Kui koer kaitseb toitu

Koertele on omane endale hoida asju, mida nad hindavad ning kardavad kaotada. Söök on eluks hädavajalik, ja seega väga väärtuslik ressurss. Pole sööki, pole elu. Kuidas erinevad koerad reageerivad inimesele, kes toidule ligineb või proovib seda enda valdusse saada, võib erineda. Sellegipoolest on toidu kaitsmine normaalne koera käitumine.

Toidu kaitsmine on koerte adaptiivne käitumine, mis ilmneb olukordades, kus koer tajub ohtu elutähtsale ressursile. Ühes USAs 2012 aastal tehtud esialgses uuringus valiti osalema 96 varjupaigakoera, kes oma toitu inimese eest kaitsesid. Nende 96 koera käitumist hinnati uuesti 3 päeva, 3 nädala ja 3 kuu möödumisel peale uude koju jõudmist. Selgus see, et vaid üksikud vajupaigas toitu kaitsnud koertest kaitsesid seda ka kodudes.1

Miks koerad kaitsevad toitu?

Varased kodustunud koerad toitusid jääkidest. Nende ellujäämine sõltus sellest, kui palju toitu nad suutsid leida ja enda valdusesse saada. Võistlust ressursside pärast mõjutasid geneetika, isiklik ajalugu ja see, kui palju toitu oli saadaval.

Koerte vajadused võivad vahel omavahel vastuollu minna. Selline konfliktis koer hakkab proovima uusi lahendusi ning kui mõni neist annab talle soovitud tulemuse, siis on tõenäoline, et see käitumine kordub ka tulevikus.2

Koera heaolu seisukohast on väga oluline, et me ei paneks koeri valima kahe talle olulise väärtuse vahel.

Etoloogide üldine seisukoht agressiooni kohta on järgmine: agressiooni peamine eesmärk on jagada piiratud, kuid olulisi ressursse grupiliikmete vahel. Kui kättesaadavate ressursside hulk väheneb, siis tõuseb huntide grupis agressiivse käitumise juhtumite arv. Sarnaselt on gruppides elavatel koertel söögi juures registreeritud enam agressiivset käitumist. Agressiivne käitumine koertel täidab eelkõige informatiivset ülesannet. 3

Ritualiseeritud valvamiskäitumised on koertel püsinud hoolimata nende kodustamisest. Koertel on välja kujunenud erinevad ritualiseeritud kaitsmisviisid – nad võivad mokki tõsta, jõllitada teravalt silma, nende keha võib kangestuda, nad võivad teha erinevaid häälitsusi ning isegi hammustada, kui neile lähenetakse. Peale söögi võivad koerad valvata veel oma järglasi, paarilist, magamiskohta, lemmikkohtade ja inimeste lähedust. Valvamiskäitumine on rituaalne ning see pole mõeldud kahjustamiseks, ent see võib panna ohtu inimese, kes ei arvesta koera kehakeelega ning ei vasta sellele adekvaatselt. 1

Koerte käitumine on agressiivsem, kui ressursid on piiratud.

Kas ainult koerad?

Kujutle, kui lähed restorani ning sulle tuuakse toit ette, ent iga hetk võib tulla kelner ja söögi su eest jälle minema viia. Tekitab kerget ärevust, eks? Ja kui sa ikka väga näljane oled või toit sulle väga maitseb, siis võib ka tekkida tunne, et tahaks talle halvasti öelda. Või äsada. Kui sul on seda sööki vaja, et elus püsida, siis viisakuste vahetamise faas võib jääda õige lühikeseks.

Mina mäletan nõukaaja lõpu puuduste aega. Kuigi olin laps ja ei pidanud ise muretsema oma ellujäämise pärast, mäletan seda, kuidas inimesed krabasid lettidelt, trügisid küünarnukkidega, pilk ainult sellel juustukeral või lihatükil, mis (sõna otseses mõttes) võiski tagada ellujäämise. Lapsele oli see oli hirmutav. Ajad olid aga sellised, et midagi polnud saada ja süüa oli ikka vaja. Ressursside puudus muudab ka inimesed agressiivsemaks.

Mälu värskendamiseks või enese kohaliku ajaloo ja inimsoo käitumise eripäradega kurssi viimiseks lisan artikli lõppu viite nõukaaja defitsiidi kohta.4

Toidukausiharjutus kutsikakoolis- milleks?

Igas Kutsikate eelkooli grupis (2-4-kuustele kutsikatele) teeme harjutust, kus paneme kaussi toitu ja siis juurde ja juurde ja juurde ja juurde. Enne, kui toit otsa lõppeb, tuleb toitu juurde. Oma vanuse ja negatiivsete kogemuste puudumise tõttu sobib selline harjutus enamikule 2-4-kuustele kutsikatele. (NB! Ära proovi seda teha vanema koeraga, kes valvab toitu! See teeb ilmselt asja hullemaks. Loe edasi!)

Kui küsida inimestelt, mida me teeme ja milleks, siis sageli tuleb vastuseks midagi sellist “Selleks, et ta teaks, et kätt ei tohi hammustada.”

Ei. Me ei tee seda harjutust selleks, et ta teaks, et ei tohi hammustada. Me teeme seda harjutust selleks, et koer ei tunneks vajadust hammustada, sest ta on õppinud usaldama ja see inimene on oma käitumisega pälvinud koera usalduse.

Kuigi meie vaatepunktist on tulemus ju sama – koer ei hammusta kätt – on koera seisukohast vahe valgusaastate pikkune. Ühel juhul tekitame teadmise, et iga hetk võib keegi midagi ära võtta ja sa pead leppima. Teisel juhul tekitame teadmise, et kui inimene tuleb, on hea, sest ta pillab palakesi kausi sisse. Ja kui see inimene soovib kausi üles võtta, siis on see suurepärane, sest inimene paneb kaussi tavaliselt midagi ülihead ja annab koerale. Just seepärast tasub koeral lubada inimest kausi juurde.

Mida tehti mainitud uuringus, et toidu valvamist vähendada?

Kõne all olevas uuringus lisati koerad kohe nö “toiduprogrammi”, mis tähendas järgmist:

  • toit oli pidevalt saadaval,
  • osa koera päevasest toiduportsust said nad söögimänguasjast või nuputamist nõudva tegevuse kaudu
  • välditi igasugust erutust söötmise ajal
  • vihjati koer istuma enne toidukausi põrandale panemist.

Adopteerijatel soovitati vältida igasugust konflikti koera söögiajal (nt panna oma käsi korduvalt söögikaussi või võttes kaussi koeralt ära). Oluline oli, et koer saaks süüa ilma igasuguse häirimiseta. Ainus kokkupuude inimesega söögi ajal oli selgepiiriline ja positiivset assotsiatsiooni loov. Kui inimene möödus toidukausist, siis pillas ta sinna kõrge väärtusega maiuseid.

Ohtlikud soovitused

Kahjuks ringlevad Eestis tänase päevani soovitused näidata koerale, kes on peremees, mitte lasta koeral endale pähe istuda, mitte mingil juhul taganeda, kui koer uriseb jne. Selle juurde kuuluvad sageli sellised teaduslikult täiesti ebapädevad ja terve mõistusega raskestimõistetavad soovitused nagu “tee, nagu sööksid koera kausist esimesena, sest ta peab teadma, et tema on karja alam liige” või ka “kehtesta ennast, vajadusel füüsiliselt koerale koht kätte näidates”.

Koer on koer. Kui mina võtan endale koju elama teisest liigist elusolendi, siis pean mina õppima ennast talle arusaadavaks tegema ilma valu ja kannatust põhjustamata. Me ei võta ju koeri koju selleks, et neid kolkida ja maha tampida! Me võtame need intelligentsed ja tundlikud loomad selleks, et nende seltskonda, isiksust ja nutikust nautida!

Kui koerale läheneda suhtumisega “ära lase pähe istuda”, siis saadab inimest pidev mure selle pärast, kui palju on tal veel edumaad jäänud ja kas koer on juba “pähe istumas” või mitte. Selle pideva mure taustal hakatakse rumalalt käituma. Vägivallatsetakse vaimselt ja füüsiliselt, et oma edumaad säilitada ja “näidata koht kätte”. Selline käitumine rikub nii inimese-koera suhte kui koera psüühika.

Sa ei saagi teada, milline isiksus su koer on, sest ta ei julge näidata, mis talle meeldib ja mis mitte. Millised olukorrad talle raskusi valmistavad, millega on rohkem tegelda vaja, et ta koguks usaldust elu ja ümbruse suhtes.

Loomakaitseseaduse järgi on loomadele valu ja kannatuste põhjustamine keelatud. Millegipärast on see paljude kasvatajate ja koolitajate jaoks vaieldav punkt. Talupojatarkus on sageli see lipp, mida sel puhul kõrgel lehvitatakse, aga haridus – teaduslikul teel leitud tõsiasjad on pisendatud eluvõõraks nähtuseks, kuna nende teadmiste rakendamise oskused neil inimestel puuduvad.

Eetiline küsimus

Eetika tegeleb küsimustega Mis on õige? Mis on hea? Võttes oma koju teisest liigist looma, on endalt nende eetiliste küsimuste küsimine vältimatu! Millist elu ma tahan oma armsale koerale pakkuda? Millist elu tahan oma koeraga elada? Mida peaksin mina ja mu koer oskama, et ka ühiskonnaliikmete jaoks oleks minu valik (nii) õige ja hea (kui võimalik)?

Eks koeraga suhtlemise viis sõltub ka inimese tundlikkusest ja empaatiavõimest, aga eelkõige on küsimus eetilistes põhimõtetes. Milliseid meetmeid olen valmis kasutama selleks, et soovitud tulemuseni jõuda? Kas need on minu õppijat (koera) toetavad?

Ka siis, kui mõnes koolitusgrupis osaled, tasub teha inventuuri treeningprotokollides. Esmalt tasub vaadata iga üksikut harjutust: kas koerale õpetatakse soovitud käitumist (käitumise tugevamaks muutmine, kinnistamine) või surutakse alla soovimatut (keskendutakse sellele, mida ei taheta, karistatakse soovimatut käitumist)? Positiivne kinnistamine asenduskäitumiste õpetamiseks on kaugelt kõige tõhusam soovimatute käitumiste vähendamiseks.

Haridus on oluline! Igal koerainimesel peaks tekkima arusaamine koerast sellisena nagu ta on (liigilised, tõulised eeldused) ja huvi selle vastu, kuidas selle konkreetse koeraga koos hästi elada saab, arvestades mõlema vajadusi.


Ajend selle artikli kirjutamiseks…

…5-kuune retriiverikutsikas, kes kaitses oma toitu. Kui inimene sööva kutsika lähedale tuli, siis kutsikas läks silmnähtavalt pingesse, kõõritas silmanurgast inimest ja kui käsi koerale või kausile lähenes, siis hakkas kutsikas lõrisema, söömise tempo kasvas umbes topeltkiiruseks. Inimene proovis õpetuste järgi teha ning võttis kutsikal turjast kinni ja eemaldas söögikausi. Turjast võtmise peale üritas kutsikas inimest rünnata. Inimene oli abi otsinud kasvatajaga rääkides ning internetist uurides. Kõige enam jäi meelde kasvataja soovitus: ära lase tal pähe istuda. Näita talle, et sinuga nii ei või! Võta toit eest ära, hoia kutsikat söögita 24h (!?!?). Kui vaja, kehtesta end füüsiliselt Jne.

2 nädalat peale 2-tunnist individuaaltundi, kus söötsime kutsikat käest ja arutasime läbi, kuidas söögisituatsiooni korraldada, andis kutsikaomanik tagasisidet:

Peale Sinu käiku on meie elu muutunud rahulikumaks ja mõnusamaks!
Aitäh, et meile appi tulid!

Koerad väärivad seda, et õpiksime, areneksime ning aitaksime neil elada parimat võimalikku elu! Elu ilma hirmu ja valuta.
Elu turvaliste õppimisvõimalustega ja heade kompanjonidega turvalises keskkonnas .

Viited

1 Mohan-Gibbons, Heather, Weiss, Emily, Slater, Margret, Preliminary Investigation of Food Guarding Behavior in Shelter Dogs in the United States. avaldatud 2. sept 2012 Animals (Basel)

2 McGreevy, Paul, AA Modern Dog’s Life. How to Do the Best for Your Dog. The Expereiment, LLC, New York, 2010, lk. 229

3 Miklosi, Adam, Dog Behaviour, Evolution and Cognition. Oxford University Press, New York 2009, lk. 171

4 Nõukaaja defitsiidist loe siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga