega kinni kõigest, mis ette juhtub. Isegi kui see oht ei realiseeru, saab kutsikas õppida, kes on kiirem, tugevam, osavam, nutikam. Ka täiskasvanud koera puhul on oht, et ta erutusseisundis hammustab kõvemini, haarab kogemata käest või sikutab nii tugevalt, et laps kukub pikali või saab muud moodi haiget. Seega on jällegi laps otseses ohus.
Rünnakud ja stressisignaalid
Tasub meeles pidada, et koerad ei ründa kunagi “täiesti lambist”, nagu sageli öeldakse. “Ma ei saa aru, kõik oli toredasti. Nad mängisid koos ja järsku ilma ette hoiatamata koer lõi hambad sisse.” Rünnakule eelnevad alati stressisignaalid. Sageli ignoreerivad inimesed neid koerte poolt antavaid signaale minuteid järjest ja nii päevade-nädalate-kuude kaupa.
Jälle jõuame tagasi laste ja koerte suhtluse jälgimise juurde. Kui täiskasvanu vaatab pealt lapse ja koera suhtlust, siis võib ta näha korduvalt vajadust soovitada väikesi muutusi lapse käitumisse ning neid siis kinnistada. See on täiesti okei. Täiskasvanu saab öelda, et kui laps koera kõrvadest haarab, siis see on koerale ebameeldiv ja valus. Kui sabast sikutab, siis on tal paha…
Kui me aga ainult keelame last, siis ei õpi ta sellest koeraga õigesti käituma. Me peame lapsele andma ka aimu, mida ta selle asemel tegema peaks. See tähendab, et me peaksime õpetama sobivaid käitumisi. Näiteks: “Kõrvadest võtmise asemel silita teda õrnalt kurgu alt või süga kõrva tagant.” või “Kui Muki su nukku närima hakkab, siis kutsu mind kohe appi!” Kinnistuseks on lapsele sageli nii täiskasvanu heakskiit kui tõdemus, et koerale paistab see meeldivat ning et koer valib tasapisi järjest rohkem aega lapsega veeta.
Kui täiskasvanu eeskuju on probleemiks
Vahel annavad täiskasvanud ise lapsele ohtlikke ideid, kuidas koeraga suhelda võiks. Lisan siia ühe viite youtube’i videole. Vaata seda ja mõtle korraks järgmistele asjadele: kuidas tundis koer end selles situatsioonis? Proovi ka põhjendada! Mida sai selles olukorras õppida laps? Mida õppis koer edaspidiseks? Mis oli kogu selle loodud olukorra eesmärk? Kas pead sellist tegevust eetiliseks?
Kui oled käinud minu loengul “Mida su koer sulle öelda proovib? Koerte stressisignaalid”, siis märgi üles, mitu stressisignaali sa selle 2-minutise video jooksul märkasid! Kui trükid otsingusse “funny/ cute kids and dogs”, leiad ohtralt õppematerjali stressisignaalide tundmaõppimiseks.
Koerad annavad alati märku oma ebameeldivusest. Kui kaua aega meil on, et olukorda turvaliseks tagasi pöörata, sõltub koerast. Mõnel juhul on hammustuslävi väga madal, mõned aga hoiatavad palju kordi ja pikalt, enne kui nad hammustamiseni jõuavad. Täiskasvanu ülesanne, koera heaolu eest vastutajana, on õppida koera kehakeelt hoolikalt jälgima igas suhtluses. Eriti aga neis, kuslaps on üks osapool.
Ilmselt pean üle kordama, et korrates enamikku neis videodes nähtavatest situatsioonidest oma kodus, paned lapse tõsisesse ohtu ja kahjustad tugevalt koera heaolu ning teievahelist usaldust.
Ootan sind 15.mail kl 19.15-21.15 toimuvale stressisignaalide loengule, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab. Loomulikult peaks koera kehakeelt ja stressisignaale tundma ka iga koeraomanik, et tagada oma koera heaolu igapäevaselt.
Veel nädal tagasi valitses meil siin Tartus JÄÄ. Hea vabandus, et koeraga pikkadele jalutuskäikudele mitte minna. Mürgel on ju ikka vana koer, haige randmeliiges annab endast tunda kergemategi oludegagi ning vahel ka lühikeste jalutuskäikude järel. Nüüd on aga veel külm ja libe… Ja lisaks- ise võid ka kondid murda…
AGA EI! Mürgel, kes näitas küll vanaduse märke aastavahetuse kandis, on nüüd ootamatult jälle kõbusamaks muutunud ja hoolimata libedusest soovib ikkagi ka aiast välja jalutama minna. Ta isegi palub mult pikemaid jalutuskäike. Teate küll – need on need kohad, kus koer jääb ristteele seisma ning ei soostu sinuga kodu poole kaasa tulema, vaid annab selgelt mõista, et ta tahaks teist teed pidi minna. Jah, võimalusel lasen ma alati Mürglil valida, kas ta soovib üht või teist teed pidi minna ja ma naudin seda, et mu koer saab oma elu korraldada vähemalt mõnes punktis nii, nagu see talle meelepärasem on!
Kuidas treeningu tulemused kaovad…
Ma sain esimese korraliku õppetunni sellest, kui karmilt meie talved inimestele (ja ka koerte käitumisele) mõjuvad, oma koolitakarjääri esimesel talvel. Olid üks tore koer ja koeraomanik, kes alustasid oma koolitust varasügisel, käisid kogu sügise ning novembri lõpuks oli neid hea vaadata – omavaheline suhtlus toimis, koer mõistis vihjeid ja teadis, et vihjetele tasub vastata.
Mais tulid nad uuesti koolitusele ja selgus, et koeral on mitmed neist käitumistest, mida ta varem tõeliselt kenasti sooritas, muutunud väga kehvaks. Ninaga käe puudutamise osas oli kahju nii suur, et me pidime õpetama käitumise uuesti nullist ning võtma kasutusele uue vihje. Kui uurisin, mis siis vahepeal juhtunud oli, selgus, et TALV OLI. Ega siis külmaga maiuseid kaasas ju ei kanna ja kindaid käest ära ei võta… Ma polnud ausalt öeldes selle peale ise tulnudki, et nii ka saab…
Hea varustus on oluline
Ühesõnaga – varustus on oluline! Mitte selleks, et kallite asjade tegijaid nuumata, vaid selleks, et teil endil oleks mugav ja teie endi koerad käituks igal aastaajal, KA TALVEL nii, nagu üks unistuste koer käituda võiks…
Panen nüüd kirja mõned asjad, millest on minul olnud väga suur abi külmadel TALVEpäevadel ja -öödel koeraga jalutamas käies. Kui Mürgel oli veidi nooremas eas, siis olid kõik jalutuskäigud ühtlasi ka treeningud. Seega – varustus, mida läheb vaja, et koera head käitumist kinnistada…
KINDAD
Mulle meeldib koeraga käia soojade villaste käpikutega (vt fotot). Need on minu konkurentsitud lemmikud – ma valin piisavalt avarad, et neid kergelt kätte ja käest ära saada. Mu käpikud on kahekordsed, mis teeb nad mõnusalt soojaks ja isegi tuult peavad nad mõõdukalt. Ja nende vettimiseks kulub ikka vähemalt poole kauem, kui ühekordse villase kindaga. Mis kõige parem – nende sisse saab ära peita väiksema koguse maiuseid (5-10), et kui on -25C, siis ei peaks kätt hoidma tarbetult kaua kindast väljas, vaid võtan maiuse otse kinda seest. Sääraseid kindaid olen kandnud vist praktiliselt kogu Mürgli elu. Seega viimased 11 talve.
Soojad käpikud, rihma hõõrutud koht veidi tugevdatud 🙂
MAIUSEKOTT
Terry Ryan Treat Bag
Ma armastan kotte, mida saab kinnitada endale rihmaga ümber vöö. Ma armastan ka maiusekotte, mis töötavad nö hingedega (vt. Terry Ryan Treat Bag jm). Ometi võin öelda omast napist kogemusest nende kottidega, et hinged võivad mõnel kotil siiski päris raskelt käia. Minu Karen Pryori kotil olid küll mõningad kvaliteedivead – mõned vidinad hargnesid esimesel nädalal koti küljest lahti, aga kott ise ja hinged kannatasid välja ikka oma 4 aastat igapäevast kasutamist. Hinged käisid väga hästi – piisavalt kergelt ja mugavalt Nüüd on mul Hurtta kott, mille hingedesüsteem ei tööta nii kergelt ja vahel ma igatsen taga oma vana kotti. Ka on kott funktsionaalsem, kui Pryori kott – on lukuga vahe võtmete jaoks, ees krõpsuga vahe vidinate jaoks ja helkureid on mitmes kohas.
RapidRewards
Kõige parem kott, mis mul kasutuses on olnud, on RapidRewards. Seda kotti annab kinnitada klambriga riiete külge ja koti küljes on ka aasad rihma jaoks. Mis aga töökindlust lisab- see kott on suletav magnetiga ja pole muret, et hinged katki lähevad. See on mugavaim kõigist varasematest.
Kui sa maiusekotist maiuseid kätte ei saa, siis sa neid koerale ka ei anna. Kui sa koerale maiuseid ei anna ja ei kinnista ta käitumist ka muul moel, mida koer kinnistavaks peab, siis sa tema käitumist mõjutada ei suuda!
Maiusekoti suurus ei sõltu sinu koera suurusest, vaid sinu enda käe suurusest. Sinu kämmal peab kotist maiused kiiresti kätte saama.
LIBEDUSEVASTASED TALLAD
See on tähtis punkt. Vaatasin 2 nädalat tagasi, kuidas mu koolitusele tuli vapper naisterahvas ülisuurt tõugu koeraga. Maja ees oli jää. Perenaisel jalas tossud. Mõtlesin, et kuidas ta sellega hakkama saab? Ma arvan, et aeg-ajalt (kui libe on just tekkinud) on üksindagi ilma libedusevastaste taldadeta liikumine mõistusevastane. Kui sul on aga vähemalt põlvekõrgune koer, kes aeg-ajalt kiirendab, siis on see suisa enesetapjalik. Me elame aga kohas, kus vähemalt 2 kuud aastast laiutavad teedel suuremad või väiksemad jääväljad. Mis aga probleemiks on- inimesed ei tea, et olemas on ka teistsuguseid taldu kui need, mida Kaubamaja ja supermarketite toiduosakonnad müüvad… Need, mis on nii suured, et nende kaasas kandmiseks on omaette kotti vaja ja all 1cm pikkused naelad.
Yaktrax
Esimesed tallad, mida ma soojalt soovitan, on YAKTRAX. Minul on need käinud 7 aastat. Algul selleks, et mitte pikali lennata, kui titt linaga kõhule seotud ja koer rihmaga käe otsas. Mitte kunagi ei saa olla 100% kindel, et koer ei söösta kuhugi kõige ebasobivamal hetkel ja 1-kuuse titega, kes on linaga kõhule seotud oma õnne proovima ei hakka. Seega – soetasin Yaktrax walk tallad ja olin väga üllatunud selle üle, kui hästi need ka lausjääl peavad. Paar aastat tagasi läksid küll kanna alused kummid katki ja nüüd kanna all pidamist pole, aga kuna ma harjutangi vähem kanda põrutades kõndima ning raskust kiiremini päkale üle viima, siis see on pigem nagu treenimisvahend 🙂
Yaktrax
Nende suur pluss on veel nende väiksus – pole mingit probleemi tõmmata need tallad jalast ja pista jope taskusse. Isegi kui seal on juba pool elamist… ja isegi kui need taskud pole teab mis suured… Miinuseks oli kindlasti nende peale panemine… Leia libedal ja ebatasasel lumel üks koht, kus seista ühel jalal, toeta säär teise põlve peale, ütle koerale, et ta oleks nüüd ilusti paigal… ja saa kiirelt hakkama või lohise koera järel, kuni saad uuesti pidama. Alusta uuesti 🙂
Nordic Grip
Nüüd sel talvel, kui puhas ja sillerdav jää kogu meie õuest vastu vaatas, hakkas mul kahju oma lastest, kes jalgsi kooli-lasteaeda kõndisid, kui mina vaevu autoni komberdatud sain. Leidsin neile ühest põnevaid asju müüvast matkapoest sellised ümber päka käivad ja kaht naela majutavad kummid (Nordic Grip). Lapsed arvasid, et kummalegi ühest piisab ja nii nad käisid terve nädala nii, et üks oli tõuke- ja pidamise jalg ja teisega saab uisutada 😀
Nüüd sain ka ise need ära proovida. Mis ma oskan öelda- Yaktrax on mõnusam. Peamiselt seetõttu, et ta on kogu talla all ja et ka kanna all on pidamine. Nordic Gripi jääkummidega pikemat maad küll käia ei taha, sest päkk jääb naelte tõttu kõrgemale kui kand ja selline ebanormaalne asend väsitab. Lühiajaliselt ja hädaabiks sobivad nad aga hästi. Eriti tore boonus on veel see, et nad käivad väikesesse karpi ning nii saab isegi taskud puhtad ja kuivad hoida. Ja kui sa ikka avastad keset Toomemäge, et ees on libe ja taga on libe ja külje peal ka, et 1,5 m paremal on üks lumelaik, aga sinna ei saa, sest jalad vajuvad laiali selle perfektselt sileda jää peal… Siis istu maha ja pane tallad alla… Edasi läheb lõbusamalt.
MAIUSED
Vali kuivemat sorti maiuseid või pane enda keedetud maksad jms ahju ja kuivata madalal temperatuuril mõnikümmend minutit. Kuivemad maiused on külmaga paremini kasutatavad – säästavad su sõrmi.
MÄNGUASJAD
Vali mängimiseks sobiv pinnas! Ära jooksuta oma koera libedal lumel või jääl. Ära lase oma koeral hüpata libedal lumel või jääl! Koerad vigastavad end samamoodi kui inimesedki. AGA igal pool pole libe. Seal, kus pole , on mäng väga teretulnud. Eriti sikutusmäng. Kui sa korralikult mängid, siis saad hästi sooja. Ja sa ei pane tähelegi, et on külm, siis soojem, siis veel soojem. Ja varsti juba tulebki kevad.
