Nina tuli meile väga järsku. Jaanuaris sai helistatud kasvatajale ja uuritud ühe väga toreda pesakonna kohta ja broneeritud üks emane kutsikas. Nädala pärast nägigi Nina ilmavalgust. Kevade esimestel minutitel sõitsime Ninaga oma hoovile 🙂 Kutsika võtmise plaan tekkis siis, kui tekkis selgem visioon, kuidas väravaid ja puuri kasutades saaks Mürglit kaitsta kutsika pealetükkivuse eest. Soov näha, kuidas kahe koeraga elu käib, kuidas omavahelised suhted kujunevad ja muutuvad, oli juba ammu olemas. Ja lapsed soovisid muidugi kutsikat. Et see aga mitte üksnes nende, vaid ka minu soov oli, ja ka mees nõus oli, siis saigi otsus tehtud.

Igapäevaelu

Toitmine

Nina tulles avastasin, kui palju rohkem aega läheb 2 koera jalutamise ja 2 koera toitmise peale. Eriti, kui soovid täita KONGid toiduga ning teha kihilisi KONGe, et söömine koertel  rohkem  aega võtaks, energiat kulutaks ja nauditavam oleks. Täidetud toidumänguasjade koertele andmise eesmärk oli selles, et kutsikas ei paneks tähele seda teravat üleminekut pärast hommikust melu, kui järsku on kõik läinud ja hääled nagu noaga lõigatult lõppevad ja vaikus saabub… Kui tal on mõnus maius ees, millele keskenduda, siis ei tundugi kõik muu nii tähelepanuväärne.  Ja Mürglile oli vaja KONGi täita lihtsalt seetõttu, et muidu poleks aus. Tema sööb oma söögi 1 minutiga kausist ära, aga kutsikas mõnuleb pool tundi oma KONGi kallal. Aga aega võttis see protseduur oma 5-10 minutit, samas kui varem Mürglile sai süüa anda vahel poole minutiga …

Jalutamine

Ja siis  koerte jalutamine. Eraldi. Algul tundus kahe koera rihmadega žongleerimine täiesti küündimatus kauguses olev kõrgem pilotaaž ja minu suur austus kuulus kõigile 2 koera korraga jalutavatele inimestele. (Austan neid endiselt, kuigi nüüd jalutan ka ise 2 koera korraga. Vahel harva.) Hiljem sain aru, et Nina pulbitsev energia ja Mürgli kaduv jaks ja energia ei olegi koos hästi käsitletavad. Eriti hommikusel ajal, kui Nina on nii puhanud ja teotahet täis… Neid tulebki enamik osa ajast eraldi jalutada. Koos käigud on vaid väga üksikud õhtused rahulikud ja lühikesed tiirud.

Igapäevane logistika

Igapäevaelu rutiinide juurde kuuluvad ka teemad nagu: kes  viib lapsed lasteaeda, kes jõuab koertega jalutada ja millal, kes mis ajaks tööle läheb? Kes ostab söögi, kes teeb söögi, kes kuulab laste lugusid ja muresid-rõõme ja kes toob neid vajadusel trennist. Kes saab millal trenni minna ja kas keegi saab kunagi ka kodus tööd teha… Igapäevane pidev logistika. See on jätkuvalt raske ülesanne. Ma vahel imestan, kui inimesed ütlevad, et see (näiteks väikelapseiga) kestab vaid mõned aastad. Samas võib seda näha ka kui 3×365 päeva ehk siis ligi 1000 päeva… See teeb kokku päris hulga hetki. Ja muidugi, teisest küljest, universumi ajaloo kontekstis pole see midagi…

Nagu üks väikelaps lisaks

Kutsika võtmine on ikkagi võrreldav ühe uue lapsega peres. Kutsikas on nagu laps, kes lasteaias ei käi ja kellega tuleb ilmtingimata käia  jalutus-/ õppe-käikudel erinevatesse kohtadesse, keda tuleb harjutada bussisõidu, inimestega, kellest paistab ainult pool kere ja ülejäänu on peidus autoukse taga, keda tuleb lasta uudistada ja kellel tuleb lasta mõtiskleda selle ilmaelu üle. Ja kuigi kutsikas kasvab oluliselt kiiremini kui lapsed, siis see jalutuskäikude teema ei kao kunagi. Ta ei hakka kunagi ise jalutamas käima.

Treeningväljakutsed

Avastasin üsna ruttu, et minu juhised, mida koolitustel jagan, on väga head siis, kui su peres pole just parasjagu väikesi lapsi. Avastasin, et mul on päris kõrged nõudmised omanikele ja kutsikatele.  Mitmed asjad tulid meelde vanast ajast, kui Mürgel kutsikas oli… Ja jälle leidsin, et on imetlusväärne, kui paljud mu tublid õpilased on teinud nii tubli tööd ja saanud kõigega suurepäraselt hakkama ja õpetanud oma koerad tublideks ühiskonnaliikmeteks ja endale headeks sõpradeks.

Liikumine

Mina näiteks leidsin, et kindla liikumismustriga lamama ja seisma 3-kuuse kutsika õpetamine on peaaegu mission impossible, sest ta ei paista selleks veel vaimselt lihtsalt valmis olevat. Samuti hakkasin jälle märkama hoopis teravamalt, millised hääled, lõhnad, objektid mind ümbritsevad. Vana ja linnaeluga harjunud koeraga lähevad ka enda meeled töntsiks.  Esimeste kuude märksõnadeks oligi harjutamine.

Helid

Nina on üpris müratundlik. Mürisevad mööduvad autod, naaberaiast kostvad mütsud või kolinad – kõik panid teda korraks eemale hüppama. 3,5-kuuselt  oli tal ka hirm kõigi lähenevate koerte suhtes. Tema reaktsioon tabas mind täiesti ootamatult tänaval, kui meile jalutas vastu kaks mulle tuttavat täiskasvanud labradori! Meie oma õues on liikvel 5 erinevat tüüpi koera, kellega ta läbisaamist harjutas.

Autosõit ja muu elu

Autosõiduga harjumine oli ka päris pikaajaline protsess. Võin öelda, et alles nüüd, praktiliselt 3 kuud hiljem, sõidab nina autoga üpris meeleldi ja rahulikult. Siinkohal tahan rõhutada autovõre olulist rolli liiklusohtlike olukordade vältimises! Samuti on pidevalt olnud ja on jätkuvalt teemaks koos jalutamisega harjumine ja lisaks kõigega, mis jalutuskäikudel ette tuleb… Harjutada tuleb rihmaga ja rihmata koos jalutamist… Rihmast lahti olles minu jälgimist ja juurdetulemist… Suurde vette minekut algul ainult kõhuni, siis ujumist ja lõpuks vette hüppamist…  Naabrikoertega  “jutule saamist”, mängimist, mõistmist, millal on aeg lõpetada, millal taksid või malamuut nii palju tüdineb, et  olukord “hapuks” läheb…

Mürgliga koos jalutamist… Mürgliga viisakat suhtlemist…  Nina sai üpris ruttu aru, et ta on jõu ja püsivuse poolest Mürglist kangem. Mürgel on eluaeg olnud väga leebe loomuga. Ma olen teda terve elu pidanud kaitsma küll kutsikate kiusamisest, küll isaste koerte ahistamisest. Kui talle ei meeldi, siis ta lahkub. Viimane asi, mida ta tahab, on tüli kiskuda. Nina on möllune kutsikas ja kuigi ta saab mängida naabritakside ja malamuudisegu koeraga, jääb änksi siiski üle ja ta üritab vahel Mürglit mängule saada. On ette tulnud hetki, kus see näeb välja meeleheitlik mõlemalt poolt. Laps, kes soovib niiväga mängida ja rauk, kes tahab niiväga rahu. Sellistes olukordades tuleb mul alati meelde Suzanne Clothier’ artikkel Stop Poking Grandma. See on tõeliselt hea artikkel ning toob väga selgelt välja, miks me ei peaks alati koertel ise laskma paika panna oma “karjasuhteid”…

Lapsed ja koerad

Mu oma lapsed on vanuses 3,7, 9.  Sugulaslapsed ja laste sõbrad on vanuses 0-18 (kuigi  viimast ei peaks vist üldse lapseks enam nimetama…).

Lapsed ootasid kutsikat väga ja nad on olnud väga andestavad arvestades seda, et ikka süüakse ära mõni armsam asi, mõni tähtis paber, mõni raamat pissitakse täis jne. Samuti andestatakse käte närimised, ja pealehüppamised. See kõik käib kutsikaks olemise juurde. Kuidas aga lapsi kaitsta? Selsamal põhjusel, pean ma pidevalt teadlik olema sellest, mis laste ja kutsika juures toimub. On olnud mitmeid situatsioone, mis võinuks lõppeda päris kurvalt, kui ma poleks lahutamas olnud. Näiteks – laps kiljub ja trambib jalgadega vastu maad kutsikast mõne meetri kaugusel. Kutsikas sööstab, hüppab lapsele peale, lükkab ta pikali ja tammub otsas, ise otsides, kust saaks hammastega kinni.

Anname ta ära, ta kasvas liiga ruttu suureks!

Vahel avaldavad mu vanemad lapsed arvamust, et need “nii nunnud kutsikad”, keda nad piltidelt on näinud, püsivad nii tillukesena ligi aasta või nii… Ja siis on nad järsku suured. Mu kohe kooli minev nutikas laps ütles täiesti siiralt, et ta ei taha Nina enam, sest ta kasvas nii kiiresti suureks. Ja üldse, me ei saanudki teda 8-nädalaselt, kui ta nii nunnu  ja tilluke oli. Me saime ta 9 nädalaselt, kui tal jalad juba pikemad olid, kui sel 8-nädalasel kutsikal, kellel me külas käisime… Seega ükskõik kui hästi sa ise tead, mida oodata võib olla, lapsed ei tea. Vahel võib kuulda ka ettepanekut “Anname Nina kasvatajale tagasi, sest ta…” Ja kui me siis arutame, et kuidas Nina end tunneb, kui me ta järsku oma kodust ära viime, kodust, kus ta on enamuse oma elust elanud, siis leiavad nad, et ehk siiski mitte. See ei saa olla väga mõnus tunne, kui sa oled harjunud ühe seltskonnaga ühes kohas ja siis järsku viiakse  sind ära ja jäetakse kuhugi… Ja siis teistel kordadel räägivad lapsed jälle täiesti siiralt – “Nina on niiii nunnu, ta on maailma armsaim koer”

Mida on lapsed pidanud Ninaga koos elades õppima?

1. Oma tuppa sisenedes ja toast väljudes pane värav/ uks kinni.

Kuna lastetubades on ikka osad mängud põrandal ja vahel ka pool elamist ühtlase kihina laiali, siis parem, kui pidev näägutamine ja mure kutsika seedesüsteemi võimaliku ummistumise pärast, on kohandada keskkonda. Lastetoa ja elutoa uksel on värav, et kutsikat eraldada ühte või teise ruumi. Lastetuppa pole kutsikal üldse asja. Kui aga vahel on värav lahti ununenud, siis on sellel alati ka laste jaoks tagajärg olnud. Kas on mõni mänguasi ära näritud või on olnud põrandal loik ja hunnik. Tagajärjed juhivad käitumist. 

2. Laps võib kutsikaga mängida, aga tuleb jälgida, kas mäng on kontrollitav

7- ja 9-aastane saavad sellega päris hästi hakkama. Algusest peale on nad veidi mänginud ning lõpetanud mängu jättes kutsika mänguasjaga rahmeldama (mis hiljem küll tähendas seda, et Nina tuli uuesti nügima ja mängu otsima) või tehes vahetust ning visates maha krõbinaid.  See töötab paremini, sest maast otsimine suunab tähelepanu mängult, mänguasjalt ning lapselt kõrvale.  Eriti hästi töötab see aga siis, kui visata maiused maha või anda närimismaius ja minna ise ära teise tuppa. Reegli teine pool on see, et kui täiskasvanut kodus pole, siis kutsikaga ei mängi. Laste ja kutsikate mängud on sageli üsna füüsilised. Seda ei saa neile pahaks panna,  see on ealine. Selleks, et ära hoida liigset energialaksu kutsikal ja võimalikke vigastusi lapsel, ongi selline reegel.

3. Ära aja kutsikat pööraseks, sa saad haiget!

See reegel on väga mõistetav suurtele lastele. Problemaatilisem aga 3-aastase põnniga. Poiss tavatses esimesel kahel kuul, kui Nina meil oli, kilgata “Nina, hüppa! Hüppa!” ja Nina hüppas… Tore oli see täpselt seni, kuni Nina käppadega poisile peale hüpates temast pikem oli ja ta pikali lükkas… Kui Nina veel väike oli, siis sai õuel harjutatud, et poiss jookseb ees ja Nina järel. Niipea, kui mulle tundus, et Nina lülitus lihtsalt kaasa jooksmise režiimist kinnipüüdmise režiimi (kehahoiak, pilk ja liikumine annavad sellest märku), lasin lapsel seisma jääda ja peatus ka Nina. Seda käitumist ma loomulikult kinnistasin ohtralt kiites ja maiuse või mänguga premeerides. Hiljem sai sama harjutatud jalgratastega. 

4. Kui kutsikas läheb pööraseks, siis kutsu kiiresti abi!

Kutsikate mängud võtavad vahel selliseid tuure, et parem on, kui keegi ette ei satu. Kutsikad närivad ja hüppavad. See on normaalne käitumine, millele alternatiivi  leidmine ja kinnistamine võib võtta päris palju aega ja kannatust. Eriti, kui sa pole valmis oma kutsikat karmilt karistama selle eest, et ta oma hambaid sinu käe ümber kokku vajutab. Osad kutsikad teevad seda ka siis, kui nad juba kasvult üpris suured on. Mida ma teen selleks, et lapsed viga ei saaks? Õpetan lapsi, kuidas koeraga mängida, kuidas mölluse koera juurest rahulikult eemalduda ja sulgeda enda järel värav või uks. Õpetan, kuidas pakkuda kutsikale mänguasi enda asemel. Õpetan, kuidas visata maiust nii, et kutsikas ei hüppaks hammastega kätte. Treenin kutsikat laste juures 4 jalga maas olema, võtma lastelt maiust, mille nad on visanud maha (et vältida käe näksamist). Ja loomulikult – tuletan pidevalt meelde nii enda lastele kui kõigile sõpradele, et niipea, kui kutsikas pöörded üles võtab, tuleb kohe mind kutsuda. Enne, kui keegi haiget saab, sest kui kutsikas läheb pöördesse, siis on see vaid aja küsimus, millal ta hambaid kellestki haaramiseks kasutab.

Kes seda kutsikat siis  ikkagi tahtis?

Meie. Kuigi segadust tuleb juurde nii liiva, karvade kui tihenenud ajagraafiku näol, on Nina väga tore kaaslane. Kogu see seltskond on väärt seda, et saaks väga selgelt läbi mõeldud, mis on siin elus oluline ja kuidas oma elu elada nii, et see poleks mitte pidev tulekahjude kustutamine, vaid õnnelikult elatud elu.

————-

28. juulil algab kursus Head koerasõbrad, mis õpetab 6-10 aastastele lastele olema oma koerale hea sõber. Kursusel tuleb juttu koera vajadustest, kehakeelest, harjutame treenimist ja mängimist.