Tervis ja heaolu – Page 2

Ma ei taha tsirkusekoera

Published on 10. Sep 201817. Oct 2018 by Hea Koer

Ikka ja jälle juhtub, et lobisen inimestega koertest. Sagedamini, kui ma tahaks, jõuavad vestlused punkti, kus kuulen “Oh, ega ma ei taha mingit tsirkusekoera. Me ei plaani temaga ka näitustel käima hakata. Koertekool on meil seepärast ka plaanist maas. Meile piisab, kui ta meil lihtsalt sõbraks on.” See jutt järgneb tavaliselt otsekui vabandades sellele, kui ütlen, et koolitan koeraomanikke.

Kurvastavalt palju kuulen ka sellist muret “ Meil on x tõugu koer (aktiivne linnukoer). Me tahaksime, et ta kuulaks sõna ja ei jookseks aiast välja ja jalutuskäigul ära. Meil ei ole väga palju aega tema jaoks, sest oleme aktiivsed inimesed, me tahame ainult, et ta kuulaks sõna.” Sellisel juhul tekib mul küsimus, et miks te võtsite koera, kui teil on tegevust juba ilma tematagi ja ta ei mahu teie päevaplaani? Milline roll on siis koeral teie elus? Milliste ootuste või mõtetega te ta võtsite?

Inimeste ootused koerale

Sõbralik silitaja, arglik koer — Katsumused tänaval

Inimestel on koertele alati ootused. On nad siis teadvustatud või teadvustamata, aga me eeldame, et teatud tüüpi koer teeb teatud tüüpi asju (või siis ei tee). Elementaarseks peetakse, et koer ei hüppa üles, ei haugu liigselt, suhtub võõrastesse rahulikult, aga peletab vargad ära. Ta ei hammusta häid inimesi ja ei urise, kui see omanikule piinlikkust valmistada võib (näiteks ratastoolis sõitva inimese või väikeste laste peale, kes oma vanematega jalutavad). Ta lubab peremeest toidu ligi ja lubab tal seda eest ära võtta, ka korduvalt. Samuti oodatakse, et koer suhtub teiste koerte lähedusse rahulikult. Osad inimesed peavad normaalseks aga ka, et mõned koerad purelevad. Me tahame, et kutsikad ei näksaks meid, ei näriks mööblit, riideid, ei jookseks lastele järele, lükkaks neid ümber, võtaks ära nende mänguasju.

Me eeldame, et koer teab, kus ta tohib trepist käia ja millisest trepist mitte kunagi käia ei tohi. Me tahame, et koer ei näriks meie kalleid nahast peokingi, aga sussi nätsutamine pole midagi hullu. Me tahame, et ta ei kaevaks toalille pottidest mulda elutuppa laiali, et ei näriks toataimi ja ei kaevaks üles tulbisibulaid (mida me just temaga koos istutanud oleme…).

Me tahame, et saaksime temaga jalutada tänaval nii, et ta püsiks meie juures. Me tahame temaga erinevates kohtades käia – rahvarohketes kohtades, lärmakates kohtades, hämarates ja väga ereda valgusega kohtades. Me tahame, et saaksime koera rihmast lahti lasta ja et ta tuleks juurde kohe, kui kutsume.

Meie nõudmised koertele on tegelikult väga suured. Ja kõige raskem on see, et need pole selgelt läbi mõeldud ja üheselt mõistetavad. Paljud on vaikimisi seotud kultuuriga, ühiskonna nõudmistega. Osad nõudmised on kontekstuaalsed. Koeral pole ilma koolituseta mitte mingit lootust õnnestuda nendele ootustele vastamisel.

Millised on sinu nõudmised koerale?

Sa peaksid välja mõtlema, millist elu järgneva 15 aasta jooksul elada kavatsed. Millised reisid võivad koeraga kõne alla tulla, näiteks paadimatkad, kanuumatkad, rattamatkad, telkimine ja jalgsimatkad looduses, praamireisid, lennureisid jm. Millised on sinu harrastused ja kas saad koera neisse kaasata? Näiteks võiks tuua jooksu või tervisekõnni, supiga sõidu, orienteerumise vm. Millised koerte harrastused võiks sinu valitud koerale sobida ja kuidas sa selleks talle võimalusi saad pakkuda?

Mõelda tasub ka sellele, millist elukeskkonda su koer vajab. Koerad on erinevad. Tõug ei garanteeri teatud iseloomutüüpi või teatud käitumist. Küll on sul vaja arvestada tõuliste eelduste ja individuaalsete vajadustega. Sellega võib kaasneda ootustenimekirja revideerimisvajadus. Pead arvestama ka, et kutsikas ei käitu nagu täiskasvanud ja koolitatud koer. Kutsikas on laps. Seetõttu tasub näiteks arvestada, et ka kutsikas sellisest koeratõust, kes hiljem on rõõmsalt valmis üksi suurel territooriumil patrullima, ei taha titena öösel üksi õues olla. Ja mõni paksu karvaga koer ei taha oma põhikohta elamiseks õue, vaid vajab hoopis rohkem inimeste lähedust.

Milliseid oskusi koer vajab?

Kas su koer oskab üksi olla? Kuidas ta peaks käituma, kui sa kodunt lahkud? Kui kaua ta peaks üksi olema kutsikana? Kui kaua ta peaks üksi olema siis, kui on täiskasvanu? Siinkohal pean ütlema kohe, et ei ole mõistlik hoida kutsikat esimesel poolaastal ainult enda läheduses, et ta ei niutsuks. Selleks ajaks, kui ta on 6-kuune, on ta õppinud, et inimene on alati temaga. Kui sul siis järsku tekib vajadus teda üksi jätta, siis on see kordades raskem, kui kutsikat järk-järgult algusest peale harjutada.

Kas su koer oskab toime tulla piiratud olemisega? Piirangud võivad tulla rihmast, aedikust, väravatest või ustest. Kas sa oled õpetanud talle, mida teha siis kui sa väravast või uksest välja lähed? Mis on sinu jaoks sobiv käitumine selleks ajaks? (Pane tähele, et vastaksid küsimusele täpselt! Ma ei küsinud, mida sa ei taha, et koer teeks, vaid mida sa tahad, et ta teeks. Me saame koera treenida midagi tegema, mitte millestki hoiduma.)

Kuidas sa tahad, et su koer käitub, kui perekond laua juures söömas on? Kuidas sa tahad, et su koer käitub, kui sulle külalised tulevad? Kuidas sa tahad, et su koer käituks, kui sul külalised pikemalt külas on? Kuidas peaks koer käituma, kui sa kodus tööd teed?

Kuidas sa tahad, et ta võõraste või oma laste juures käituks? Mida koer tegema peab? Kuidas sa tahad, et ta vanurite juures käituks? On sul plaan, kuidas seda soovitud käitumist talle õpetada? Kuidas sa tahad, et ta tänaval täiskasvanutest, väikestest lastest, vanuritest, lastevankritest, ratastoolidest, teetöölistest ja postiljonidest mööduks? Kuidas sa tahaks, et ta suusataja või uisutaja ilmudes end üleval peaks? (“Hästi” ei ole ammendav vastus. See on hinnang, aga mitte kirjeldus.)

Kuidas koer saab teada, mida tohib närida ja mida mitte? Pea meeles, et kutsika jaoks on kõik asjad närimisasjad. Kuidas sa võimaldad tal ilma ehmumata ja hirmu tundmata närida õigeid asju? Kus koer kaevata võib? Kuidas ta teada saab, et just see on õige koht?

Kust koer teab, mida tähendab “siia”, “ei”, “lama”, ? Ükski koer ei sünni oskusega eesti keelt mõista. Kuidas sa õpetad koera mõistma erinevaid sõnu või liigutusi, mis peaksid talle ütlema, mida nüüd järgmiseks teha?

Neid küsimusi, mida küsida, on tegelikult palju rohkem. Osad sõltuvad koera elukeskkonnast, paljud on aga nii üldised, et kehtivad kõigile.

Vähemalt esimene aasta kulub koolituseks

Ilmselt saad aru, kuhu ma sihin. Hea sõber väärib rohkem pingutust, kui “me ei taha mingit tsirkusekoera ja seepärast me teda ei koolita”. Selleks, et su koer suudaks vastata ülalpool toodud nõudmistele (mis pole lõplik ja ammendav nimekiri), peaksid planeerima aega tema õpetamiseks. Koerakool on hea koht, kus kogenud juhendajaga oma probleemile teist vaatenurka, näpunäiteid saada ning oma treenimisoskuste kohta tagasisidet saada.

Heas koerakoolis ei õpetata ainult koera. Hea Koera koolis õpib kõige enam inimene. Mõnes tekitab selline teadmine veidrat kihelust – “Mina pean minema koertekooli õppima?? Olen ma mingi koer või?” Ei, sa ei ole koer. Sa oled inimene, kes on võtnud endale teisest liigist sõbra ja sellega oled võtnud kohustuse õppida temaga suhtlema talle arusaadavalt. Meeles tasub pidada, et vägivallaga suhtlemine (sh rihmast rapsamised, karjumine, pahandamine, sage keelamine) ei ole koera õpetamine. Sageli täidavad sellised võtted hirmutamise funktsiooni, halvemal juhul on tegu väärkohtlemisega.

Hea koolituse tulemusena õpib koer, et tema inimene on kindel ühik, kellega arvestada ja keda võib usaldada. Usalduse esimene aste on tõdemus, et teine pool ei tee mulle haiget. Sellelt baasilt saab edasi ehitada üles arusaama, et inimesel on selged ja ühesugused nõudmised, kuidas samas olukorras käituda. Ja et ta aitab koera, annab koerale kindlust, kui koer kardab. Temaga on lõbus mitte ainult toas, vaid ka õues ja jalutuskäikudel. Teiselt poolt teab koer, kuidas ühes või teises olukorras käituda, sest teda on järjekindlalt õpetatud nii tegema. (Kuidas võtta vastu töölt koju tulnud pererahvast? Kuidas mööduda vastu tulevast koerast? Kuidas käituda, kui küünetangid välja võetakse?)

Millised on võimalused?

Hea Koera Kutsikate eelkool annab su koerale hea võimaluse tutvuda juba varases eas (alates 3. elukuust) erinevate häälte ja pindadega, kohtuda teiste koerte ja inimestega, õppida toime tulema piiratud olemisega. Kutsikate eelkoolis saab õppida, kuidas võiks koristamine õnnestuda ilma selleta, et kutsikas hammastega mopi otsas lehviks ja muudki veel.

Hea Koera Kodukoera põhikoolitus annab sulle oskuseid, millega koera käitumist “viisaka koera” suunas muuta. Keskendume treenimisoskustele, sest treenimine on suhtlemine ja vahendid suhtlemiseks peaksid olema selged ja arusaadavad mõlemale poolele. Selleks, et õppimine eduelamusi nii inimesele kui koerale pakuks, on programm hästi läbi mõeldud ning algab lihtsamate harjutustega nii inimesele kui koerale.

Põhikoolitusse võib tulla nii noore koeraga kui täiskasvanud sõbraliku koeraga.

Kui soovid Hea Koera koolitustele tulla, siis vaata edasi siia.

Ära kingi looma!

Published on 16. Dec 201712. Jan 2020 by Hea KoerLeave a comment

Jõulud on saabumas ja kingituste valimine on detsembris tõsine lisatöö paljudele. Suur on me soov näha kingisaaja silmis siirast rõõmu. Kinkimine on alati riskantne. Soovime parimat, aga välja tuleb…vahel… nagu ikka… Seetõttu tekib mõnel inimesel mõte – kingiks looma? See tundub olevat ju kindla peale minek- vanaemale või lastele kassipoeg, koer, või suisa suur papagoi.

PALUN ÄRA KINGI JÕULUDEKS, SÜNNIPÄEVADEKS EGA MUUDEKS TÄHTPÄEVADEKS ELUSOLENDIT!
Kinkides elusolendi, kingid tegelikult kuhja kohustusi ja kulutusi.

Kirjutan veidi lahti, mille kõigega on tarvis arvestada, kui on plaanis võtta looma võtta. Enamalt jaolt käib jutt koertest, aga tegelikult on põhimõtted üldisemat laadi ja kehtivad mis iganes loomaliigi puhul.

Kingimäed

Meie kiiret ja odavat mõnu pakkuv maailm on teinud ka kingitused nö odavaks. Kui vanasti kuulsid lugusid sellest, et “… Siis käis isa linnas ja tõi mulle kingiks saapad! Ja saia tõi ka. Ja kõik tuba sai saapa ja saia lõhna täis!” ja sa võid mõista kui väärtuslikud need saapad olid, siis praegu… asjad tulevad ja lähevad. Kingid tulevad ja lähevad. Üpris tavaline on, et kinke saavad lapsed jõulu ajal mitte 1 või 2 vaid 20. Kui üks kingitus on koer, siis muidugi on ta esialgu ilmselt meelelahutuslikus mõttes kõige vingem – interaktiivne ja puha. Aga see, et koer on tulnud koos nuku või ralliautoga, muudab ta mingis mõttes võrdseks kõigi muude asjadega. Kingitud asjad vajuvad sageli unustusse. Neist kasvatakse välja, nad kaotavad oma funktsiooni.

Asi vs elusolend

Elusolend pole asi. Elusolend on elus, ta nõuab pühendumist, mõistmist, kannatlikkust, aega, rahalist ressurssi. Mõnes mõttes on koerapidamine nagu lapse kasvatamine. Selle vahega ehk, et lapsed kasvavad ja muutuvad järjest iseseisvamaks, aga koer jääb meist alati sõltuma. Koeravõtt on isegi tõsisem pühendumine kui abiellumine, sest koera eluiga on keskmiselt pikem kui paljud eesti abielud. Lisaks saab inimene valida, kas ta otsustab sinuga koos elama hakata, lemmikloom aga mitte.

Loomal on omad vajadused, mis lähtuvad tema liigist ja tõust. Need ei sõltu üldse meie soovidest ega ka võimalustest. Võimalused tuleb luua ja vajadustega tuleb lihtsalt arvestada, sõltumata sellest, kas meeldib või ei. Loom on isiksus, kes võib olla väga ekstravertne ja suhtleja (mis võib ühele introverdist inimesele olla kaugelt liiga palju), või hoopis rahu ja vaikust armastav. Ja sageli ei oska me ka ette näha, milliseks ta kasvab. Kas looma kingiks saaja on arvestanud järgnevate aasta(kümne)te pikkuse kohustuse võtmisega? Oled kindel?

Kes vastutab?

Kinkimise juures on oluline üllatusmoment. Sageli me ei räägi kingi saajale, mida me plaanime talle kinkida. See tähendab, et ühel hetkel on inimene fakti ees, et nüüd on tal see loom, kes elab 3, 10 või 40 aastat.

Inimene peab vastutama selle eest, et loomal oleks hea elada (loe: rahuldatud erinevad vajadused) selles keskkonnas, kuhu ta võetud on. Loomaga koos elades peaks ideaalis tekkima looma ja inimese vahel suhe. Tugev usalduslik suhe, mille aluseks on teadmine, et pooled ei tee üksteisele haiget. Ja enamgi veel, teadmine ja usaldus, et ollakse üksteise vastu sõbralik ja arvestatakse teise vajadustega.

Otse loomulikult lasub sellise suhte loomise eest vastutus kingisaajal- inimesel. See tähendab, et inimene peab õpetama oma looma taluma hooldusprotseduure, õpetama teda enda juurde tulema ja näitama, et see on parim asi, mida teha. Samuti peab inimene pakkuma loomale võimalust sotsiaalseteks kontaktideks, ajutöö tegemiseks, piiavaks liikumiseks jm.

Kui looma vajadused on rahuldatud ja loom saab oma hooldajat (peremeest/-naist) usaldada, on loomaga elamine suur rõõm. Hea ja usalduslik suhe teisest liigist olendiga ning oskus suhelda arusaadavalt ja tulemuslikult teisest liigist loomaga, võib pakkuda väga suurt rahulolu.

Lapsele looma kinkimine tähendab aga tavaliselt, et vähemalt üks pere täiskasvanu vastutab selle looma heaolu eest, sest laps võib küll anda oma parima, ent ta vajab abi ja juhendamist. Looma hülgamine või tema uude kodusse andmine ei peaks olema võimalik variant tema võtmisest saati.

Millistest kohustustest käib jutt?

Teadmised

Ükskõik, kes koju on tulemas, teadmised selle loomaliigi ja tõu käitumise ja vajaduste kohta on vältimatult vajalikud. Millises keskkonnas neile loomadele elada meeldib, kas nad on häälekad või vaiksed, kas nad on suhtlevad loomad või eraklikud, kas neil on vaja elada koos oma liigikaaslastega või saavad nad hakkama üksi inimeste juures. Samuti on vaja teadmisi sellest, kuidas kujundada oma kodukeskkonda nii, et aidata loomalapsel kasvada heaks pereliikmeks, kes teab, millised käitumised on oodatud ja tasustatud.

Oskused

Kuidas saada aru, mida loom sulle ütleb oma kehakeelega? See nõuab tundide kaupa looma jälgimist ja silma treenimist, aga ka teadmisi ning oskust, et interpreteerida seda, mida me näeme. Kuidas treenida looma? Läbirääkimised või käskluste jagamine (= rääkimine) on kaugelt üks ebaefektiivsemaid treenimise ja käitumise kujundamise viise. Kas loomaomanik tunneb aga operantse tingimise põhimõtteid ja oskab positiivse kinnistuse kaudu käitumist juhtida? Ka selle õppimine võtab aega ja tahab harjutamist, eelkõige aga kannatlikku ja alandlikku meelt ning soovi luua head ja usalduslikku suhet.

Aeg

“Nii tore on, kui tuled töölt koju ja koer sulle vastu jookseb! Ikka on ju koerad olnud. Teed talle paar paid ja pärast saab kohe parem. Oled vähem närvis, kui pere juurde tuppa jõuad.” Koer on siin instrumentaliseeritud stressipalliks. Selleks, et stressitaset alla saada, soovitan hingamisharjutusi.

Koer vajab oluliselt rohkem ja mitmekesisemat suhtlust, mh jalutamine erinevates keskkondades ja ka halva ilmaga. Koeral on vaja küüsi lõigata ja karva hooldada. Dekoratiivse välimusega koera puhul võib igasse päeva lisada 10-30 min kammimiseks. Pahatihti on vaja teha ka raviprotseduure. Temaga on vaja mängida, teda on vaja treenida. Sõltuvalt loomast kulub talle päevas 1-3 tundi. Koertele ja sotsiaalsetele loomadele kulub aega pigem rohkem kui vähem.

Raha

Seda on alati veidi liiga vähe ja seda kulub alati liiga palju. Kui sul on aga loom, siis kulub raamatute, koolituste, treeningute, vahendite ja arstide peale. Sagedamini, kui omanikud arvavad, võivad loomaarsti arved hea ja asjatundliku abi eest küündida sadadesse eurodesse. Lisaks on vaja erinevaid vahendeid – rihmasid, mänguasju, pesasid, joogikausse, rihmasid, puure jpm. Kõik maksab. Ja arusaadavalt ei saa lapsele panna kohustust, et ta oma taskurahast peaks loomale soetama kõik vajaliku. See pole mõeldav. Pensionäri puhul on samuti küsimus, kui palju tal pensionist lisaks söögile ja üürile üle jääb. Kas kinkijad plaanivad koera ülal pidada?

Mida siis teha, kui tundub, et lähedasel peaks ikka loom olema, aga ise ta seda ei võta?

Räägi oma plaanist

Loom ei peaks olema üllatuskingitus. Arutage kingisaajaga läbi, kes see loom võiks olla, uurige viimase aastakümne allikatest, mis põhinevad teadusuuringutel, millised on selle looma/ tõu eripärad ja vajadused, kui häälekad nad on (probleem korteris), kui palju liikumist vajavad, kui kerge on igapäevaselt hooldada. Väga oluline on ka see, et leiate hea kasvataja, kellelt looma võtta. Kutsika varases lapsepõlves valitsenud olud ja ema stress mõjutab tugevalt tema hakkama saamist tulevases elus. Ei ole mõistlik võtta kutsikaid, kes on esimesed 2 kuud kasvanud kusagil laudanurgas.

Võta aega!

Võtke aega! 3 -6 kuud on täiesti normaalne aeg, et teha tööd ja uurida, kust loom võtta, et panna hea alus järgnevale 10 õnnelikule aastale. Millised on iga loomaliigi või ka koeratõu vajadused, seda tuleb uurida enne, kui loom võetakse. Linnu koju võtmine võib tähendada, et sisekujunduses tuleb teha suuremaid muutusi. Kutsika koju võtmine tähendab tavaliselt seda, et umbes pool aastat on kingad mütsiriiulil ja raamaturiiulid barrikadeeritud, suured toataimed evakueeritud ja antiiksete klaverite jalad polsterdatud. Maitsekat sisekujundust kõrgelt hindavate inimeste jaoks on see väga kõrge hind.

Mõelge veel läbi, kas see kõik on seda väärt. Kas võimalikud riskid – koer, kes on oma tõu kohta ebatavaliselt tundliku närvikavaga, kes on oma tõu kohta ülienergiline, kel avalduvad erinevad haigused, mida on vaja ravida… Kes annab selleks vahendeid? (Vanainimesel ei pruugi selleks piisavalt raha olla).

Kui ilma koerata/ papagoita elada EI saa, siis tuleb ta võtta. Muul juhul – saab käia varjupaigas, kohtuda sõpradega, kel on loomad. Las loomi võtavad need, kes tõesti on valmis looma heaolu eest seisma. Papagoid ilusajaks võtta on julm. Koera võtta selleks, et koerad on ikka olnud ja tore, kui ta õues on… Saame omavahel juttu puhuda, kui ta tunnikeseks maja taha metsa jalutama viime… on julm sotsiaalse ja intelligentse looma suhtes.

Lood elust

Lisan mõned näited sellest, kuidas koera läbi mõtlemata võtmine või kingiks saamine on muutnud omanike elu nii, et nad on saanud rohkem kannatusi, kui nad oleksid ise kunagi arvata.

Üks Vana ja Teine suur

80-aastasel vanaproual suri 14-aastaseks elanud labrador, kellega nad viimastel aastatel olid jalutamas käinud. Koera ja ta perenaise tempo jalutuskäikudel oli sünkroonis. Siis aga koer suri. Kurbus oli vaieldamatult suur. Lapsed otsustasid kinkida emale uue koerakutsika. Kutsikas oli armas – valge tumedate laikudega lontkõvaline kuts. 7- kuuselt aga küündis koera turjakõrgus perenaise puusanukini. Koer oli kõrgejalgne, atleetlik, midagi paistab olevat kesk-aasia lambakoerast päritud, midagi jumal-teab-kellelt. Koer tahab joosta, aga ei tule kutse peale hästi juurde. Vahel näitab teistele isastele hambaid. Seetõttu peab enamasti jalutama rihmas. Selleks, et omanik suudaks paremini kinni hoida, on ta pannud koerale kaela ogaketi. Koer jalutab oma omaniku tempos – väga aeglases kõnnis. Kui nad teisi koeri näevad, siis proovib koer teise koera juurde saada. Kavatsused on vahel segased. Ehk mäng? Aga võibolla ka mitte… Erutus on kõrgel igatahes… Tal on mõned sõbrad, kellega ta teatud aegadel saab lipata vabalt. Kui aga siis keegi võõras silmapiirile ilmub, on koer uustulnuka juures ja omanikul koerale järele jõudmine võib võtta 4-5 minutit või rohkem, sest distants, millelt koer ära jookseb, võib olla paarsada meetrit… Sellise olukorra tagajärjel on nendega samades jalutuskohtades käivad teised koeraomanikud pidevalt hirmul ja vaatavad kella, millal neid “ei tohiks jalutamas olla”, millal saab rahulikult jalutada ja millal tuleb ette-taha-kõrvale pilke heita.
Selles suhtes ei saa koera vajadused kaugeltki rahuldatud. Vahel saab ka vana perenaine pragada, et ta oma koera ei ohja. Teisest küljest – puhtfüüsiliselt ei olegi see tema jaoks võimalik. Pole just match made in heaven… isegi, kui nad üksteisest hoolivad…

*****

inimese Füüsilised piirangud ja energiline koer

Teine näide kus lapsed kinkisid emale koera, et ema liiguks veidi rohkem, sest tervis hakkas tasapisi käest minema ja kaal ohtlikule tasemele tõusma… Kingiti beagle. Beagle on võrdlemisi madal, väga energiline jahikoer, kes sageli ka haugub. Omaniku jaoks oli selle beagli energiatase kaugelt liiga palju. Samuti ei saanud omanik kükitada ega põlvitada, aga kuidas sa koeraga mängid või teda igapäevaselt hooldad, kui liikumine sellisel viisil raskendatud? Muidugi, kõik on hea tahtmise korral võimalik, aga selleks on vaja investeerida kõigepealt mõttejõudu ja siis ellu viia teatud ümberkorraldused selleks, et vajalikke protseduure korraldada, milliseid vahendeid on vaja, kuhu need paigutada, et kõige vajalikuga saaks hakkama… Ja kas selleks korteris ruumi on…

*****

Häälekas koer – peres lahkhelide tekitaja

Noor pere otsustas võtta väikese spitsi. Teate küll – väike karvapall – nagu mängukoer näeb välja (Lemmikloomade salaelu filmis väike naksakas tegelane, kes oma suure sõbra päästis). Imearmas. Imeväike. Tundub lihtne – saab igale poole kaasa võtta. Mida uued omanikud aga ei teadnud, oli see, et spitsid hauguvad väga palju. Ja nüüd on perre sündimas tita ja see haukumine muutub tõeliseks nuhtluseks… Kui koeraga pahandada, siis muutub käitumine hullemaks, sest pahandamine muudab koera ärevamaks. Aga kuidas siis? Nüüd käin neid õpetamas… Individuaalkoolitus on kallim kui grupitrenn, aga grupitrennis kõiki probleeme lahendada ei ole võimalik.

*****

Kalapidamine

Ja üks isiklik kurb kogemus looma kingituseks saamisest… Ühel jõulupeol tegid kenad inimesed kõigile oma sõpradele kingituse… Kõik pered said kilekoti, milles oli 1 kuldkala. Ega siis midagi… (Polnud veel internetiajastu.) Ostsin loomapoest kerakujulise akvaariumi (sisuliselt klaaspurgi), veidi kalasööki ja panin selle klaveri peale… Ilmselt kõik kalasõbrad teavad tänaseks, et sellises purgis looma hoidmine mõjub tema ajule halvasti ja seda ei peaks tegema. Teiseks kuulsin hiljem kalasõprade käest, et kuldkalad tahavad elada mitmekesi. Ja kui ma avastasin, et ma olen unustanud kala söögikorra ja nii mitmel korral nädalas, otsustasin meie Hubbile leida parema kodu. Õnneks leidsin. Vabandasin tema ees oma teadmatuse pärast ja mõtlesin mõrult, miks meie vaene Hubbi pidi olema kingitus inimesele, kes polnud sugugi valmis (ega tegelikult ka huvitatud) kalapidamisest.

*****

Papagoi kingiks?!

Üks kogemus seoses lindudega. Ühes väga ilusas pulmas tegi pruutpaar pulmapäevale järgneval hommikul kingituse emadele. Imeilus mõte, aga… Kingiks olid mingid suured papagoid… Ei olnud viirpapagoid. Olid u 30-40 cm kõrged ilusad linnud. Tol ajal polnud mul aimugi, mis liik ja tänaseks ei mäleta enam nii täpselt… Mida aga tegelikult kingiti? Kogu kodu sisustus tuleks üle vaadata – nipsasjad ära, aknaid ei saa nii lahti hoida, nagu vanasti. Palju treenimist, et need loomad käsi katki ei nokiks, sest kui neist nö üle sõita (nüüd tuled ja lõikame küüned ära), siis suur papagoi võib öelda väga otsustavalt ja tuntavalt, mida ta sellisest lähenemisest arvab. Kuna nad on väga intelligentsed, tuleb neile pakkuda palju ajutööd, sest muidu lähevad nad stressi ja nende käitumine võib olla inimesele pea väljakannatamatu. Sellised linnud elavad looduses 80 aastat. Vangistuses elavad sellised linnud vähem, aga mõnekümne aastaga peaks arvestama.

Seega – looma kinkimine on sageli ebaõiglane nii kingi saaja kui kingitava looma suhtes. Maailmas leidub lõputult asju, elamusi ja muud, mis on ohutumad ja paremad kingitused kui loom. Las loom tuleb siis, kui sel perel või inimesel pole võimalik ilma temata elada.

Maiused, treening ja heas vormis koerad

Published on 24. Aug 201610. Jan 2020 by Hea KoerLeave a comment

Algamas on jälle uus koolituste hooaeg. Sel puhul kirjutan veidi trennimaiustest ja söötmisest, sest selle kohta esitab iga koolituse algul mitu inimest küsimusi.

Miks koolitustel maiuseid kasutatakse?

Selleks, et mõjutada koera käitumist endale sobivas suunas ja ehitada üles usalduslikku, head suhet, peame me pakkuma koerale tema pingutuste eest midagi head. Koolitustel kasutame me kinnistajateks peaasjalikult maiuseid. Kinnistajaks võib põhimõtteliselt olla misiganes, mida koer sel hetkel soovib: mäng, lõhna nuusutamine, sügamine, ujumine, lemmikkäitumise sooritamine jpm.

Miks eelistame maiust?

Maiuste eelistamisel on mitu põhjust.
Esiteks on söök kõigile elusolenditele elus püsimiseks vältimatult vajalik. Seega on vaja luua lihtsalt olud, kus õppijal poleks kõht kurguni täis, vaid tal on isu. Tavaliselt piisab selleks, kui kutsikale paari tunni vältel enne koolitust mitte süüa anda. Täiskasvanud koera puhul hoiduda lõuna- ja õhtusöögi andmisest enne koolitust.
Teiseks, maiustega treenimine saab olla väga kiire ja tõhus, sest maiuse tükid on nii väikesed, et koer neelab nad hoobilt alla ning on valmis kohe järgmist sooritust tegema. Mida rohkem kordusi lühikeses ajaühikus, seda tõhusam.
Kolmandaks, kuna treeningule tulevad väga erineva taustaga koerad, siis on vahel gruppides neid koeri, kes ei suuda rahulikult taluda teiste koerte mürgeldamist ja mängimist ning hakkavad haukuma ja rihmas tirima. Maiustega treenimine (erinevalt nt. mänguga kinnistamisest) on ka nende arvates tavaliselt aga “vaikne ja viisakas” tegevus.

Kuigi Kodukoera põhikoolitustel kasutame me peamiselt maiuseid kinnistajaks, siis koolitustel tuleb juttu ka sellest, kuidas alternatiivseid kinnistajaid käitumiste treenimisel kasutada.

Kuidas maiuseid valida?

Trennimaiusteks sobivad väga erinevad toidud. Me peaksime sobivaid maiuseid valima esmalt selle järgi, mis koerale väga maitseb, kui rasket sooritust me koeralt ootame ning millistes tingimustes me treenime. Näiteks toores hakkliha võib koerale nii väga maitseda, et ta ka rasketes oludes selle nimel tööd on nõus tegema, aga kui sul pole võimalik pärast trenni korralikult käsi pesta, siis mina toorest liha kasutada ei soovita.

Mida raskem on sooritus, seda kõrgema väärtusega kinnistajat peame koerale pakkuma.

Seega – kui tuled koeraga esimest korda grupitrenni, kus on peale sinu koera veel 4 võõrast koera, siis see on väga raske olukord koera jaoks ja siin peaks olema kõigist mõeldavatest parimad maiused.

Kuidas ma Nina treenisin

Kodusetes ja lihtsamates oludes juba tuttavate käitumiste sooritamist võib kinnistada ka veidi madalama väärtusega toiduga. Näiteks Nina puhul on minul tavaks kaaluda hommikul koera päevane toiduports valmis. Siis annan talle umbes 1/4 toitu mänguasja sees kätte. Umbes pool läheb maiusekotti koos muude, paremate maiustega. Neid kasutan jalutuskäikudel või kodustel treeningutel ning õhtul saab ta oma viimase veerandi toidust. Nii hoidun ma koera üle söötmast. Maiusekotis koos lihase kraamiga võtab ka krõbin paremad lõhnad ja maitsed juurde. Kindlasti ei paku ma aga tema oma tavalist toitu siis, kui me läheme koolitusele või näiteks suvepäevadele, kus on lapsi ja pallimängijaid ja grillimist jms… Sinna tuleb kaasa võtta ikka konkurentsivõimelised maiused 🙂

Mida lõhnavam kraam, seda väiksemad võivad olla tükid. Üldiselt peaks maius olema umbes hernetera suurune. Toytõugude omanikel on aga vaja tugevad peenmotoorilised oskused omandada, sest nende koerte maiused on umbes nööpnõela pea suurused!

Mis sobib maiuseks?

Lõhnav kraam. Lihane kraam. Rasvane kraam (rasv toob lõhna hästi esile). Rasvaga ei tasu aga arusaadavatel põhjustel liiale minna.

Igasugune keedetud lihane kraam

Lihased (praetükid jms), siseelundid (süda, kops, lihasmagu, maks, keel). Koerale tuleks liha keeta ilma soolata! Kui keetmise järel tundub liha olevat veidi ligane ja vesine, siis võid selle ära tükeldada või viilutada ning ahju madalal temperatuuril kuivama panna. Hoidu maksa üle keetmast! Üleküpsetatud maks maiusena on paras katastroof!

Miks keedetud? Praadimine käib üldjuhul rasvas ja seda pole meie võrdlemisi väheliikuvatele koertele lisaks vaja. Toores liha kleepub väga kergesti sõrmede külge, st ta pole väga lihtsasti kasutatav kinnistaja. Toore liha käitlemisel võiks olla ka teatavad hügieeninõuded täidetud ja seda on sageli raske saavutada. Kui aga pesuruum on lähedal, siis laske käia!

Kuivatatud liharibad ja tükid

Kuivatatud liharibad ja tükid, mida meil kaubandusvõrgus müüakse, on ka võrdlemisi hästi sobiv kraam. Siin tasub aga arvestada sellega, et kuivatamine tähendab vee eraldamist. See tähendab, et tükid on väikesed ja hästi kontsentreeritud. St keedetud lihaga võrreldes sama kogus maiust annab su koerale rohkem valku, rasva jne. Kuivatatud maiustel on kindlasti oma koht näiteks jope taskus, kus nad väga ei haise, ent sul on alati midagi head oma koera jaoks kaasas. Regulaarselt aga trennimaiusteks ma neid ei soovita.

Köögi- ja puuviljad

Köögi- ja puuviljad – maitse asi. Mõnele koerale meeldib väga kurk. Mõni koer vaatab köögi- ja puuvilju andvat inimest nagu poolearulist… ja ei saa üldse aru, miks sellist jama talle pakutakse. Kindlasti tasuks siin hinnata, kas see, mida sa näed, on vaimustus sellest maiusest või on see vaid “parema puudumisel” konsumeerimine…
Kui käitumine ei muutu tugevamaks/ sagedasemaks/ kiiremaks, siis järelikult polnud sinu poolt pakutav õppija jaoks tajutav kinnistajana.

Kui hakkad lihast kraami maiusteks keetma, siis tee korraga valmis suurem kogus trennimaiuseid. Mina ostan näiteks tavaliselt 4-5 seasüdant, keedan nad kõik korraga ära, lõigun ära, panen 0,3 liitristesse karpidesse ja siis sügavkülma. Kui neid liiga märjalt külma ei pane, siis on nad täiesti valmis kasutamiseks. Tükid on nii väikesed, et sulavad praktiliselt 10 minutiga maiusekotis. Sügavkülmas maiuste hoidmine on veel hea ka selleks, et teaksid, millal aegsasti uut portsu liha osta. Kui eelviimane karp käiku läheb, siis on aeg sammud turu poole seada.

Mis trennimaiusteks ei sobi

Koertele ohtlikud toiduained, mille loetelu võid leida siit

Rosinad – kuigi need on võrdlemisi sobivas suuruses, tekitavad rosinad ja viinamarjad osadel koertel neerupuudulikkust.

Leib – üldiselt ei ole koertele soovitav anda leiba, sest see võib tekitada gaase ning suureneb maokeeru risk.

Kanapallid. Nojah, nüüd olen libedal teel… Otseselt keelata ju selliseid asju ei saa. Liha on, lõhna on, maitset on. Koertele väga maitseb… Ses mõttes sobib ikka maiuseks. Aga kanapallides on väga palju soola, mis koormab organismi. Kanapallides on sibulat, mis suurtes kogustes põhjustab koertel punaste vereliblede lagunemist e. aneemiat. Kanapallides on nii palju rasva, et enamik maiusekotte ei suuda teie riideid kaitsta selle rasvakoguse eest, mis sealt tuleb.

Viinerid, juust. Palju rasva, palju soola.

Sink, suitsuvorst. Suitsutatud ja grillitud liha võib põhjustada kõhunäärmepõletikku e. pankreatiiti.

Kolme viimatinimetatud kategooria puhul on nii, et jah, ma vahel kasutan neid rasvaseid ja soolaseid asju. Kui on koer, kes ei kõssagi millegi muu peale, siis on meil vaja teda mõjutada meiega koostööd tegema. Ometi ei tohiks meie mugavus saada meist võitu, et enne iga trenni käid pooltoodete letist läbi ning ostad jälle karbi kanapalle…

Lõhnatud- maitsetud koeraküpsised, mida meil enamasti loomapoodides treeningmaiuste nime all müüakse. Kui sa tuled oma koeraga tundi ja sul on kaasas sellised maiused, siis võin üsna kindlalt kinnitada, et su koer kas ei tööta üldse või ei näe sa erilist entusiasmi ega edasiminekut harjutustes.

Kas koer paksuks ei lähe, kui me maiustega treenime?

Nagu juba räägitud sai – mõned maiused on rammusamad, kui teised ja seda, mida maiusteks kasutatakse, võib näha sageli ka koera taljest.

Kui sa söödad koerale päeva jooksul maiuseid, siis pead selle koguse maha arvestama tema õhtusöögist. Üldiselt ei soovitata täisväärtuslikust toidust maiustega asendada üle 10% päevasest toidukogusest.
Pea aga meeles, et kõik kalorid loevad – nii need, mis tulevad tavatoiduga kui ka need, mis saadakse treeningul kasutatavatest maiustest. Seetõttu soovitan proovida osa või kogu päevast toidukogust kasutada treeninguks. Siis tuleb rammusat lisamaiust vähem juurde anda.

Omanikul on oma koeraga igapäevaselt koos elades väga raske näha seda, kui ta on võtnud 1-2 kg juurde. Seetõttu oleks mõistlik võtta plaani igakuine loomakliinikus kaalumas käimine. See käik täidab kaht head eesmärki: esiteks saad teada, kas su koer püsib vormis ning teiseks õpib koer, et loomakliinik on üks tore koht, kus saab kaalule minna ja selle eest saab preemiaid.

Kennelköha on liikvel ja kergelt nakkav!

Published on 9. Feb 201610. Jan 2020 by Hea KoerLeave a comment

Praegu on liikvel kennelköha. Peiteaeg on kuni 2 nädalat. Seetõttu ei saa koeraomanik ette teada, kas koer on nakatunud või mitte. Sel põhjusel võib sinu koer kennelköha saada kõikvõimalikest kohtadest, kus koerad koos on. Näitustelt, arsti juurest, juuksurisalongist, trennist ja pargis teise koeraga mängides. Kennelköha on väga kergesti nakkav. Reeglina on kennelköha võrdlemisi kergesti mööduv viirushaigus. Just nagu inimestelgi. Aga kutsikate ja vanade koerte puhul tuleb ettevaatlik olla, neil võivad tüsistused tekkida kergemini. Kui koer köhib juba 2 nädalat, siis tuleks kindlasti veterinaariga ühendust võtta! Kennelköha tüsistuseks on sageli kopsupõletik.

Kui koer köhib, siis ei tohi temaga minna trenni, näitusele ega lasta kusagil mujal teiste koertega kokku!

Lisan siia video köhivatest koertest, et oskaksid oma koeral köha ära tunda.

Panen ka lingi Dr Angela Sarapuu artiklile EPL-s Kennelköha hooaeg on käes

Eelmise aasta septembris ilmus ka Postimehesse artikkel, et kennelköha on jälle liikvel.

Kas kennelköha ohu pärast jätta trenni minemata?

Hea Koera koolitustel pole ühtki köhivat koera käinud ja kui mõni peaks hakkama tunnis köhima, siis saab ta kenasti koju paranema saadetud. Küll on olnud paar juhtumit, kus kuulen nt kursuse lõpetanud koerast, kes paar päeva hiljem hakkas köhima.

Inimesed jäävad ka kevadel-sügisel nohusse ja köhasse, ent ei lõpeta seetõttu poes, kinos jm rahvarikastes kohtades käimist, kuigi on oht. Samuti pole mõistlik jätta treeningusse tulemata terve koeraga kartes köha, kui koer on muidu terve ja tugev.

Kennelköha puhangud on igal aastal kevadeti ja sügiseti. Viiruste leviku jaoks on päikesevaene, niiske ning jahe aeg väga sobiv. Püsigem rahulikud ja oodakem kevadet! Kui aga vaja, siis andkem koertele tubast tegevust (ninatöö, trikid jm).

Ka TALVEL saab koera treenida e. VARUSTUSEST

Published on 27. Jan 201510. Jan 2020 by Hea Koer2 Comments

Veel nädal tagasi valitses meil siin Tartus JÄÄ. Hea vabandus, et koeraga pikkadele jalutuskäikudele mitte minna. Mürgel on ju ikka vana koer, haige randmeliiges annab endast tunda kergemategi oludegagi ning vahel ka lühikeste jalutuskäikude järel. Nüüd on aga veel külm ja libe… Ja lisaks- ise võid ka kondid murda…

AGA EI! Mürgel, kes näitas küll vanaduse märke aastavahetuse kandis, on nüüd ootamatult jälle kõbusamaks muutunud ja hoolimata libedusest soovib ikkagi ka aiast välja jalutama minna. Ta isegi palub mult pikemaid jalutuskäike. Teate küll – need on need kohad, kus koer jääb ristteele seisma ning ei soostu sinuga kodu poole kaasa tulema, vaid annab selgelt mõista, et ta tahaks teist teed pidi minna. Jah, võimalusel lasen ma alati Mürglil valida, kas ta soovib üht või teist teed pidi minna ja ma naudin seda, et mu koer saab oma elu korraldada vähemalt mõnes punktis nii, nagu see talle meelepärasem on!

Kuidas treeningu tulemused kaovad…

Ma sain esimese korraliku õppetunni sellest, kui karmilt meie talved inimestele (ja ka koerte käitumisele) mõjuvad, oma koolitakarjääri esimesel talvel. Olid üks tore koer ja koeraomanik, kes alustasid oma koolitust varasügisel, käisid kogu sügise ning novembri lõpuks oli neid hea vaadata – omavaheline suhtlus toimis, koer mõistis vihjeid ja teadis, et vihjetele tasub vastata.

Mais tulid nad uuesti koolitusele ja selgus, et koeral on mitmed neist käitumistest, mida ta varem tõeliselt kenasti sooritas, muutunud väga kehvaks. Ninaga käe puudutamise osas oli kahju nii suur, et me pidime õpetama käitumise uuesti nullist ning võtma kasutusele uue vihje.
Kui uurisin, mis siis vahepeal juhtunud oli, selgus, et TALV OLI. Ega siis külmaga maiuseid kaasas ju ei kanna ja kindaid käest ära ei võta… Ma polnud ausalt öeldes selle peale ise tulnudki, et nii ka saab…

Hea varustus on oluline

Ühesõnaga – varustus on oluline! Mitte selleks, et kallite asjade tegijaid nuumata, vaid selleks, et teil endil oleks mugav ja teie endi koerad käituks igal aastaajal, KA TALVEL nii, nagu üks unistuste koer käituda võiks…

Panen nüüd kirja mõned asjad, millest on minul olnud väga suur abi külmadel TALVEpäevadel ja -öödel koeraga jalutamas käies. Kui Mürgel oli veidi nooremas eas, siis olid kõik jalutuskäigud ühtlasi ka treeningud. Seega – varustus, mida läheb vaja, et koera head käitumist kinnistada…

KINDAD

Mulle meeldib koeraga käia soojade villaste käpikutega (vt fotot). Need on minu konkurentsitud lemmikud – ma valin piisavalt avarad, et neid kergelt kätte ja käest ära saada. Mu käpikud on kahekordsed, mis teeb nad mõnusalt soojaks ja isegi tuult peavad nad mõõdukalt. Ja nende vettimiseks kulub ikka vähemalt poole kauem, kui ühekordse villase kindaga. Mis kõige parem – nende sisse saab ära peita väiksema koguse maiuseid (5-10), et kui on -25C, siis ei peaks kätt hoidma tarbetult kaua kindast väljas, vaid võtan maiuse otse kinda seest. Sääraseid kindaid olen kandnud vist praktiliselt kogu Mürgli elu. Seega viimased 11 talve.

head soojad käpikud — Soojad käpikud, rihma hõõrutud koht veidi tugevdatud 🙂

MAIUSEKOTT

Terry Ryan Treat Bag

Ma armastan kotte, mida saab kinnitada endale rihmaga ümber vöö. Ma armastan ka maiusekotte, mis töötavad nö hingedega (vt. Terry Ryan Treat Bag jm). Ometi võin öelda omast napist kogemusest nende kottidega, et hinged võivad mõnel kotil siiski päris raskelt käia. Minu Karen Pryori kotil olid küll mõningad kvaliteedivead – mõned vidinad hargnesid esimesel nädalal koti küljest lahti, aga kott ise ja hinged kannatasid välja ikka oma 4 aastat igapäevast kasutamist. Hinged käisid väga hästi – piisavalt kergelt ja mugavalt
Nüüd on mul Hurtta kott, mille hingedesüsteem ei tööta nii kergelt ja vahel ma igatsen taga oma vana kotti. Ka on kott funktsionaalsem, kui Pryori kott – on lukuga vahe võtmete jaoks, ees krõpsuga vahe vidinate jaoks ja helkureid on mitmes kohas.

RapidRewards

Kõige parem kott, mis mul kasutuses on olnud, on RapidRewards. Seda kotti annab kinnitada klambriga riiete külge ja koti küljes on ka aasad rihma jaoks. Mis aga töökindlust lisab- see kott on suletav magnetiga ja pole muret, et hinged katki lähevad. See on mugavaim kõigist varasematest.

Kui sa maiusekotist maiuseid kätte ei saa, siis sa neid koerale ka ei anna. Kui sa koerale maiuseid ei anna ja ei kinnista ta käitumist ka muul moel, mida koer kinnistavaks peab, siis sa tema käitumist mõjutada ei suuda!

Maiusekoti suurus ei sõltu sinu koera suurusest, vaid sinu enda käe suurusest. Sinu kämmal peab kotist maiused kiiresti kätte saama.

LIBEDUSEVASTASED TALLAD

See on tähtis punkt. Vaatasin 2 nädalat tagasi, kuidas mu koolitusele tuli vapper naisterahvas ülisuurt tõugu koeraga. Maja ees oli jää. Perenaisel jalas tossud. Mõtlesin, et kuidas ta sellega hakkama saab?
Ma arvan, et aeg-ajalt (kui libe on just tekkinud) on üksindagi ilma libedusevastaste taldadeta liikumine mõistusevastane. Kui sul on aga vähemalt põlvekõrgune koer, kes aeg-ajalt kiirendab, siis on see suisa enesetapjalik. Me elame aga kohas, kus vähemalt 2 kuud aastast laiutavad teedel suuremad või väiksemad jääväljad. Mis aga probleemiks on- inimesed ei tea, et olemas on ka teistsuguseid taldu kui need, mida Kaubamaja ja supermarketite toiduosakonnad müüvad… Need, mis on nii suured, et nende kaasas kandmiseks on omaette kotti vaja ja all 1cm pikkused naelad.

Yaktrax

Esimesed tallad, mida ma soojalt soovitan, on YAKTRAX. Minul on need käinud 7 aastat. Algul selleks, et mitte pikali lennata, kui titt linaga kõhule seotud ja koer rihmaga käe otsas. Mitte kunagi ei saa olla 100% kindel, et koer ei söösta kuhugi kõige ebasobivamal hetkel ja 1-kuuse titega, kes on linaga kõhule seotud oma õnne proovima ei hakka. Seega – soetasin Yaktrax walk tallad ja olin väga üllatunud selle üle, kui hästi need ka lausjääl peavad. Paar aastat tagasi läksid küll kanna alused kummid katki ja nüüd kanna all pidamist pole, aga kuna ma harjutangi vähem kanda põrutades kõndima ning raskust kiiremini päkale üle viima, siis see on pigem nagu treenimisvahend 🙂

Nende suur pluss on veel nende väiksus – pole mingit probleemi tõmmata need tallad jalast ja pista jope taskusse. Isegi kui seal on juba pool elamist… ja isegi kui need taskud pole teab mis suured…
Miinuseks oli kindlasti nende peale panemine… Leia libedal ja ebatasasel lumel üks koht, kus seista ühel jalal, toeta säär teise põlve peale, ütle koerale, et ta oleks nüüd ilusti paigal… ja saa kiirelt hakkama või lohise koera järel, kuni saad uuesti pidama. Alusta uuesti 🙂

Nordic Grip

Nüüd sel talvel, kui puhas ja sillerdav jää kogu meie õuest vastu vaatas, hakkas mul kahju oma lastest, kes jalgsi kooli-lasteaeda kõndisid, kui mina vaevu autoni komberdatud sain. Leidsin neile ühest põnevaid asju müüvast matkapoest sellised ümber päka käivad ja kaht naela majutavad kummid (Nordic Grip). Lapsed arvasid, et kummalegi ühest piisab ja nii nad käisid terve nädala nii, et üks oli tõuke- ja pidamise jalg ja teisega saab uisutada 😀

Nüüd sain ka ise need ära proovida. Mis ma oskan öelda- Yaktrax on mõnusam. Peamiselt seetõttu, et ta on kogu talla all ja et ka kanna all on pidamine. Nordic Gripi jääkummidega pikemat maad küll käia ei taha, sest päkk jääb naelte tõttu kõrgemale kui kand ja selline ebanormaalne asend väsitab. Lühiajaliselt ja hädaabiks sobivad nad aga hästi. Eriti tore boonus on veel see, et nad käivad väikesesse karpi ning nii saab isegi taskud puhtad ja kuivad hoida. Ja kui sa ikka avastad keset Toomemäge, et ees on libe ja taga on libe ja külje peal ka, et 1,5 m paremal on üks lumelaik, aga sinna ei saa, sest jalad vajuvad laiali selle perfektselt sileda jää peal… Siis istu maha ja pane tallad alla… Edasi läheb lõbusamalt.

MAIUSED

Vali kuivemat sorti maiuseid või pane enda keedetud maksad jms ahju ja kuivata madalal temperatuuril mõnikümmend minutit. Kuivemad maiused on külmaga paremini kasutatavad – säästavad su sõrmi.

MÄNGUASJAD

Vali mängimiseks sobiv pinnas! Ära jooksuta oma koera libedal lumel või jääl. Ära lase oma koeral hüpata libedal lumel või jääl!
Koerad vigastavad end samamoodi kui inimesedki.
AGA igal pool pole libe. Seal, kus pole , on mäng väga teretulnud. Eriti sikutusmäng. Kui sa korralikult mängid, siis saad hästi sooja. Ja sa ei pane tähelegi, et on külm, siis soojem, siis veel soojem. Ja varsti juba tulebki kevad.

Valikud- kõike korraga ei saa…

Published on 15. Jun 201410. Jan 2020 by Hea Koer2 Comments

Mürglil oli raske lapsepõlv. Mürgel oli 22 aastat oodatud koer. Käisin lapsepõlves isaga paaril koertenäitusel ning neist mäletan ainult teenistuskoerte demonstratsioonesinemisi. Unistasin sellest, et minu koer saab minust aru ilma sõnadetagi ja teeb kõike, mis ma ütlen. Loomulikult mitte masinlikult, vaid nägin meid vaimusilmas ikka nagu parimaid sõpru.

Lõpuks, aastal 2003 tuli Mürgel. Isa pärandusest saadud raha eest sai ta ostetud. Isa oli suur koerasõber ja minu jaoks oli see sümboolne.

Ära lase tal endale pähe istuda!

Mürgel ei saanud sellist nime ilmaasjata. Tema kennelnimi oli My Brand Doubletrouble. Tema ärkas kell pool viis hommikul, ronis oma pesakonnakaaslastele otsa, kiunus, ajas kõik kutsikad ja kasvataja üles ning keeras siis ise magama. 🙂 Mürgli kasvataja Haita- Maarit Zahharov ütles omal ajal, et Mürgel on selline tugev isiksus. Temaga peavad reeglid hästi selged olema. Kuulsin järgnevat lausejupp päris palju: “ta on tugeva iseloomuga, ära lase tal endale pähe istuda”. Kuidas käib “mitte pähe istuda laskmine”? Lugesin parimate eesti koerakoolitajate artikleid. Kus iganes oli juttu pähe istumisest, olid ka soovitused – raputa turjast, keera selili ja hoia kinni, vaata silma, loe moraali. Oli isegi soovitus, et suure koera kutsikas tuleb turja pidi kõigi 4 jalaga maast lahti tõsta, kuni veel jaksad. Eks ma siis proovisin kasutada neid võtteid lootuses, et saan endale hea koera. Vabandust, Mürgel.

Tänasel päeval ma ei oska öelda, kas Mürgel siis polnudki “tugeva iseloomuga” (mida see üldse tähendab?!) või ma tampisin selle temast esimese 6 kuu jooksul välja. Mõni arvaks ehk, et tubli töö! Minul on sellest aga väga siiralt kahju, et ma ei näe oma koera sellisena, nagu ta tegelikult oli. Mõned asjad kadusid sinna varasesse lapsepõlve ja ma ei saa enam kunagi teada, mis praegu teisiti oleks…

Aga kuidas siis teisiti? Ja mida see endaga kaasa toob?

Ma armastan koertega suhtlemist. Ma armastan seda, kui saan tema käitumise põhjal heita pilku tema hingeellu, tema eelistusse. Ma armastan vaadata, kuidas koer üritab oma soove ellu viia – milliseid võtteid ja strateegiaid ta kasutab. See eeldab aga minult hoolikat “kuulamist”.

Ma armastan seda, kuidas mu koer tuleb minult abi paluma, kui söögipall läheb tugitooli alla ja ta seda sealt ise kätte ei saa. Ma armastan seda, kuidas mu koer õhtul “palub”, et ma paneksin diivanile tema lina, mille peal ta peesitada tohib. Ta tuleb umbes 2 sammu kaugusele diivanist, vaatab otse tühja diivanit, hingab sügavalt välja. Seejärel vaatab ta minu poole, kui mina teda vaatan, vaatab ta uuesti diivanit. Imeliselt selge, kas pole?

Mida ma vaadeldes Mürgli kohta õpin?

Ma armastan seda, kuidas Mürgel teeb teatrit. Nuusib aias ringi ning sattub kogemata värava ligidusse. Kui ma näen, siis teeb näo, nagu ta lihtsalt nuuskis. Kui ma ei näe, siis vaatab, kas saab väravast välja. Aga igal juhul tuleb “imbuda” väravale lähemale väga märkamatult. 🙂 Nüüd tuleb ülestunnistus – ma naudin isegi tema laualt varastamise käitumise arengu jälgimist. Mitte et mulle laualt varastav koer lõbu pakuks, aga andsin endale aru, et 3 väikese lapsega kodus pole vanale koerale põhimõtteliselt võimalik selgeks teha, et laualt ei saa süüa. Seega koristan nüüd hoolikamalt ja vahel jälgin seda, kuidas Mürgel õpib. Õpib jälgima minu liikumisi korteris, minu hõivatuse astet, minu tähelepanuvõimet jpm. See on ääretult hinnaline õppetund.

Ja nüüd neile, kes jõudsid hakata õhku ahmima, et kuidas üks koeratreener nii võib, siis, esiteks, võib seda pidada väikest viisi osaluseksperimendiks. Teiseks – kutsikaga ma selliseid mänge kindlasti ei mängiks. Kolmandaks – ma kindlasti EI soovita selliseid katseid ühelegi koeraomanikule, kellel pole põhjalikke teadmisi koerte käitumisest ja õppimisteooriast! Selleks, et seda teha, peaks kindlasti ette teadma, millega riskite, kus võib tulla suuri probleeme, kuidas neid ennetada ja kuidas elada edasi koeraga, keda olete lubanud “paha peale”. Ma ei saa salata, et meie puhul mängib veidi rolli ka Mürgli vanus – ta on ikkagi juba 11. Võib kõlada küüniliselt, aga ikkagi – varastamine lõpeb siis, kui tema elupäevad lõpevad. Kui meil on õnne temaga pikalt koos olla,siis ikkagi kõige rohkem 5 aasta pärast.

Valikud

Mõnel inimesel on valikuid raske teha. Ja ehk see sõltub ka valdkonnast. Mina näiteks tunnen iganädalast piina, kui mõtlen perele järgmiseks nädalaks menüüd. Teate küll – kõik need eelistused ja tervislikkuse ja mitmekesisuse printsiip ja juba tundubki kõik kokku jooksvat.

Imelikul kombel pole mul Mürgli kasvatamise puhul olnud valikute tegemine raske. Mürgli heaolu meie maailmas on olnud alati esimene prioriteet. Meie maailma all pean ma silmas nii inimühiskonda kui oma peret. See tähendab, et treening oli täiesti vältimatu, sest kasvatamatu koeraga ei ole hea elada ja kui minul pole koeraga hea elada, siis väga tõenäoliselt pole ka koeral enam minuga hea elada. Alustasime sõnakuulelikkuse treeningutega, kui Mürgel oli kutsikas. Kuna ta oli energiline koer, siis oli talle tegevust ja sihipärast tööd vaja. Treening oli lahe. Käisime ka aeg-ajalt võistlustel, aga seal mulle ei meeldinud. Ei meeldinud just sellepärast, mida ma seal nägin. Nägin muidu toredaid ja mõistlikke inimesi (kes paistsid muidu oma koeri ju hoidvat ja armastavat) muutumas oma koerte suhtes kurjaks, ebaõiglaseks ja isegi vägivaldseks. Mõistsin väga ruttu, et ma pean oma võistluste meelelaadi hoidma lähme- ühte- tavatusse- kohta- trenni- tegema- võtmes. Ehk siis valisin rahuliku õppimise ning loobusin agressiivsest võidu jahtimisest, mis oleks tõenäoliselt käinud Mürgli heaolu arvelt.

Järgmine suurem valik oli tealik SKst loobumine, sest laste ja kodu ehitamise kõrvalt ei jäänud piisavalt aega ja jaksu, et süsteemselt trenni teha. Mäletan hetke, kui ma oma 2-aastasel tütrel lubasin esimest korda võtta kätte maiuse ja vihjata Mürgli istuma. See oli hetk, kus ma mõistsin, et meie võistluskarjäär on läbi. Teisest küljest saime ametlikult oma perre suurepärase kodukoera.

Tervisega seotud valikud

Ma olen palju mõelnud selle üle, kuidas Mürglile sobiks elu, mida soovitas arst, kes diagnoosis Mürglil traumajärgse artriidi. Ettekirjutused olid: jalutada ainult rihmas, kiired sööstud, suunamuutused keelatud, asjade järele jooksmine keelatud. Kui hullem oli möödas, siis hakkasin teda ikka lahti laskma, samuti loobin talle aeg-ajalt pulki vms. Ja lahtiselt nuuskima laskmine on elementaarne. Ta naudib seda väga.

Me võime oma koera koolitada nii hästi sõna kuulavaks ja nii “mugavaks” koos elamise mõttes, et koer kaotab võimaluse olla koer. Me võime erinevatel põhjustel “hoida” oma koera. Kas siis millegi eest või millegi jaoks, aga kuidas koer seda tajub?

Kui ma peaksin jalutama oma koera alati ja igal pool rihmas, et ta mingil juhul oma jalga uuesti ei vigastaks, siis on siin 2 küsimust. Kui tõenäoliselt vigastaks ta ennast siis, kui ta lahti oleks? Ja vastus sõltub loomulikult kohast, ajast jpm. Teine küsimus on – kui palju ta kaotab oma elukvaliteedist, kui ma ei anna talle vabadust olla koer?

Millised vajadused on koeral 21. sajandil?

Mis tähendab olla koer 21. sajandil? Mina ju ei tea seda tegelikult ja ei saagi teada. Mulje on jäänud aga selline, et hea on nuuskida lõhnasid puutüvedel ja postidel, nuuskida maad, nuuskida õhku ja isegi vees olevaid lõhnu. Joosta märjas heinas, võtta hoogu ja kihutada mõnuga läbi sügava porilombi, joosta piki randa madalas kaldavees, nuuskida, kuhu suunas on silganud jänesed vm. Joosta pulga, palli või lendava taldriku järele, sikutada innukalt mänguasja, püüda oma inimene kinni… Püherdada värskes lumes, märjas heinas, tolmusel teel või raipes… (Tänapäeval on enamikes kodudes olemas soe vesi ja ka puhastusvahendid on vabalt saadaval!) Hea on olla inimeste lähedal ja hea on kui sügatakse põhjalikult. (“Kätepuhastuspaid” võivad olemata olla…) Hea on, kui süüa on saadaval. Ükskõik, kas kausis, põõsa all või põõsa otsas, laua all või laua peal. Ja Hando Runneli sõnadega seda kokku võttes: “hää on, kui on, kui ei – ka hää..”