Eile lõpetas järjekordne grupp KPK1 kursusega. Nii äge grupp oli! Jälle! Inimesed, kes olid tulnud Kodukoera põhikoolitusse selleks, et ise aru saada. Et aru saada, mis juhtub siis, kui nii teha või kuidas nende seni loodud tagajärjed koera käitumisele ja nende suhtele võib mõjuda. Juttu oli palju. Korra vastasin küsimustele isegi nii kaua, et mulle endalegi tundus seda palju. Küsisin, kas grupp on sellega rahul. Nad ütlesid, et see on väga oluline osa tunnist. Harjutusi saavad nad teha ka kodus, aga tundi nad tulevadki minu selgitusi saama kodus tekkinud küsimustele. Väga analüüsiv ja mõtlev grupp oli imetoredate koertega.

Eilne päevakangelane oli minu jaoks Dragon (fotol). Esimesse tundi tulles kartis Dragon trepist üles tulla ning ruumi siseneda. Esimeses tunnis ta värises, toitu ikka võttis, aga harjutuste vahel puges tooli alla peitu. Teises tunnis ta enam tooli alla ei pugenud. Trepist alla aga ikka ei läinud. Neli tundi sai teda trepist üles ja alla viidud süles. Aga peale esimesi kordi harjutati teda siiski vähehaaval ka trepiga.

Viimased kaks tundi olid aga hoopis teises toonis. Dragon jooksis omal jalal rõõmsalt trepist üles ning minu koolitusruumi tuiskas ta sisse suure hoo ja rõõmuga. Ta tervitas mind võimalusel rõõmsa ninamüksuga ja kui võimalus avanes, siis veelgi emotsionaalsemalt üles hüpates ja minu ees suurest rõõmust keksides.

Võiks ju öelda, et üles hüppamine pole mingi korraliku koera käitumine ja ükski koerakoolitaja ei peaks seda kui positiivset välja tooma. See võiks olla tõesti tõsi siis, kui tegemist on koera emotsionaalseid vajadusi eirava koolitusega. Aga antud juhul oli suur hirm asendunud rõõmuga sooritusest, kasvava enesekindluse ja usaldusega inimeste vastu. Sellises olukorras poleks õige seda rõõmu kohe maha keerama hakata. Edaspidi hakkame vaatama seda, et ta ei saaks enam kinnistust pealehüppamise eest, ent et kontakt säiliks.

Suhete ja usalduse loomine on peen kunst!

Mind liigutas Dragoni perenaise tagasiside kursusele. Ta meenutas, et kui ma esimesel tunnil rääkisin, mida ta koer peaks kursuse lõpuks teha suutma, siis naeris ta mõttes selle peale ja ütles “No way! Minu koer ei suuda ilmaski selliseid asju nii lühikese ajaga tegema hakata! Ja nüüd ma vaatan teda- jooksmas trepist üles ja tegemas kõiki neid asju HÄSTI! Ja see on uskumatu! Uskumatult lahe!”

Ja see on tõepoolest lahe! Mulle endale ka isegi pärast 17 aastat!

Vahel tundub endale ka, et imed juhtuvad!

Ja see meenutab mulle jälle, et tee tööd ja usalda protsessi, siis tuleb tulemus ka!

Eks ma olen ise ka uhke, et see protsess nii hästi töötab! See protsess on läbinud muidugi aastate jooksul ka palju kohendusi, et neid imesid luua.

Eks siin olegi vahe selles, mida saad paariaastase kogemusega treenerilt ja mida saad ligi 20-aastase kogemusega treenerilt.

Mõned uued grupid veel sel kevadel alustavad. Kui tahad ka väikestest imedest osa saada, siis vaata heakoer.corsizio.com ja liitu järgmise grupiga!