Kallis kutsikaomanik, kui sa proovisid registreeruda ja kasutada sooduskupongi, ent ei saanud, siis minu siirad vabandused. Viga on nüüdparandatud ja täna kella 18ni õhtul saad kasutada kupongi PALJU6NNEEESTI24 ja registreeruda soodushinnaga Kutsikate eelkooli.
See on tõesti piinlik viga. Ma annan endast alati parima, et iga koolitus oleks kõrgetasemeline ja kogemus meeldiv nii koertele kui koerainimestele. Ma annan endast parima, et sa saaksid õppida oskusi, mis aitavad sul luua koeraga tugeva ja usaldusliku suhte. Annan parima, et sinust saaks teadlik ja heade suhtlus- (=treenimisoskustega) koerainimene, kes tunneb oma koera ja hoolib temast.
Paljud minu uued õppijad tulevad isiklike soovituste peale. Ma olen väga tänulik igale soovitajale. Täiesti ulmeliselt rõõmustav on kuulda oma õpilaselt sellist mõtet “Mulle nii meeldis siin koolitusel ja mulle paistab, et Sannu on ka väga rahul. Kuule, kas sa tunned Marti? Tal on rottweiler. Tema sind mulle soovitas. Ütles, et pean kindlasti Hea Koera koolitusele minema, sest sina oled parim treener!” (Mina Marti ei mäleta/ tea, aga ilmselt Mart teab kusagilt mind 🙂 Jutud liiguvad!)
Tänapäeval kuulub iga väikeettevõtja töö juurde ka tehnoloogiaga mässamine. Ja see ei ole minu tugevaim külg. Kuigi olen aastate jooksul kõvasti arenenud, on siin siiski asju, mis mul üle pea käivad. Antud juhul oli ühe koolituse juures tarvis veidi rohkem seadistusi näppida.
Ma tean seda, et tänapäeva kliendid ootavad mugavat ja sujuvat kogemust ja ma annan endast kindlasti parima, et seda pakkuda.
Minu põhifookus on aga siiski koerte ja inimeste heaolul ning sellel, kuidas inimesi õpetada ning neid toetada koeraga suhete üles ehitamisel.
Eile tuli teade Karen Pryori surmast. See ei olnud küll midagi täiesti ootamatut, sest ta oli 92-aastane. Sellegipoolest on maailmas tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes teda mälestavad, sest ta on nende elu ühel või teisel moel muutnud või mõjutanud.
Loomatreener ja kirjanik
Karen Pryor alustas loomatreenerina Hawail delfiine treenides ning oli üks esimesi mereimetajate treenereid, kes käitumisteadust ning positiivset kinnistamist kasutas. Ta kasutas oma kogemust mereimetajate treenerina ning asus uurima, kas ka teisi loomi samal viisil õpetada saab. Uudishimu, hoolika uurimise ja järjekindla töö tulemusena toimus loomatreenimises kultuuriline maalihe – ta avas uue suhtluskanali erinevate liikide vahel. Ta muutis humaanse loomatreeningu (mitte ainultkoeratreeningu) igaühele kättesaadavaks ja tehtavaks.Karen Pryor on kirjutanud mitmeid raamatuid. Minu üks vaieldamatu lemmik on “Reaching the Animal Mind”, mis ehk kõige paremini selgitab seda, miks ja kuidas positiivsel kinnistusel põhinev ja hästi planeeritud treening meie suhteid koertega (ja teistest liikidest loomadega, sh inimestega) sügavamaks ja usalduslikumaks muudab ning millised võimalused avab.
Laia haardega praktik ja innovaator
Karen Pryoriga oli mul isiklikult võimalik kohtuda 10 aastat tagasi Veronas TAGteach summitil. Paljude üllatuseks oli Karen Pryor võtnud taas uue suuna!
Juba aastaid oli ta aidanud Joan Orril ja Theresa McKeonil TAGteachi arendada. Ta oli Theresa ja Joaniga mõttes kaasas ning rõõmustas koos nendega TAGteachi “vallutuste” üle erinevatel elualadel: TAGteachi kasutamine nö ametliku treenimismetoodikana spordis, eripedagoogikas, või kui see sai populaarseks lapsevanemate seas. Viimastel aitas see meetod lastele saapapaelte sidumist õpetada või koostöö vaimus ning mänguliselt näiteks ravimeid manustada. Samuti oli ta vaimustuses sellest, et TAGteach jõudis kalandusse ja seda kasutati suurtel kalalaevadel, et vähendada töötajate vigastusi, mis külmas ja märjas olid kerged tekkima.
Kirurgiaõpingud ja TAGteach (e. klikkertreening inimestele)
2015 olid nad aga jõudnud uutesse kõrgustesse – teadusuuringuni. Nimelt uurisid Karen Pryor, Theresa McKeon ja ortopeed ning õppejõud dr Martin Levy (Bronx, NY), kas arstitudengitele kirurgiaks vajalike oskuste õpetamine on tõhusam siis, kui kasutada selleks operantset õppimisprogrammi või demonstratsiooni.
Kas õpetada noori kirurgihakatisi luud puurima samm-sammult kõiki osaoskusi läbi käies- alates puuri õigest hoidmisest – ja iga sammu vilumuseni omandades või kasutada vana head – “Vaadake ja pange nüüd tähele! See käib nii – ja nii – ja siis ma teen siit nii- ja siis ongi valmis!”
Kirurgitöö nõuab mitmeid väga täpseid käe sisse harjunud liigutusi. See tähendab, et need liigutused peavad olema vilumuseni harjutatud. Kuidas saab noor kirurg omada palju kogemust, kui ta on õppinud vaata-mind-ja-õpi-meetodil? Ja kui palju vigu see kaasa võib tuua? Kui õppeprogramm on aga välja töötatud nii, et enne, kui noor kirurg patsiendini jõuab, on tal hulk vajalikke oskusi juba omandatud, kui palju kindlam on noor arst ning kui palju turvalisem selline lähenemine võib patsiendile olla?!
Tehtud uuringust nähtus, et kuigi kõigi testitud oskuste puhul operantse õppeprogrammi tudengite ja testgrupi tudengite soorituse vahel märgatavat erinevust ei ole, siis luu puurimise ülesande puhul tuli välja, et 12 operantses õppeprogrammis osalenud tudengit 12st sooritasid ülesande edukalt ning vaid 4 tudengit 12st sooritas testi “vaata ja tee järele” meetodiga õppimisel.
Hetkel on küll uuringuid sel teemal vähe, ent see väärib kindlasti edasi uurimist, sest õppemeetodid on igal haridustasemel elule jalgu jäänud.
Karen Pryori mõju mulle
Kui ma Karen Pryori surmauudist kuuldes temale ja tema mõjule mulle mõtlesin, sain aru, et tema raamat “Don’t Shoot the Dog” pani aluse pöördele minu elus – religioonipedagoogika jäi tagaplaanile ja koeratreening tuli esikohale. Karen Pryori veebileht clickertraining.com oli mu esmane info otsimise allikas päris pikka aega, sest ta koondas enda ümber suurepäraseid R+koolitajaid (Positive reinforcement trainers).
Tema ja tema ettevõtmised olid paljude koeratreenerite jaoks nagu algallikas. Ükskõik, kas soovisid liikuda teaduse poole ja uurida, miks mingi lähenemine treeningus töötab või soovisid alustada probleemide lahendamisest – kuidas ma saan Muki tasa? Tema veebilehelt sai liikuda mõlemas suunas.
Lugemissoovitus
Kui sa pole veel lugenud Karen Pryori raamatut “Don’t Shoot the Dog”, siis ma kindlasti soovitan! Vali kõige hiljutisem, parandatud trükk ning naudi! Väga paljud müüdid kaotavad selle valguses oma väe. Paljud hirmud kaovad ja treenimise huvi tuleb tagasi, kui mõistad, kuidas käitumist mõjutada.
Ja teine tema raamat, mida väga soovitan, on “Reaching the Animal Mind”. See on suurepärane raamat, mille alusmõte on, et treenimine on suhtlemine. Läbi hea treeningu võib saada võimalikuks õppida tundma teist elusolendit sügavamalt kui sa eales oleksid osanud arvata, et võimalik on.
Karen Pryor vaade maailmale
Kõik tema loomade ja inimeste õpetamisega seotud suunad on andnud meile uusi viise, kuidas õppijasõbralikum olla ja paremaid tulemusi saada. Ma isiklikult pean tema suurimaks panuseks maailmale aga seda, et ta uskus kaljukindlalt põhimõtet (ning elas selle järgi), et kui sa näed kedagi midagi head tegemas, ükskõik, kas väikest või suurt, siis märgi see ära, tunnusta (kinnista). Otsi positiivset, kinnista postiivset. See muudab meid endid paremateks inimesteks, kui näeme positiivset. See muudab ka neid, kelle tegusid me märkame. Ja see muudab maailma paremaks paigaks.
“Ei” on huvitav sõna. See ütleb, et miski ei ole midagi. Ei ole õige vastus, ei ole õige käitumine, ei anna soovitud tulemust, ei ole olemas. “Ei” nullib ära me mõtted, plaanid. Halvemal juhul ka algatusvõime, enesehinnangu ja usu elusse ja inimestesse.
Ometi on üldlevinud arvamus, et lapsed, koerad ja ka alluvad peavad seda kuulma, et nad hakkaksid paremini tööle. Et noored õpiksid, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Et kaasad saaksid aru, et see, mida nad teevad, pole piisav. Tuleb rohkem teha, tuleb püüdlikumalt sooritada jne.
Muidugi, ilmselt on üpris raske “ei” ütlemisele täielik nulltolerants kehtestada. See on ilmselt kõrgema taseme teadveloleku ülesanne. Enamik meist seda igapäevaelus ei suuda. Ometi aitab juba suurem teadlikkus keelamise ohtudest seda mõnevõrra vältida.
Miks “Ei” Hea Koera programmis pole?
Inimese pärast
Näed kutsikat trepist üles ukerdamas, kuigi see on talle keelatud. Sa ütled “Ei” ja tood ta sealt alla. Natukese aja pärast on ta aga uuesti trepil tagasi. Kõik kordub. Viiendal korral su hääletoon muutub tüdimuse tõttu kurjemaks ja veidi järsemaks. Kutsikas ehmub, vaatab sinu poole ja eemaldub trepist. “Töötas! Lõpuks ometi hakkab mõjuma,” rõõmustad. Kui kutsikas järgmine kord esikäpad trepile paneb, röögatad jälle “Jäta! – EITOHI!” Ka seekord läks kutsikas trepilt minema ja rohkem ta enam trepi lähedale ei lähe. Patsutad endale mõttes õlale. “Hästi! Töö tehtud. Edukalt! Kutsikas on õpetatud trepile minemast!”
Mis hind sel võidul on? Milliseid harjumusi sina endas kultiveerisid?
Käitumisteooria ütleb, et korduvad need käitumised, mis saavad käituja jaoks soovitud tagajärje. Edukas keelamine kinnistab sinu keelamiskäitumist. Mis tähendab, et sa teed seda järjest suurema tõenäosusega järjest kasvava sagedusega. Käitumise seadused on loodusseadused nagu gravitatsioon vms. Sa võid mitte uskuda, mitte tahta, aga see on nii sellegipoolest.
Mis sellest on, et sinu keelamiskäitumine kinnistatud saab? See muudab sinu suhtlemis-/ õpetamisstiili. Sa hakkad rohkem ja rohkem keelamisele lootma. Tulemuseks on vähem hoolikat õpetamist ja rohkem keelamist. Ja kui keelamine tasakesi öeldes ei tööta, siis keerad häält valjemaks, lisad kulmukortsutuse, lisad paar sammu keelatava poole jne jne.
Mis hind sel võidul kutsika jaoks on? Mida kutsikas õppis?
foto: Matthew Foulds / Unsplash
Miks keelamine kutsikate puhul tavaliselt töötab? Rääkimine ei tähenda vaid sõnu, mis voolavad ühtlaselt ja vaikselt suust välja. Rääkimisega kaasneb kehakeel, miimika, intonatsioon, keha liikumine. Kui sa näed kutsikat tegemas midagi keelatut, mida on vaja koheselt katkestada, siis mõjutavad su käitumist erinevad asjaolud. Ajaline surve katkestada käitumine kohe ja kiiresti, paneb meid tavaliselt liikuma kutsika poole. Sageli on need paar (ähvardavat) sammu, kummarduma ja sirutama käsi kutsika poole. Asja kiireloomulisus paneb paljusid meist häält tõstma. Kui tegemist on veel nö pahandusega, nt kingade närimine vms (see on tegelikult “pahandus” ainult sinu peas! Kutsika jaoks on see lihtsalt üks mõnus tegevus), siis kortsutad kulmu.
Pane see kõik kokku ja kujutle, kuidas see kõik väikesele loomalapsele paistab? Üpris hirmutav. Üsna sarnane sellele, mismoodi multikates pahalased väikesi peategelasi hirmutavad. Hirmutamine. See töötab, sest see on hirmus, sest see tekitab ohutunde. Kas hirmutamine tuleb kasuks teie suhtele? Kas sa tahad, et su koer sind kardaks?
Üks SUUR oht on “Ei” puhul veel. Hirm üldistub. See võib üldistuda sinu kodutrepilt kõigile treppidele. Kui sul on suur koer, siis võid sellega ise väga hädas olla. Kui sul on väike koer, keda füüsiliselt tassida jõuaks, siis võib selline tassimine tema psüühikat negatiivses suunas mõjutada, kuna ta leiab end pidevalt uutesse kohtadesse asetatuna. See hirm võib kleepuda ka sinu külge, sest sina oled ohu allikaks. Kuhu see hirm veel kleepub ja laieneb, seda näed alles hiljem. Tahad riskida? Parem mitte.
Pikem ülesanne, mille juurde soovitan sul pärast artikli lõpetamist tagasi pöörduda, eriti kui jätkuvalt arvad, et hirmutamine ja keelamine peavad mingil põhjusel su repertuaari kuuluma.
Kui sa soovid, et su koer sind (vahel) kardaks, siis miks? Kas sa kardad, et muidu ei suuda sa koera käitumist kontrollida või mõjutada? Kas sa tahad, et teie suhe põhineks hirmul? Et koer teeks seda, mida ütled seetõttu, et muidu juhtuvad tema jaoks hirmsad asjad? Kas sa tahad, et ta elaks sinu kõrval 15 aastat teadmises, et vahel võid sa kohutavaks monstrumiks muutuda? Ega tema ei tea täpselt, miks või kuidas need muutused sinus toimuvad. Ta teab ainult, et vahel juhtub… Mõnele koerale sellest piisab, et kroonilist stressi kogeda. Kas sinu arvates on eetiline tekitada tahtlikult ja sihilikult hirmu tundvates ja intelligentsetes elusolendites nagu koerad (ja inimesed)?
Kuidas “Ei” taustamüraks muutuda võib?
Miks keelamine hiljem enam hästi ei tööta? Kui kutsikas kuulas üpris kenasti sõna, siis teismelised enam nii meeleldi “sõna ei kuula”, st nad ei tee seda, mida palud neil teha. Kui keelad teismelist, siis vaatab ta sulle ehk otsa ja “laseb vilet” ning tõenäoliselt teeb edasi seda, mis talle meeldib. Mida nüüd teha? Saad muidugi lisada rohkem ähvardavaid mitteverbaalseid elemente, ent jällegi jõuame välja hirmuni.
Aga… Kutsikas kasvab ja näeb ka olukordi, kus inimene korrutab “Ei! EI!”, ent ebameeldivat ega meeldivat tagajärge ei järgne. Algab harjumine “Eieiei”-ga. Ja lõpuks mõistavad paljud koerad siiski, et nad on sinust kiiremad, osavamad. Sa ei saa teda kätte, et võtta ta suust ära keelatud ese. Pigem ennustab keelamine mõne koera jaoks mängu – nüüd tuleb ta mind taga ajama ja ma saan teda jooksutada! See ajab inimesi väga närvi, aga koer on saanud seda õppida tänu meie käitumisele. Mida siis nüüd teha? Kuhu edasi? Kui karmiks edasi? “Shoot the dog”?
Mida “Ei” õpetab?
“Ei” ütleb, et midagi ei tohi teha. Mida aga selle asemel teha tuleks, seda keelamine ei õpeta. Kujutle, kui sulle öeldaks: “Ära istu seal niimoodi!” Kas ma ei tohi seal istuda või niimoodi istuda või üldse mitte istuda? Aga mida ma siis selle asemel tegema peaks? Vastuseks kõlab sageli: “Kõike muud, aga mitte seda.” Kas tõestikõike muud? Ilmselt mitte. Aga kust peaks koer teadma, millised on vastuvõetavad alternatiivid?
Kuidas õppija peaks teadma, millised sinu kujutlused vastuvõetavast käitumisest on?
Mida õpetada? Kuidas vältida tarbetut keelamist?
Õpeta koerale soovimatu käitumise asemel alternatiivne lubatud käitumine ja/ või kohanda keskkonda. Näiteks õpeta talle, et sinu kojutuleku puhul tervitamine toimub põranda lähedal. Sa kükitad maha, hoiad sõrme kaelarihma vahel ja sügad koera, laskmata tal üles hüpata, ent pakkudes siiski hellust ja lähedust, mida ta vajab. Ja kui ta soovib sulle trepist üles järele tulla, siis on mõistlik panna trepi ette värav, et ta ei saaks seda teha. Ilma läbirääkimiste ja hirmutamisteta. Ühtlasi on siin tarvis teda õpetada ka mõnusalt üksi aega veetma.
Kui tahad ikkagi vihjet “Ei” kasutada, siispeaks see olema mitte ähvardus, vaid vihje. Vihje, millele vastamise järel tuleb koerale tasu. Praegu sooritatav käitumine sulle tulu ei too, aga kui selle käitumise lõpetad, siis seal, eemal, saad teha üht teist asja, mis sulle tulu toob!
Kas see ei tekita olukorda, kus koer proovibki ainult keelatud käitumisi, et tähelepanu saada? Jah, see võib juhtuda, kui keelatud käitumised ongi ainsad, kus sa koerale tähelepanu pakud. Kui sa aga annad talle piisavalt seltskonda, mõttetööd ja füüsilise liigutamise võimalusi ka muul ajal, siis see ilmselt nii pole.
Kodukoera põhikoolitus
Kodukoera põhikoolitusest saad teadmised ja oskused, et oma koera käitumist juhtida teda konstruktiivselt õpetades, mitte keelates. Kui valid keelamise asemel õpetamise, siis saad liituda grupiga soodushinnaga! virtual.heakoer.com/kodukoera-pohikoolitus1
Liitu juba 11. mail algava Kodukoera põhikoolituse 1. mooduliga alustava grupiga!
